Fosforiiditükis kangastuvad kauge aja kivistunud mälestused

KIVISTISED: näitavad, millal loomariik paika pandi

Suure pauguga ei alanud mitte ainult kogu meie Universum. Ka elu arengus oli aeg, mil liikide arv suurenes plahvatuslikult. Teadlased otsivad kivististest seletust elu mitmekesisusele.

“Miks Maal elavad loomad on oma ehituselt nii mitmekesised?” küsib Tartu Ülikooli paleontoloog Ivar Puura ja keerab lukust lahti vitriini ülikooli geoloogiamuuseumi kivististe saalis.

Ta võtab kätte pruunika kivitüki ja näitab jälgi sellesse kivistunud 500 miljoni aasta eest elanud loomakestest. Kivitükk on fosforiit, mis Eestis nii palju kirgesid kergitada suutis.

“Meie fosforiit on iidsesse mereranda uhutud merekarbilaadsete olevuste – käsijalgsete surnuaed,” nendib Puura.

Röövloomad lõhkusid rahu

Kui Maal nelja miljardi aasta eest tekkisid esimesed elu alged, edenes asi aeglaselt.

Vaikselt, ent järjekindlalt tekkisid lihtsad üheraksed, bakterid, tuumaga rakud, vetikad. Nii jätkus areng 3,5 miljardit aastat. Ja siis äkki, 540 miljonit aastat tagasi, juhtus midagi, mis määras tühise mõne miljoni aasta jooksul ära Maa praeguse pale.

Enne seda oli elu ilus. Elusolenditel polnud skelette, nad hõljusid rahumeelselt meres, kasvasid suureks, püüdsid vees hõljuvaid baktereid või muud pisemat söödavat ega tarvitsenud liikuda ja end kaitsta. Polnud kedagi, kes neid söönuks.

Siis aga hakkas äkki tekkima loomariik ühes sellele omaste kodade ja luudega, küünte ja hammastega. Rahumeelne elu oli lõppenud, koitis röövloomade ajastu.

Tänu plahvatusele saime fosforiidi

“Elu ajaloo uurijad nimetavad seda aega kambriumi plahvatuseks,” selgitab Puura. Ookeanid täitusid lülijalgsete ja ussidega, krabikeste ja peajalgsetega, nii nagu muinasjutus kerkib ühe ööga loss ühes kokkade, teenrite ja seltsidaamidega.

Eesti on tänu kambriumi plahvatusele saanud endale fosforiidi. Eesti on väheseid paiku maailmas, kus kambriumi ajastul merepõhja settinud kivimid on nii madalal, et tulevad lausa õue välja.

Põhja-Eesti paekalda alumistest, liivakatest ja savikatest kihtidest või Tallinnas Lasnamäele viiva autotee seintest võib igaüks leida jälgi neist loomadest, kes panid aluse Maa nüüdsele liigirikkusele.

“Nii hästi säilinud ja kergesti ligipääsetavaid kambriumi kivimeid pole maailmas eriti palju,” ütleb Ivar Puura ja näitab Pakri poolsaarelt leitud veerist. See ideaalne lutsukivi on 500 miljoni aasta eest justkui kolmemõõtmeline kaamera jäädvustanud tillukesi kivistisi ja baktereid.

Kambriumi plahvatuse ajal asus Eesti ning koos temaga Skandinaavia ja Ida-Euroopa hoopistükkis samal laiusel, kust praegu leiame Lõuna-Aafrika Vabariigi.

Meri oli mõnusalt soe. Surnud loomad vajusid põhja, ja kui neile settis küllalt kiiresti peale savikas kiht, jäid lagundavad bakterid hapnikunälga.

Hapnikku mitte vajavad bakterid aga eristavad aineid, mis soodustavad kudede asendumist selliste mineraalidega nagu näiteks fosfaadirikas apatiit.

Nii tekkis fosforiit, nii kivistus tolle kauge aja elu meile nähtavaks.

“Samalaadseid käsijalgsete kuhjumisi tekib tänapäeval näiteks Namiibia rannikul, see protsess toimib siiamaani,” osutab Ivar Puura. Kui ka kambriumi loomaliigid on välja surnud, elavad mõned nende lähisugulased ometi edasi. Üheks elavaks fossiiliks on lingulaadid, käsijalgsed, mida söövad jaapanlased.

Majaseintesse pikitud sugulased

Eesti kivististe seast on leitud 20 käsijalgsete liiki. Vanimaid neist võib leida Kakumäe kaldajärsakust.

Ivar Puura usub, et paremad ajad on kivististe uurijatel ees. “Väga huvitav on kambriumi sinisavi, sealt võib leida olulisi lülisid, mis selgitaksid elu evolutsiooni,” ütleb ta.

Kambriumi sinisavi on seesama, millest Aseris põletatakse tellist või mida Kundas tsemendi sisse segatakse. Nii et me elame oma eelkäijate laipadest täis pikitud majaseinte vahel.

“Tolleaegsete käsijalgsete kodade koostis on sama, mis inimkontidel,” juhib Puura tähelepanu.

Aastatuhande lõpp tuleb põnev – eri valdkondade nagu molekulaarbioloogia ja paleontoloogia andmestik hakkab kokku saama. On lootusi huvitavaks sünteesiks. Meie ühisel päritolul loomadega on hästi dokumenteeritav alus. See dokument on säilinud kivististena. Kambriumis mängiti läbi paljud elu arengu võimalused, sealt edasi tulid vaid variatsioonid kambriumi teemadel.