Gary Numan: sünteka avastamine oli täielik juhus
Intervjuus Rolling Stone ajakirjale 2000. aastal, küsis ajakirjanik sult, et „praegu tundub senisest rohkem 80ndate süntekamuusikast mõjutatud bände olevat”. Mulle tundub, et nüüd, pea kümme aasta hiljem, ei ole mitte midagi muutunud, ma võin sult sama hästi seda sama küsida. Kuidas sulle tundub?
Süntekamuusikaga on pidevalt nagu midagi toimumas olnud juba viimased 20 aastat! Sünnib ja sureb palju selliseid bände, aga mitte midagi meeletult suurt, massiivset. Kuigi osa neist on juba tükk aega tegutsenud, kasvõi NIN.
Minu jaoks on ainuke probleem see, kui selle muusika tegemiseks „minnakse tagasi” 80ndatesse ja kopeeritakse.
Sa oled varem ka öelnud, et vihkad sellist nostalgitsemist muusikas…
Mulle absoluutselt ei meeldi nostalgia, igatpidi. Ka näiteks, kui inimesel on olnud edukas karjäär ja ta elatub nüüd ainult vanade hittide pealt – see ei meeldi mulle mitte üks raas.
Ma tean, et on palju inimesi, kes ei ole 80ndatega tuttavad ning nende jaoks on see uus ja põnev, aga minu jaoks on 80ndad juba vana teema. Ma olin sel ajal juba täiskasvanud ja karjääriga inimene, issake! (naerab)
Mina ise olen rohkem põnevil uuest muusikast, uutest suundadest, uutest kõladest.
Mida sa iseenda vanade hittide esitamisest arvad?
Ma ei tee seda väga palju. Ütleme, et 20 looga kontserdil on umbes kuus-seitse lugu vanad, mõned on uued ja ülejäänud viimastelt plaatidelt. Tasakaalu nende vahel on tegelikult üsna raske leida. Sest publik tahab ühte (no näiteks laulu „Cars”), kuid sina tahad neid hoopis teise kohta viia. Ma pean nagu võitlema oma armastusega teha uusi asju, et publikule ka head meelt valmistada. Ma ise muidugi naudin uute asjade tegemist laval, aga näiteks Inglismaal ei saa anda kontserti ilma laulu „Are „Friends” Electric?” esitamata.
Sa alustasid ju tegelikult punkmuusikaga (ansamblis Tubeway Army), kuidas sa sünteka otsa komistasid?
See oli puhas õnn ja juhus. Ma läksin stuudiosse salvestama punk-albumit. Kuigi tegelikult mulle punk üldse ei meeldinud ja ma tegin seda vaid selleks, et plaadilepingut saada. Ega ma tegelikult ei teadnud ka päriselt, millist muusikat pungi asemel teha. Seega ma olin natuke jännis.
Igatahes, seal stuudionurgas oli üks süntesaator, millele eelmise bändi transamehed järgi pidid tulema, kuid ei tulnud ning stuudio lubas mul seda kasutada. Ma ei teadnud sellest pillist midagi, kuidas seda valmis panna ega miskit. Ma lihtsalt mängisin erinevate nuppudega ja minu meelest oli see, mis sealt välja tuli, kõige võimsam heli, mida ma iial kuulnud olin. Kuigi me ise mängisime väga karmi bassi!
See oli kõige imelisem asi, mis ma kuulnud olin. Ma lihtsalt armastan seda. Kuigi naljakal kombel on minu lemmikpilliks endiselt kitarr, sellega on lihtsalt palju seksikam laval seista, kui süntesaatori taga. Ma ei tahaks ise süntekamängija olla, see näeks väga nohiklik välja (naerab).
Paljud ilmselt vaidleks vastu, et süntesaator näiteks basskitarrist võimsam on…
Vaielgu (naerab), inimesed vaidlevad minuga koguaeg. Mulle lihtsalt meeldib ja sobib see suur emotsioonide ja variatsioonide ampluaa, mida süntesaatorist välja saab võluda. Võib-olla on asi selles, et ma olen rohkem tehnika inimene. Ma olen nagunii eriline tehnika nohik.
Ma olen ka rohkem huvitatud kõlast ja helist kui muusikast kui meloodiast. Süntesaator annab mulle kui laulukirjutajale, mida ma tahan – emotsioone. Ma ei ole ju mingi hea pillimees ning seetõttu on ka mu muusika rohkem heli ja gruuvi põhine, kui meisterlikkuse või mänguoskuse demonstreerimine.
Pärast suurepärast algust oli sul tegelikult väga raske uuesti edu saavutada. Sa püüdlesid kommertsedu poole, aga kukkusid alati läbi ning jõudsid uuesti tippu, kui raha taga ei ajanud. Kas muusikas siis tõesti eesmärk abinõud ei õigusta?
Jah, mul oli suurepärane algus, aga 90ndate alguses müüsin ma kokku vähem plaate, kui siis, kui ma veel tundmatus punkbändis olin! Ma müüsin kontsertidele nii vähe pileteid, et ainult kaks esimest rida oli täis. See oli nii piinlik ja masendav.
Ma arvan, et mis mind lõpuks päästis, oli see, et ma lõin oma karjäärile käega, andsin alla. Kui ma „Sacrifice’i” (1994. aasta album – T.L.) kirjutamist alustasin, siis mul ei olnud plaadilepingut, mul ei olnud mitte midagi ja ma kirjutasin lihtsalt taas laulukirjutamise enda armastusest. Ma ei olnud seda naudingut kümme aastat tundnud. Kõik need põhjused, mis mul teismelisena muusika tegemiseks ja armastamiseks olid, kõik need meenusid mulle taas.
Praegu on mu muusika sünge ja raske, selline nagu mulle meeldib, sest mind ei huvita, kas nad jõuavad raadioeetrisse. Minu eesmärk on endiselt armastada seda, mida ma teen. Kõik ülejäänu, kommertsedu ja raadiohitid, on lihtsalt hea boonus.
Enamik meist nõustub, et sa oled teerajaja ja suur eeskuju, kuid endiselt võib sinuga seoses kuulda mõistet ühe-hiti-ime. Oled sa proovinud vastupidist tõestada või ei pööra sellele lihtsalt erilist tähelepanu?
See sõltub suuresti riigist. Näiteks Suurbritannias on kõik hästi, Ameerikas oli mul ainult üks hitt, Saksamaal on jälle teistmoodi. Mind ei häiri, kui inimesed nimetavad mind ühe-hiti-meheks, et mind solvata. Kui nad aga lihtsalt ei tea, et ma veel muusikat olen teinud ja mu ülejäänud loomingut ei tunne, siis on see minu probleem. See on minu enda teha, et inimesed mind teaks. Sellepärast meeldib mulle ka festivalidel mängida, tutvustada end laiemale publikule.
Nagu ma ütlesin, oled sa paljude bändide eeskuju, kuid millised ansamblid sulle endale meeldivad?
Nine Inch Nails, Marilyn Manson, Prodigy, Korn. Uutest bändidest… mitte paljud. Probleem on selles, et uued bändid ei ole minu jaoks piisavalt rasked, kõik on kuidagi helge ja rõõmus. Näiteks Depeche Mode’i „Sound of Faith and Devotion” oli sellist tüüpi, mis oli tõeliselt sünge ja mille sõnad panid mõtlema, et mida need mehed küll läbi on elanud. Aga siis nad teevad jälle sellist rõõmsat muusikat…
Sa olid kunagi üks neist artistidest, kes lisaks muusikale pani rõhku ka väljanägemisele. Kuidas sellega tänapäeval on?
Ma ei pane sellele enam nii palju rõhku, kuid ma arvan siiski, et välimus on tähtis. Ma ei läheks endiselt lavale teksade ja valge t-särgiga. Mitte et see halb oleks, aga see ei sobi mulle. Välimus peaks toetama muusikat, nagu ka see, kuidas sa laval käitud. Sa ei saa mängida tõsiselt karme lugusid ja siis nende vahel nalja visata. Tähelepanu peab pöörama igale aspektile, bändimeestele, valgustusele jne, et terve komplekt töötaks.
Sul on sel aastal uus album välja tulemas, mis selle aluseks ja inspiratsiooniks on olnud?
Mu albumite vahel on tavaliselt üsna suured ajavahed olnud ja ma üritan seda nüüd parandada – mul tuleb uus album välja nii sellel kui ka järgmisel aastal.
Tänavune album on natuke eksperimentaalne ning töötab tegelikult järgmise albumi heaks, et see tõeliselt hea tuleks, selline täpselt naelapea pihta.
Minu muusika on viimastel aastatel muutunud üha tumedamaks, raskemaks ja agressiivsemaks, ma naudin seda väga ning plaanin ka edasi mööda seda rada muusikat uurida ja teha. Kusjuures ma ikka veel õpin ja kogen uusi asju selle käigus.
Kas me kuuleme uue plaadi laule ka Rabarockil?
Kindlasti ühte, võimalik, et kahte. Ning loomulikult paar kohustuslikku vanemat lugu.
Gary Numan
Sündinud 8. märtsil 1958
Sai varajases eas kitarri ning hakkas sellel 15-aastaselt laule kirjutama.
Lõi koos oma onuga 1977. aastal bändi Tubeway Army, millega tegi enne laiali minekut hiti „Are „Friends” Electric?”.
Alustas 1979. aastal soolokarjääri ning kohe tema esimene singel „Cars” vallutas edetabeleid ning on siiani klassika.
1980ndad nägid Gary Numani kiiret ja karmi langust
1990ndatel tõusis Numani kultuse-staatusesse ning inspireeris paljusid bände nagu Beck, Tricky, Queens of the Stone Age, Smashing Pumpkins, Foo Fighters, NIN, Marilyn Manson jt. Ka hakkas tõusma tema karjäärikõver.
2000ndatel hakati Numanit kutsuma ka elektroonilise muusika ristiisaks.
Gary Numan esineb Järvakandis Rabarocki festivalil sel laupäeval, 13. juunil.
