Feminism ei hammusta ega nakka

Samamoodi suhtutakse ehk Eestis ka homoseksuaalidesse – isegi koolipoiste sõnavaras annab ropemat sõna kui pedekas otsida, aga ühtki homoseksuaali pole keegi ihusilmaga näinud. Kolmanda tippsallimatuse näitena meenub Vabaduse väljaku tunnelis trooninud loosung "Neegrid Eestist välja", ajal, kui pealinnas liikus ühe käe sõrmedel üles loetav arv mustanahalisi.

Kummalisel kombel suhtuvad Eesti naised feminismi sama ettevaatlikult kui aidsi – kunagi ei või teada, mil moel see külge hakkab. Isegi kui eneseteadvuse poolest võiks mõne naisinimese juures teatavat emantsipeerumist näha, siis feministiks ei nimeta ta end surma ähvardusel ka mitte.

Eesti naine on päris rahul sellega, et lisaks 8-tunnisele tööpäevale, kulutab ta vähemalt kuus tundi päevas veel kodutöödele, sest koduabilisi meie peredes reeglina ei ole. Isegi tolmuimejat, nõudepesumasinat, pesumasinat jms peab keegi kantseldama. 2/3 naistest kannavad kogu kodutööde koormust. Kui naiste kodutööd rahasse ümber arvestada, ei jaksaks nende abikaasa neid palgata. Eriti kui võtta aluseks spetsialistist pereema töötunni tasu, mil ta end küürimisele raiskab.

Meile pole feminismi vaja?

Selliseid paare nagu peaministri nõunik Linnar Viik ja tema elukaaslane Kadi Mänd, kus mees võtab imiku pärast mitmekuulise isaduspuhkuse, et naine end teostada saaks, on Eestis imevähe. Pigem näitab see tulevikumeheks ristitud Linnar Viigi oskust ajast ees käia.

Eesti ajakirjanduses on ilmunud hulk solvunud artikleid teemal, et feminism võõrandab naist tema loomulikust rollist, ta hakkab suitsu pahvima, vähem sünnitama, muutub agressiivsemaks, kakerdab mööda kõrtse – ühesõnaga teeb kõike seda, mida ta meeste juures on tauninud.

Andres Langemets on kirjutanud, et "feminism on sama juurika võsu, kust võrsusid kommunism ja ateism. (–––) Lääs jätku meie naised rahule. Las arenevad ise sinna kuhu tahavad. Kõiges, mis puudutab intellekti, tunde- ja vaimuelu, ei ole feminismil mingit katet."

Sirje Kiini sõnul vajab Eesti pigem meesõiguslust, sest "sõdiv feminism lämbub omaenda üleseatud lõksu, sest ta unustab terviku. Feminismi järgi pole Eestis nõudmist."

Andrei Hvostov on kirjutanud, et "feminism on ajastu pale ja ilmselt üks osa juba pikka aega kestnud protsessidest, mida võiks nimetada traditsioonilise ühiskonna kokkuvarisemiseks."

Ka valvefeminist Barbi Pilvre on tunnistanud, et siis kui naised "60ndatel Ameerikas kodusistumisest tüdinesid ja oma allasurutust "teadvustama" hakkasid, rügasid eesti naised ammu nagu teisedki idaeurooplased nagu üks mees põllul ja olid saavutanud kiiresti enamuse ülikoolides, hariduses ja meditsiinis."

Tallinna Pedagoogikaülikoolis naisuuurimiskeskuses töötav Norra suursaadiku abikaasa Suzanne Lie on öelnud, et sotsialismiaegset eesti naist iseloomustas meestest kõrgem haridustase ja kõrge tööhõive (kümnest üheksa käis tööl). "Praegune naiste tagasi tõrjumine kodudesse on Lie sõnul selle taustal tagasiminek. Lie arvates on see ajutine.

Hoolimata kõrgemast haridustasemest teenivad naised 70-80% meeste palgast ning just nende vähese poliitilise aktiivsuse tõttu on õpetajate ja meditsiinitöötajate palgaküsimus kolmanda järgu probleem. Meeste puhul arvestatakse vajadust peret ülal pidada nagu oleks mehe ainus ülesanne koju raha tuua ja mitte isakohustusi täita.

Feminist on ikka

veel sõimusõna

Pikemat aega naisuurimuse ja sugupoole uurimusega tegelenud Tartu teadur Eve Annuk (35) leiab, et müüdid feminismi kohta on igal pool üsna sarnased, Eesti pole sealjuures erandiks.

Feminist peaks nagu kujutama endast kibestunud, ebaõnnestunud eraeluga meestevihkajalikku lesbit, kes on kohe valmis kõiki mehi kastreerima. Pigem kujutatakse alailma sõnakat radikaal-feministi kui mõnd iseteadvalt mõtlevat naist. Isikliku tasandi mängu toomine on levinud strateegia feminismiga võitlemises. "Tal pole kodu ega meest, sellepärast ta ongi feminist," on levinud arusaamine.

"Feministe on igasuguseid," leiab Kadi Mänd (26) "Mõned on kibestunud, teised aga õnnelikud abikaasad ja kolme lapse emad." Feministid leiavad, et neid teadvustatakse Eestis kui normist hälbivat nähtust, seda silti väldivad tema negatiivse alatooni tõttu nii naisorganisatsioonid kui konkreetsed isikud. Pigem on feminism veidrate ahistamisteemaliste kohtuasjade kajastamise tõttu omandanud groteskse ilme.

"Ikka püütakse feminismi kujutada kui mingit äärmuslikku ja põhjendamatut liikumist, kuigi, võrreldes 1990-te alguspoolega on suhtumine feminismi muutunud Eestis palju informeeritumaks ja tolerantsemaks," sõnab Eve Annuk.

Enamik Eesti naisi ei teagi, et Eestis on näiteks olemas Eesti naisuurimus- ja teabekeskus ENUT, mis sai Euroopa komisjonilt üle miljoni krooni naiste nõustamiseks ja konverentside korraldamiseks. Sotsiaalministeeriumis on olemas suisa võrdõiguslikkuse büroo, Tartu Ülikoolis sugupooleuuringute rühm ja Pedagoogikaülikoolis Naisuurimuse keskus.

"Sellel, et meie naised pole ühiskondlikult aktiivsed või ei toeta naisliikumist, on konkreetsed, nii objektiivsed kui subjektiivsed põhjused," ütleb Eve Annuk. "Osalt võib see olla seotud kodanikualgatuse vähesusega Eesti ühiskonnas, osalt ehk ka feminismi negatiivse tähendusvarjundiga."

Endiselt jääb Eestis jõusse inglise emade õpetus oma tütardele pulmaööks: "Pange silmad kinni ja mõelge, et kodumaa eest."

3 küsimust

Esitasime kolm küsimust Eesti vähem ja rohkem tuntud feministidele. 1. Miks Sa oled feminist ja milles see avaldub? 2. Millised on kõige levinenumad müüdid feminismi kohta, mida oled Eestis kuulnud? 3. Mida Sa arvad Eesti naistest ja nende eneseteadvusest?

Mari Sobolev (31), kunstikriitik

Perekonnaseis:

mitmekesine, kaks last 1. Sest ma ei näe mingit põhjust arvata, et mehed on millegi poolest naistest paremad. Feminist mitte olla tähendaks seda arvata. Võib-olla on kaudsed põhjused ka oidipaalsed – nimelt olen kristliku kasvatusega, mis on oma olemuselt patriarhaalne.

Kolmandaks – olen loomuldasa vastaline. See avaldub mõningates seisukohavõttudes, mida olen meedias teinud. Akadeemiline feminism jääb mulle veidi hämaraks, aga ega ma sellest suurt muud ei tea ka, kui et Katrin Kivimaa on lahe mutt.

2. Ma ei usu, et neid tasub siin üle korrata. Pigem tuleks tähelepanu pöörata müütidele, mis levivad naiste kohta madalalaubaliste meeste seas, aga kuna olen hetkel töötav naisterahvas, siis ei viitsi hakata oma aega raiskama ka nende kirjapanemisele. Õnneks on suurem osa mind ümbritsevatest nooremapoolsetest meesterahvastest nendest müütidest suht vabad – ilguvad küll vahest, aga tegelikult on omad poisid.

3. Tegudes on eesti naised juba ammu tõestanud, et alaväärsuseks meeste ees üheski valdkonnas põhjust pole. Miskipärast kardavad nad seda aga endale teadvustada. Ilmselt sellepärast, et mitte rikkuda suhteid meestega – materiaalselt saaks ju ilma meesteta hakkama küll, aga igavam oleks ja keppi tahaks kah. Kui suhelda eelarvamustevabade meestega, siis ei tohiks võrdsuseprobleemi tekkida. Aga kust neid niipalju võtta, et kõigile naistele jaguks?

Kadi Mänd (26), ÜRO Arenguprogrammis (UNDP-s) programmiametnik

Perekonnaseis:

Vabaabielus, 10 kuune poeg1. Feminism tähendab esiteks arusaama, et meestel ja naistel on paraku erinevad võimalused ennast teostada ja teiseks soovi nende võimalusi võrdsustada. Olen feminist, sest näen kuidas mehed ja naised peavad valikuid tegema lähtudes oma soost. Kui ma tänapäeva Eestis ütlen, et olen naine, tähendab see paljudele "saan meeskolleegidest madalamat palka" ja "mul on ühtlasi ka madalam pension". Väiksemad sissetulekud aga pärsivad võimalust ennast teostada.

2. See, et feminism on midagi, mis puudutab ainult naisi. Minu meelest puudutab see tervet ühiskonda. Teiseks arvatakse, et kui naistele võimalusi anda, tuleb neid järelikult meestelt ära võtta. Tegelikult võidaksid kõik. Arvatakse, et ainult naine saab feminist olla. Loomulikult on olemas ka meessoost feministe ja nad polegi nii haruldased kui arvata võiks. Üldiselt on ülaltoodud müüdid ka näiteks Põhjamaades levinud.

3. Eesti naised on minu meelest tugevad ja vähenõudlikud. Traditsiooniliste soorollide pooldajaid leidub nii meeste kui naiste seas, kuigi mehed on ülekaalus. Tihti on feminismi kõige vihasemateks ründajateks just naised, kes arvavad, et ühiskond kukuks kokku, kui naised enam kodutöid ei teeks ja peret koos ei hoiaks.

Lii Unt (39), ajakirja Stiil suhtetoimetaja.

Perekonnaseis: Abielus1. Ma olen feminist täpselt nii palju, kui palju see sõna kattub mõistega vaba inimene. Olin noorena väga sõltuv oma mehest, rippusin ta küljes nii emotsionaalselt, majanduslikult kui vaimselt.

Kuskil oma 30ndates lugesin Erica Jongi raamatut "Hirm viiekümnenda eluaasta ees" ja sellest innustatuna otsustasin ka julgeks naiseks hakata. Seega võib öelda, et feminism tähendab minu jaoks eelkõige elujulgust. Poliitika mind ei huvita.

2. Feministid on paksud, krimpsus ja koledad. Tigedad, sest mehed neid ei taha.

Täpselt sama räägitakse ka lesbide kohta ja väga sageli seostataksegi feminismi seksuaalsusega, ehkki minu arust on feminstlik liikumine tegus ja tõhus ikkagi sotsiaalses elus.

3. Eneseteadvusega on nii, et alguses, kui ta tärkab, ajab see inimesed hirmus puhevile. Ega Eesti naistega pole lood teisiti. Esimesed eneseteadvuse ilmingud tekitavad tähtsust, ülbust, hoolimatust. Aga see läheb üle. Ma arvan, et parem on elada läbi ego lastehaigused, kui jäädagi virilaks ohvriks. Millegipärast arvatakse, et beibetamine on mingi ajudeta, allaheitlike nukukeste hobi. See pole nii, beibede eneseteadvus on vägagi kõrge. Ja kukkumine sedavõrd valusam. Mis tuleb neile igati kasuks.

Voldemar Kolga (52), Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Eraakadeemias Nord psühholoogiaprofessor.

Perekonnaseis: Abielus, aga elab naisest lahus 1. Tore on, et mind kui meest peetakse feministiks. See avardab eesti rahva arusaamu feminismist kui teatud liiki maailmavaatest, mis ei seondu otseselt sooga. Feminism avaldubki minu teoreetilistes vaadetes, so. reaalses elus ei pruugi ma olla alati feministlike vaadete realiseerija, kuigi püüan tasapisi vähendada vastuolusid vaadete ja tegude vahel.

Nii pean õigeks võrdõiguslikkuse printsiipi, võimu ümber jagamist meeste ja naiste vahel, kvoote (naiste kasuks). Katsun avada oma kirjutistes ja loengutes patriarhaadi (meeste võimu) kahjulikkust meestele endile. Mehed ise kannatavad patriarhaadi pärast. Tänu tutvumisele feminismiga ja feministidega on avardunud minu maailmanägemus, mida pean tähtsaks enda kui mehe arengu jaoks.

2. Leian, et feminismimüüdid on viimase kahe-kolme aastaga kohutuvalt vähenenud. Raske on leida nüüdisaegses Eestis inimest, kes arvaks, et feministid on õnnetud, meeste poolt maha jäetud naised, kes maksavad meessoole kätte. Aga mine tea, äkki pesitseb kusagil selline õnnetu väärkujutluste käes vaevlev meesolend. Ei taha teda isegi meheks nimetada. Samas ei oska meie hinnata inimteadvuse variatiivsust ja rumaluse levikut. Rumal on muide paljudel puhkudel kasulik olla. Seda mehed teavad!

3. Eesti naine nagu meeski on suhteliselt madala eneseteadvusega; ei osata seista oma õiguste eest, ollakse liiga leplik mitmes suhtes. Peaks julgem olema! Arvan, et eesti naine on tark, haritud, oskab ennast riidesse panna paremini kui mõni muu rahvas. On üks asi, mida kunagi ei jätku – armastust. Naised võiksid rohkem armastada lapsi ja mehi. Ja seda eriti meie asjalikus maailmas.

Katrin Kivimaa (30), kunstiteadlane, hetkel kunstiteaduse doktorant Leedsi Ülikoolis.

Perekonnaseis: keeruline 1. Ma ei arva, et olemaks "tõeline" naine tähendab sarnaneda peamiselt jalamatile. Ise üritan käituda nii, nagu ühele endast ja teistest lugupidavale inimesele ja naisele kohane ehk eelkõige ausalt, vastutustundlikult ja parema ühiskonna nimel. Kummaline on see, et kui naised nii käituvad, siis üritatakse neid "puuri pista". Kui kunagi oli "puuripistmise" toimivaks võtteks näiteks tuleriidale saatmine, siis tänapäeval toimib sellena suhteliselt edukalt feministiks sõimamise häbimärk. Või kuidas?

2. Olen kuulnud ainult nõmedaid stereotüüpe ja pole kunagi aru saanud, kust nad tulevad.

3. Mul on vedanud. Enamus eesti naisi, keda mina isiklikult tunnen, on väga vinged: ilusad, targad, tegusad jne. Seetõttu ei saagi ma aru, kes ja miks poputab nii visalt müüti eesti naisest kui mingist mõttetust ehk mehest sõltuvast iluasjast. Teine äärmus on supernaine, kes peaks kogu maailma (loe: meest, peret, tööd, ja kõike muud aga mitte iseennast) oma õlul kandma. Muidugi võib minu vedamine tuleneda ka faktist, et ma suhtlen iseseisvate, haritud (ja reeglina ka, muide, profeministlike) inimestega, olgu nad siis naised või mehed.

Mati Unt (56), lavastaja,

Perekonnaseis: abielus1. Mis siis muud olla? Kahjuks ei oska ma olla homoseksuaalne ja seetõttu huvitavad mind naised rohkem kui mehed. Mehed on tihti väga toredad, kuid paraku kuidagi väheütlevad. Naised on reljeefsemad ja ilmekamad. Saan neist rohkem aru kui meestest. Meeste seltskonnas tekib alatasa piinlikke vaikusi, naiste omas aga mitte. Lavastaja rõõm on naist huvitavalt eksponeerida. Tal on sellest ka rohkem rõõmu kui mehel, kes tihti arvab, et aitab juba tema ilmumisest rahvale. Kuid laiemalt: ehkki naiste hulgas on üksikuid õudseid julmureid, on nende olemasolek inimkonnale ikka justkui lootusekiireks.

2. Feminismi ja naisõigusluse segiajamine. Meeste alaväärsuskompleks ja lollus genereerivad banaalsusi "vanatüdrukud, kes pole kohanud õiget meest." Kardetakse, et feminism õõnestab meeste jalgealust. Õige kah, kui õõnestab, paras neile, ehkki praktiliselt tegeles selle õõnestamisega vaid väike osa agressiivsest feminismist.

3. Olukord on lootusrikas, ehkki mõned koduperenaised ja paljud beibed esinevad seltskonnaajakirjanduses tihti sõjaka antifeminismiga. Kuid nad ei suuda murda loomuliku ellusuhtumise teket.