Fixi lauljat kummitas Gagarin
Juba 1968.a. loodud bändi eduks peab Viljo selle tegijate head omaloomingut; eriti tõstab esile Vello Toomemetsa ja Priit Pihlapi tegevust. Hiljuti tuli Viljolt välja ka Viljo Tamm-bändi CD-plaat "Üksindus".
"Olen laisk inimene; plaati sai koguni poolteist aastat tehtud. Nimilooks aga võtsin paarkümmend aastat tagasi oma esimese linti mängitud pala," ütleb 1956.a. sündinud ja Valter Ojakääru popmuusikaraamatus lootustandvate näitlejavõimetega lauljaks tituleeritud Tamm.
"Võibolla on selle asja nimi nahhaalsus, et mul puudub muusikaline haridus. Aga tol ajal polnudki võimalik popmuusikat õppida. Esimeseks pilliks oli klassivenna Agu Tammeoru pööningult leitud ansambli "Viikingid" poolt juba väljasaetud kitarr," räägib Viljo oma Fixi-eelsest muusikategevusest.
"Enne kroonut sai isegi Juhan Smuuli sõnadele "Mina, kommunistlik noor," üks inglisekeelne rockooper tehtud. Istusime neljakesi, panime mikri keset lauda ja võtsime asja linti. Üks läti sõber nuias selle aga endale ja viis minema. Sinna ta 25 a tagasi läkski," ütleb Viljo.
Sommidele mängi aga umppat ja tangot
"Oi jumal, mu tööraamat on nagu lauluraamat; olin katlakütja katlamajas, mida polnudki. Päriselt olen aga töötanud Tartu külmhoones tõstukijuhina. Isegi mingid vanad rongidelaadimisrekordid on mu käes; kusagil on mul veel elektriku ja kinomehaaniku paberid," räägib tuntud muusik, kes oma põhileiba Tallinn-Helsingi laevadel musitseerimisega teenib.
"Sommidele aga mängi umppat, tangot ja valssi ette; kusjuures nad ei oska seda tantsida. Ainus mees, keda olen näinud laeval ilusasti valssi tantsimas, oli eestlane Jaan Villem Sibul oma tütrega," lisab ta.
Sommidega juhtub ikka midagi naljakat. Kõige pullim lugu oli kunagi Püssirohukeldris. "Ma tagusin prajasti trumme. Mingid mustad tellisid loo ja üks Soome mees kargas lavale ja hakkas end lahti riietama. Oli sihuke talvine aeg ning lõpuks jäid mehele jalga vaid eest kollakad ja tagant "jooditriibuga" napooleonid. Päris rõve oli. Rahvas, kes tol ajal striptiisist midagi ei teadnud, oli piltlikult öeldes kõrvade peal. Siis läks adminn sommi juurde ja ütles, et nii ikka teha ei maksa. Somm kohe vastu, et pole vaja maksaa. Ta teeb niisama!," naljatleb Viljo.
Kui Fix alustas, olin alles tattnina
Praegu tundub, et 32 aastat tegutsenud Fix pole selle tegijatel enam põhibänd. "Mõnikord saame ka kokku (mõni suurem kontsert või Väino Landi sünna), kuid arvesta, et Fixis on läbi aegade olnud 36 pillimeest. Kaks meest, trubamängija Toomas Alamets ja esimesest koosseisust Neeme Konsa, on aga juba manalas," jutustab Tamm.
"See ka mõni rekord; omal ajal kui sai Fixiga mööda Venemaad reisitud, esinesime staadionitel kuni 100 000 pealtvaataja ees. Ja tead, et juudid ei hakanudki alla 6000 külastajaga kontserte orgunnima," kommenteerib Viljo Tina Turneri 40 000 pealist Tallinna "superesinemist".
"Kui Fix omal ajal alustas, oli minul veel nina tatine. Ise läksin sinna pärast kroonut, 80. aastate algul. Enne olin bändides Viker ja Repriis, nendegi mõlema taga on olnud legendaarne Väino Land.
Enne kroonut tegin Pärnus koos Andres Valkoneni, Peeter Väljaku ja Agu Tammeoruga koolibändi "Viikingid". Mul on teinegi kuulus klassivend, Hardi Volmer. Tema meie tegevusest osa ei võtnud; oli heas mõttes sihuke väike ja haiglane. Ta isa, Omar Volmeri, tuntud indiaaniraamatu autori ja muuseumidirektori juures oli aga väga huvitav käia. Sai kolti oma käes hoida ja... Aguga võitsime isegi ühe muusikasaate "2 takti ette" eelvooru ära," meenutab Viljo Tamm.
Oma lood on hingelähedased
Enda sõnul on ta laulutekste vähemalt 40-50-le laulule kirjutanud. "Oma lood on kõik hingelähedased: "Pesumees", "Üksindus", "Siin on see mees", "Eksamipalavik"...endalgi pole enam kõik meeles. Oli ka vene ajaga seotud äpardusi. Tegime ühe pseudo-reggie loo, "Korrutustabel", kus olid sõnad, et 5 korda 5=25. Tegime ka sellele video, kuid lugu keelati ära, sealt leiti paralleele "populaarse" vanglakaristusega," ütleb Tamm.
Omal ajal oli ansambel Fix ka üks neist 9-st "riiklikust" Filharmoonia ansamblist, kelle liikmed said riigilt pappi. "Fila-töö lõppes meie jaoks küll eksootiliselt, sest mängisime 1989.a. N.Liidu esimestel ja ka viimastel kultuuripäevadel Zimbabwes ja Sambias. Vene tuuride ajal oli karm juhus, kus käisime linnas nimega Naberezhnõje Tshelnõ. Läksime teisel korral ja siis oli selle linna nimi juba Brezhnev; kolmandal esinemiskorral oli linnal jälle vana nimi tagasi!
Ükskord, kui oli Portugali välisreis, jättis Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Ühingu tegelinski, Silvi Teearu, oma isiklike ambitsioonide tõttu pool bändi maha," nendib inturvjueeritav ja jätkab: "Vaata, omal ajal olid igasugused tarifitseerimiskomisjonid. Et saada raadiosse lindistamiseks luba, oli vaja "kõrgeaulisest komisjonist", kuhu kuulusid Leelo Tungal jpt., luba saada. Mul oli kuus lugu ja leiti, et need ei kõlba kohe mitte, eriti tekstid. Siis läksime aga kuulsa Tartu helilooja Richard Ritsingu jutule. Ta ei vaadanudki noote, vaid kirjutas, et kõlbab lindistuseks. Ritsing ütles, et Fix on nii hea. Nüüd on need lood ka mu uuel plaadil ja rahvaski laulab neid kaasa!"
Filharmoonia aja Fixi on ka turskete meeste tõttu Eesti raskekaalulisemaks bändiks pilatud. Viljo Tamm omalt poolt lisas, et nad viljelevad sumo-rocki. Fixi "Queenilik" kidrasound on aga Viktor Vassiljevi firmamärgiks. Fix suutis isegi paljude väljamaalaste kuumad lood niivõrd isikupäraseks miksida, et paljud eestlased arvavad siiani, et Silvi Vraidi lauldud "Olla võib, et...." polegi kuulsa Linda Ronstadti repertuaarist, vaid bändi omalooming.
NELLI TEATAJA
