Gaasist, Gazast ja Eesti julgeolekust
Sõnamängud sõnamängudeks, sõda Gazas ja Vene–Ukraina gaasi-tüli on viimaste kuude olulisimad rahvusvahelised kriisid ja nende tähendust Eesti julgeolekule tasub arutada.
Peamine ühisjoon, mis seob Iisraeli Hamasi-vastast rünnakut ja Venemaa Euroopa-gaasitarnete katkemist, on sündmuste ajastatus. Mõlemad leidsid aset ajal, mil Washingtonis oli viimaseid päevi ametis George W. Bushi administratsioon, ent maailma pilgud olid juba pööratud uuele, alles ametisse vannutamata presidendile. Paraku on Ameerikas sarnaselt Eestiga kombeks üks president korraga, seega oli Obama suu igapäevastele kriisidele reageerimise osas üsna lukus.
Gaasi- ja Gaza-kriisi ajastatus tuletab meelde Venemaa augustikuist Gruusia-vastast agressiooni, mida mäletatavasti toimetati suvepuhkuste ja olümpiamängude varjus. Kõigi nende sündmuste julgeolekupoliitiline sõnum Eestile on: meiegi julgeolek on suurimas vahetus ohus siis, kui maailma vägevate otsustuspädevus on mingil põhjusel piiratud või kui nende tähelepanu on keskendunud mõnele suuremale probleemile. Suurim oht varitseb meid mõistagi endiselt idast. On seda võimalik tõrjuda või ennetada?
Kui demokraatlik maailm seisab vastastikku ekspansionistliku või agressiivse väljakutsujaga, on tema käsutuses piiratud hulk strateegiaid.
Lepitus- ja kaasamispoliitika
Neville Chamberlaini poolt Natsi-Saksamaa suhtes kasutatud appeasement ehk lepituspoliitika lähtus eeldusest, et kui anda agressorile osa tema poolt soovitust, ei tahagi anastaja enamat. Järeleandlikkusele rajatud poliitika osutus ebaefektiivseks ja vähesed soovitaksid seda kasutada ekspansionistliku Venemaa puhul. Liiati on appeasement praegustele demokraatlikele liidritele moraalselt vastuvõetamatu.
Engagement ehk kaasamispoliitika oli eurooplastele eelistatud alternatiiviks ajal, mil Venemaad käsitati demokraatia poole liikuva „üleminekuriigina”. Usk, et Kremli juhid soovivad riiki vaatamata ajutistele tagasilöökidele demokratiseerida, oli küll visa kaduma, ent Putini viimaste aastate sammud ja ütlemised on teinud suuremale osale lääne liidritest selgeks, et kaasamispoliitika võimalused on piiratud. Siiski ei tohiks me eirata tõsiasja, et näiteks Iraanist ja Põhja-Koreast lähtuva tuumarelva ja raketitehnoloogia leviku ohu tõrjumiseks võib Venemaa osaline kaasamine olla vajalik.
Ohjeldus- ja heidutuspoliitika
Kaks ülejäänud võimalust on ohjeldus- (containment) ja heidutuspoliitika (deterrence). George Kennani poolt sõnastatud ja nn Trumani doktriini osaks saanud ohjelduspoliitika tähendas Nõukogude impeeriumi maailmavallutuslike plaanide kõrvalejuhtimist ja/või nende absorbeerimist ennetava tegevusega, nagu näiteks Korea sõjas. Putini-Venemaa puhul on ohjelduse toimimine küsitav, sest see muudaks võimatuks positiivse kaasamise. Lisaks ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et mis tahes Venemaa-suunalise ohjeldustegevuse osas oleks keeruline läänemaailma konsensust saavutada.
Heidutusteooria pärineb külma sõja ajast ja seostub eeskätt suurriikide tuumavastasseisuga. Heidutuse tuum seisneb ähvarduses, et agressioonile paratamatult järgnev vasturünnak on piisavalt massiivne, et teha agressori poolt loodetud kasu olematuks. Et heidutus toimiks, peab ähvardus olema tagatud piisava sõjalise jõuga, aga olema ka poliitiliselt usutav: vastast tuleb veenda, et „punaste joonte” ületamise korral jõudu tõesti kasutatakse. Venemaa on ülimalt teadlik, et tema tavaväed, iseäranis moraalselt väsinud tehnika, mida kasutati Gruusia alade hõivamiseks, ei kujuta endast NATO-riikidele tõsist väljakutset. Ent Venemaa eeldas õigesti, et tegelikult ei tule tal lääne ülekaaluka jõuga rinda pista.
Heidutuse poliitilise aspekti illustreerimiseks sobib külma sõja aegne näide. Toona eksisteeris üks jalatäis NATO territooriumi, mis oli sõjaliselt kaitstamatu, nimelt Lääne-Berliin. Ent NATO suutis Kremlit veenda, et katse Lääne-Berliini vallutada tähendaks suuremat sõjalist vastasseisu, mille võitmine on Moskva jaoks enam kui küsitav. Tulemus: Moskva ei söandanud lääne valmisolekut kunagi tegelikkuses proovile panna.
Gaasisõltuvusest priiks
Olukorras, kus tavapärased strateegiad efektiivselt ei toimi, on parim kriis ennetatud kriis. Vene–Ukraina gaasitüli oli ennustatav, seega ka ennetatav. Hinnavaidlused ja tarnekatkestused on ju varemgi olnud regulaarsed, ehkki ei pole seni oluliselt mõjutanud tarneid Euroopale.
Venemaa on küll Euroopa olulisim gaasitarnija, ent märkimisväärne osa sellest gaasist lähtub Kesk-Aasiast ja Kaspia mere basseinist. Venemaa ostab selle gaasi piiril kokku, et siis Euroopale edasi müüa. Lahendus on kallis ja keeruline, kuid ilmne: tuua Kaspia ja Kesk-Aasia gaas Euroopasse Venemaad läbimata. Kaardil on tee selleks olemas. Trans-Kaspia ja Nabucco torujuhe kulgeksid Kaspia alt AserbaidÏaanini, sealt Gruusia, Türgi, Bulgaaria, Rumeenia ja Ungari kaudu Austriasse. Süsteemi saaks juhtida ka Iraanist lähtuva gaasi.
Venemaale see kava mõistagi ei meeldi. Vastutegevuse näiteks oli ka katse muuta Gruusia poliitilist juhtkonda ja saavutada, et ka Nabucco toru kulgeks vähemalt osalt läbi Kremli poolt kontrollitava territooriumi. Gaasisõda Ukrainagagi võib vaadelda katsena avaldada Euroopale survet hoopis Musta mere aluse South Streami eelisarendamiseks, mis kulgeks Venemaalt otse Balkanile, muutes Nabucco majanduslikult küsitavaks.
Nord Streami kõrval on Eesti julgeolekule niisiis olulised ka Lõuna-Euroopa energiaühendused. Toetades lahendusi, mis vähendavad Euroopa energiasõltuvust Venemaast, ennetame kriise, mis võiksid maailma tähelepanu meid ähvardavatelt ohtudelt kõrvale juhtida. Ka väheneb oht, et Euroopat gaasihaardes hoidev Venemaa saab „punaseid jooni” üha meie piiridele lähemale nihutada.
Lähis-Ida ja ameeriklased
Kui gaasijanu võib ohustada Euroopa otsusekindlust, siis Lähis-Ida kriisid võivad pärssida ameeriklaste võimet täita oma osa ülemaailmse julgeoleku tagamisel. Mõistagi ei ole Lähis-Ida strateegiline tähtsus enam ammu seotud üksnes transpordikoridoride kontrollimisega, seega ei saa sealseid probleeme lahendada alternatiivseid ühendusteid otsides.
Iisraeli–Palestiina konflikt pakub ülemaailmse terrorismi ajastul läänevastastele jõududele suurepärast tõendust islamimaailmale läänelt osaks saavast ülekohtust. See omakorda ohustab läänemaailmaga sõb-ralikes suhetes olevate „mõõdukate” (ent sugugi mitte alati demokraatlike) naftariikide sisemist stabiilsust.
USA sisepoliitiline reaalsus ei ole seni lubanud Washingtonilt loota sellist rahuvahendamist, mida ka islamimaailm peaks tasakaalustatuks. Euroopa senisest suurem fookus Lähis-Idale ja tugevam surve USA-le annaks ameeriklastele mõista, et ainult Iisraeli poolel mängimine ei soodusta üleatlandilise suhte arengut. See võiks veenda Washingtoni tegema tõeliselt erapooletut vahendajatööd, mis laseks rahuläbirääkimistel jõuda reaalsete kõnelusteni põgenike, Ida-Jeruusalemma, asunduste ja Golani kõrgendike üle, sealt edasi ehk aga ka Palestiina riigi ja püsiva rahuni Lähis-Idas.
Palestiina kriis on seotud Iraani tuuma- ja raketiprogrammiga, mis praegu varjutavad kogu USA julgeolekupoliitika-väitlust. Kindlasti ei saa Iraani režiimi pidada üdini irratsionaalseks, ent suutlikkus hoida sihikul nii Iisraeli, Lähis-Idas viibivaid USA vägesid kui ka Euroopa pealinnu annaks Teheranile võimaluse varustada ja toetada senisest veelgi tugevamalt Hamasi- ja Hizbollah’-taolisi terrorirühmitusi. Kui USA ja Iraani suhted tõeliselt hapuks lähevad, jääb Ameerikal vähemaks „vaba valentsi” tegelda meie julgeolekuga.
Et hoida ära Eestit ähvardavate ohtude realiseerumine, on niisiis oluline meie sõjalise valmisoleku pidev arendamine, tehes samas jõupingutusi veenmaks liitlasi usutava heidutuse vajaduses. Sama oluline või ehk tähtsamgi on rahvusvaheliste poliitiliste protsesside jälgimine ja võimaluse korral mõjutamine, et olla paremini valmis olukordadeks, kus meid võidaks panna proovile ajal, mil demokraatlik maailm ei ole valmis meid kaitsma.
