Gould võitleb tõe monopoli vastu
Üks maailma esileküündivamaid teaduse popularisaatoreid on nüüd siis ka eesti keeles lugeda. Kirjastus Varrak on alustanud oma uut Rohelise Raamatu sarja võimsa stardipauguga.
Stephen Jay Gould on teadlane, kes kirjutab teadusest, tegemata hinnaalandust, ent jäädes arusaadavaks ka laiale publikule.
VÄÄRAMATUD TESTID. Vaevalt, et enam leidub inimesi, kellele poleks varem või hiljem nina ette pistetud mingit küsimustikku, testi, intervjuud – kuidas seda iganes nimetatakse.
Tavaliselt kubisevad need sellistest küsimustest nagu “Kas sa mõtled teaduslikult?” või “Kas sa närid küüsi või midagi muud?” Katsu sa sellistele, antud juhul personalivalikufirma U-MAN International testist pärit pärlitele vastata. Ometi tehakse just taoliste testide põhjal inimese kohta vahel kogu elukäiku määravaid järeldusi. Ja mitte ainult ühe inimese kohta.
Intelligentsustestide puhul on püütud tõestada, et üks rass, rahvus või sotsiaalne kiht on oma olemuselt teisest intelligentsem. Tähendab et kuigi tippe võib esile tulla, pole rabelda tarvis – loodus on juba ühe seltskonna ette lollimaks loonud kui teise.
Eestis on sellise lähenemise kandjaks poliitikute väited, et maainimesed on rumalamad ja saamatumad kui linnainimesed.
Gouldi raamat lükkab ümber põhjenduse inimgruppide järjestamiseks mingi lihtsa algoritmi abil. Täpsemalt – see kritiseerib väidet, et intelligentsust võib igati põhjendatult taandada üheks arvuks, mille abil saab kõiki inimesi järjestada lineaarsel, neile olemusliku ja muutumatu vaimse väärtuse skaalal.
Jutt käib intelligentsuse seostamisest aju kaaluga, kolju kujuga ning intelligentsustestidest saadava IQ-arvuga.
EESTIS AJAKOHANE OHT. Bioloogiline determinism ehk bioloogiline põhjuslikkus muutub aktuaalseks aegadel, mil riigi poliitilises elus kerkib esile kokkuhoiuproblemaatika – eriti sotsiaalsete programmide jaoks. Või ajajärkudel, mil valitsev eliit on hirmul oma privileegide säilitamise pärast. Ühesõnaga ajal, millises on Eesti praegu. Pole ime, et meiegi valitseva ladviku suust on kostnud ja kostab pidevaid huilgeid maainimeste, tööliste, pensionäride ja vaeste enese süüst nende olukorra kestmisel. See on otsene bioloogiline determinism.
Sellel taustal käivitatakse Eestis Geenivaramu projekti. Seepärast on mõistetav, et inimeste tegelikud hirmud geenivaramu loomise suhtes pole seotud mitte niivõrd raharaiskamise või andmete abstraktse kaitstusega, vaid ohuga, et mingi ühe, nüüd siis geneetilise parameetri järgi hakatakse ellu viima bioloogilist determinismi.
GEENIDE MONOPOLI TEKE. Geenide ületähtsustamisest on Gouldil lähiminevikust hoiatav näide tuua. “Sünnipärase kriminaalsuse märke ei otsita enam inimese anatoomia stigmades, vaid kahekümnenda sajandi kriteeriumide järgi geenides ja aju peenehituses,” kirjutab ta.
Ja toob näiteks 1960. aastad, mil hakkasid lagedale ilmuma uurimused, mis seondasid meeste kuritegelikku käitumist anomaaliaga nende kromosoomide struktuuris. Neil, kel juhtus olema isalt päritava ühe Y-kromosoomi asemel kaks, arvati olevat mõõdetud suurem kalduvus kuritegevuseks. Nüüdseks on selgunud, et XYY ei oma seost kuritegelike kalduvustega, ent geeniteadus suutis bioloogilise determinismi vankri ette rakendatuna siiski mürgitada nii mõnegi inimese elu.
Stephen Jay Gould Vääriti mõõdetud inimene Tõlkinud Juhan Kahk, Varrak, 2001
