Georg Otsa mälestuskontserdil oli publik lummatud Marko Matvere esitusest
Näiteks kirjutatakse, et “juba praegu on linna tänavatel näha palju ehitud jõulukuuski”, ekskursioonijuhid aga kiidavad Läänemere ilma, mille üle nurisetakse isegi Eestis: “Neevalinna niiske kliima on väga kasulik naiste nahale ja meeste kiilaspeadele”. Georg Otsa mälestuskontserdil oli publik nii lummatud Marko Matvere esitusest, et aplodeeris talle rohkem kui kutselistele lauljatele. “Kontserdi lõpus esitasid kõik solistid Georg Otsa ühe võtmelaulu “Taiga, taiga”, osa publikust hakkas kaasa laulma. Ülejäänud kuulajad kas ei tundnud sõnu või siis kohkusid laulu meelsuse pärast, sest keegi ei tahtnud teatri soojast ja sõbralikust atmosfäärist sattuda taigasse”, kirjutab leht, märkides, et osa publikust tõusis püsti ja kuulas seda laulu seistes, teised jäid aga istuma.
Mitte kõigile kohalikele vene ajakirjanikele ei meeldi Kremli-meelsete lehtede Eesti-vastasus. Vene Delfis ilmus Andrei Demenkovi artikkel “Tõeline komsomolitõde”, milles kritiseeritakse teravalt Eestiski levitatavat äärmiselt estofoobset väljaannet, mis kutsub üles boikoteerima Eesti turismi, kaupu, firmasid ja kultuuriasutusi. “Komsomolilehe värske aktsioon pole juhuslik: Moskvas loodetakse ikka veel tõsiselt kahjustada Eesti majandust”, kirjutab autor, märkides, et “Komsomolskaja pravda on ammu muutunud bulvarileheks, mis triivib kindlalt Kremli poliitika kiiluvees, kuid teenib sealjuures head raha igal pool, kus vähegi võimalik, ka vihatud “fašistlikus” Eestis. Komsomolskaja Pravda üleskutsed haisevad silmakirjalikkuse järele. Kutsudes teisi üles “mitte toitma oma rahaga “fašistlikku” Eestit, annavad lehe omanikud silma pilgutamata Tallinnas välja nädalalehe Komsomolskaja Pravda–Severnaja Jevropa, mis annab maksude kaudu oma panuse “vaenlase” ülalpidamisse.”
Nädalaleht Den za Dnjom hakkas valgustama aprillisündmustega seotud kohtuprotsesse, artikli pealkirjaks “Notšnoi Dozor: üks kohtuasi teise järel”. Jutt käib Öise Vahtkonna pressiesindaja Larissa Neštšadimova ja liikme Valeri Aristovi asja arutamisest Harju maakohtus, lehe enda suhtumine loosse väljendub selgesti kirjutise toonis: “Umbes kell 4.30 saabus Tõnismäele hord politseinikke. Valeri ja Andrei haarati hästi kiiresti kinni, Larissa tiriti jõhkralt autoklaasi purustades autost välja … Videosalvestusel röögivad politseinikud nii jubedalt ja artikuleerimata, et fraasist “autost välja” on võimatu aru saada, eriti siis, kui te ei valda eesti keelt”.
Teisipäevases Molodjož Estoniis (ME) ilmus ilukirjandusliku tõlkekooli-stuudio üllitatud venekeelse kogumiku “Kuuekümnendate aastate eesti kirjanik” arvustus. Seda raamatut esitles 9. novembril ka Eesti Päevaleht (“Noored tõlkisid Viivi Luike ja Mati Undi vene keelde”, www.epl.ee/kultuur/407214). ME staažikas vaatleja hämmastas tõlkijate “vanade tegijate” pika nimekirjaga, kelle jaoks “ei leidunud kogumikus kohta”, jättes mainimata uue raamatu 34 autorit. Üks raamatu koostamise üldteada printsiip oli see, et tõlkijad oleksid sama vanad kui kirjanikud teoste ilmumise ajal, seega noored... Nii et raamatu arvustus piirnes selles mitte osalenud inimeste loetlemise ja kiitmisega, tagatipuks veel ka noorte tõlkijate halva vene keele kriitikaga koos vigaste tsitaatidega. Sellise kiivuse fenomenile osutas hiljuti oma artiklis üks “retsenseeritava” raamatu autoritest, noor andekas poeet ja tõlkija: siinses venekeelses kirjanduses ja kriitikas on iidamast-aadamast ehk Nõukogude ajast valitsemas “vanade olijate” kildkond, kelle käes on hoovad Eesti kirjanike liidus ja kelle heakskiiduta ei ilmu ükski doteeritav raamat ega soosiv retsensioon kohalikes venekeelsetes lehtedes. Kui see kohalikku vene kirjanduselu monopoliseerinud seltskond sind ei tunnista, siis sind pole olemaski, ole sa kas või jumaliku Puškini inkarnatsioon.
MK Estonia avaldas kolmapäeval suure intervjuu Armin Karu, Juhan Partsi ja Vitali Zinitšenkoga. Viimane on eestlastele tundmatu, kuid tegemist on mehega, keda tuli Tallinnasse spetsiaalselt juubeli puhul õnnitlema Venemaa kuulus satiirik Roman Kartsev. Vitali Zinitšenko tarnib juba 15 aastat Eestisse Odessa šampanjat ja Massandrat, on töötanud ehitusmaleva brigadirina pea kõikjal Nõukogude Liidus ega karda avaldada oma arvamust Venemaa presidendist. “Rahvas valis täiskõhuga orjuse. Ja kõige suurem ori on praegune Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin. Ta on selle organisatsiooni ori, kust ta pärit on. Ta on KGB ori. KGB pole kuhugi kadunud, toimus kõigest sildivahetus. Ja Putin on nendele väga õnnestunud leid.” Zinitšenko räägib, et Litvinenko mõrvati kohe pärast seda, kui ta hakkas kritiseerima Putinit ja kirjeldas oma raamatus Putini esinemist Ljubjankal pärast Venemaa presidendiks saamist nii: “KGB ülesanne on täidetud, ma olen president”.
Vitali Zinitšenko märgib, et Politkovskajat ei rünnatud siis, kui ta kaitses tšetšeene. Kuid niipea kui ta hakkas avaldama ebameeldivaid fakte presidendi kohta, ta mõrvati. Kujutagem nüüd ette, et pärast “Kadriorgia” ilmsikstulekut oleks mõrvatud paljastustega esinenud ajakirjanik.
