Flegmaatilisevõitu koerakonkurss “Auh-show”
##Lapsed nõuavad, et seda saadet tuleb kindlasti vaadata. “Oi, kui nunnu! Vaata, mis ta teeb!” on hüüded, mis vähemalt meie peres koerte etteastumisi saadavad. Loomakesed, kes segadusse ajavat inimhulka vapralt trotsides õpitud või õpetamata trikke sooritavad, on sada protsenti kiitust väärt ning oma maiustuse ning patsutuse auga välja teeninud.
Uhketele koeraomanikele on patsutuseks samuti võimalus: oma looma intelligentsi ja dressuurikuulekust pealtvaatajatele demonstreerida. Ega koertenäitust ju koerad ise välja mõelnud ei ole.
Võrreldes näitusega on telesaade subjektiivsem, sest puuduvad võistlusklassid. Kui teadjatest üriiliikmed ühele või teisele koerale “kondipunkte” andes põhjendavad oma valikut tõu eripäraga, siis koerakaugele vaatajale ei pruugi sedasorti seletused kohale jõuda. Ehkki on selge, et dobermannist pimeda juhtkoera ei saa, on latt kõigile kutsadele suhteliselt ühekõrgune. Näiteks taksiomanike ringis, kuhu ka ise kuulun, öeldakse naljaga pooleks, et kui taks kuuletub oma nimele ja käsklusele “ei tohi!” on ta juba hästi dresseeritud. Mistõttu on ühe kondi saajatest kuidagi inimlikult kahju. Õnneks inimlikult, sest koera jätab madalaim punktisumma ilmselt kaunikesti külmaks.
Vähe lusti
Tempokana kavandatud show kipub kahjuks alati venima. Kas tuleb see sellest, et osa trikke sooritatakse kindluse mõttes mitu korda või ei klapi koeraomanike viktoriin saate lõpus samasse komplekti, aga saate ajal teistele kanalitele lülitamine ei tekita kripeldust, et äkki jääb midagi olulist nägemata.
Hellar Bergmann saatejuhina on korrektne ja sõbralik, aga erilist koeravaimustust temast ei õhku. (Ei pea silmas sentimentaalset koonumusutamist, vaid seda, et saatejuhi silmad koeri nähes särama löövad.)
Siiski: vaadake ikkagi “Auh-show’d”. Loomade stressileevendav mõju on ju üldteada. Kel puudub võimalus karvakera sülle võtta, saab oma leebusedoosi teleekraanilt kätte.
