Francis Goya tahab olla Valgre suursaadik maailmas
Eestis Raimond Valgre lauludega plaati salvestav kitarrivirtuoos Francis Goya loodab, et Valgre unustamatutel meloodiatel on menu kogu maailmas.
Kümneid miljoneid plaate müünud mees mõjub oma avala olemisega kui härrasmees kõrvalmajast, mitte kuulus muusik.
Kuidas te avastasite Raimond Valgre muusika?
Aprillikuus, kui me esimest korda Eestisse tulime, rääkis üks sõber meile Raimond Valgrest. Palusime tal siis meile Valgre plaate otsida. Leidsime Jean-Luciga (Goya viipab kõrvalistuva dirigent Jean-Luc Drioni poole), et tal on väga ilusad meloodiad ja meie tuttav tõi raamatu Valgre lauludega.
Kas olete juba otsustanud, millised lood plaadile tulevad?
Jah, vaatasime paar korda raamatu üle ja leidsime kohe sobivad viisid. Kindlasti jõuab plaadile minu isiklik lemmik “Ma loodan, et saan sellest üle”. Sellel on minu meelest kõige kaunim meloodia.
Mis teid Valgre muusika juures niivõrd võlus, et otsustasite tema lugudest plaadi teha?
Meloodiad. Valgre lauludel on väga ilusad meloodiad – romantilised, õrnad. Lisaks sobivad need väga hästi kitarrile. Iseenenesest mõista peame Valgre laule pisut muutma, kuid meloodiad on kavas jätta võimalikult äratuntavaks. Siiski tuli meil stiili pisut muuta – põhiliselt rütmi. Valgre laulis ju peamiselt vaid akordioni saatel, kuid meil on stuudios terve suur orkester. Aga Jean-Luc sai kõik vajalikud arranÏeeringud kerge vaevaga tehtud.
Kas peale Valgre on teile veel mõne Eesti helilooja looming kõrvu kumisema jäänud?
Ei, kahjuks pole ma teisi Eesti heliloojaid kuulnud. Aga Raimond Valgre tundus huvitav ka seetõttu, et tema muusika meeldib nii noortele kui ka vanadele. See on ebatavaline... ärge saage valesti aru, see on tore! ...aga ikkagi ebatavaline. Nii et seegi oli üks põhjus, miks me plaadistamiseks just Valgre loomingu valisime.
Kus ja kelle abiga plaat valmib?
Lindistame MFM Recordsi Matrix Audio stuudios Tallinnas. Selle koha valis välja kohalik produtsent. Orkestrit juhatab mu dirigent Jean-Luc, saatebändis mängivad kitarrist Ain Varts, bassist Raul Vaigla ja trummar Roland Puusepp. Nendega mängisin koos ka kevadel, kui esinesin ESSi sünnipäevapeol Tallinnas.
Kas usute ise plaadi edusse ka piiri taga?
Kindlasti kavatseme plaati levitada kogu maailmas. Tahaksime olla Raimond Valgre muusika suursaadikud! (naerab) Ma usun küll, et need meloodiad võivad maailmas populaarseks saada.
Olete koos mänginud paljude staaridega – Demis Roussos, Barry White, Vicky Leandros. Kas nende seas on olnud mõni artist, kellega koos esinemist olete eriti nautinud?
Kui mängisin 1960.-70-ndatel eri kollektiivides ja tegin tööd stuudiokitarristina, siis puutusin kokku paljude suurepäraste artistidega, aga ma ei oskagi öelda, kellega neist kõige meeldivam oli – mulle andsid ühtemoodi positiivse laengu kõik.
Aga on üks mees, kellega mul pole veel õnnestunud koos musitseerida – belglane Toots Tielemans. Te pole temast vist kuulnud?
(Goya asetab varmalt kitarri kõrvale ja sirutab käe pastaka järele, et belglase nime üles kirjutada. Hetke kasutab ära Drion. “Nüüd olen mina Goya,” teatab ta entusiastlikult, haarab kitarri ja asub seda tinistama. “Lõpeta, juba vaadatakse,” on Goya sunnitud sõpra nagu pahandust teinud koolipoissi talitsema.)
Tielemans on suupillimängija, tema kõige kuulsam lugu on
“Bluesette”. Omal maal on ta väga tuntud, teinud koostööd Paul Simoni ja mitme teise tuntud nimega.
Mida loete ise oma edu aluseks?
Ma ei tea. Kui ma oskaks öelda... siis võiks igaüks minu jälgedes staariks saada. Võib-olla see, et olen väga pühendunud. Kui ma midagi huvitavat leian, tahan sellega valmis saada nii kiiresti kui võimalik ja loomulikult nii hästi kui võimalik. Ma teen tõesti kõvasti tööd.
Millist muusikat te vabal ajal kuulate?
Väga erinevat. Mulle meeldib dÏäss, rock, r’n’b... Kuna olen ka produtsent, siis elukutse nõuab mult igasuguse muusika kuulamist. Kui aga rääkida kolleegidest ja otsestest konkurentidest, kitarristidest, siis üle kõige hindan ma ameeriklast Earl Klughi. Ta on tõesti silmapaistev.
Olete pärit omamoodi muusikute dünastiast – teie isa oli pianist, vanaisa viiuldaja. Ka teie kiindumus muusikasse ilmnes juba varakult – oma esimese ansambli lõite koos vennaga juba noores eas.
Oh jaa. Isal on neli venda ja nemadki on kõik muusikud – omal ajal tegid nad isegi koos bändi. Esimese elektrikitarri sain 12-aastaselt. Muuseas, minu päris esimene pill oli akordion, aga see ei meeldinud mulle mitte üks põrm! (naerab) Niipea kui sain, vahetasin lõõtsa kitarri vastu. Aasta aega võtsin ühelt õpetajalt tunde ja siis hakkasin juba sõpradega bändi tegema – mängisime rock’n’rolli... (naerab).
Teil on kaks tütart. Kas ka nemad tunnevad muusika vastu huvi?
Loomulikult meeldib neile muusikat kuulata, aga ise nad ühtki pilli ei mängi. Püüdsin neid ikka alguses samasse suunda juhtida, aga...
Millal te lõpetate muusikaga tegelemise?
Mitte kunagi! Võib-olla ainult siis, kui minuga mõni õnnetus juhtub. Ma loodan, et mul on publikule jätkuvalt midagi uut pakkuda. Ehk mingi haiguse puhul... Ei, muusikat ei jäta ma iial.
