Kõik ei alanud Mehhikost. „Patsient null” on küll viieaastane mehhiklane Edgar Hernandez. Kuid seagripi ohtu prognoositi juba vähemalt viis aastat. Viroloogid on jälile saanud, et nüüdne seagripiviirus sai alguse USA seafarmidest 1990. aastatel. Väikesel Edgaril ja tema järel veel sadadel inimestel avastatud gripiviirus on eriline teiste nn tavaliste gripiviiruste seas, seepärast pole ka inimene selle vastu immuunsust saavutanud.

Grippi haigestuvad paljud loomad ja linnud  – näiteks veelinnud, sead ja inimesed. Igal liigil on oma viirusetüved. Gripp tabab inimest lainetena ikka ja jälle ja alati on tegu mingi uue viirusetüvega. Miks siis nüüd nii väga karta ja kahetseda, et meil õiget vaktsiini ei ole? Igal ajal on vaktsiin saadud. Kas pole mitte tegu ajakirjandusliku mulliga?

Mureks on siiski põhjust, sest seagripi puhul on tõepoolest tegu sellise viirusega, mida inimene varem kohanud ei ole. Või õieti – kohtas kord ja see kohtumine lõppes õnnetult.

Üliolulised pinnavalgud

Seagripp on „sigade hingamiselundite haigus, mida põhjustavad A-tüüpi gripiviirused ning mis tekitab regulaarseid puhanguid sigade seas”. Nii kõlab USA haiguste kontrolli keskuse määratlus. Selle sümptomid on samad, mis teistel gripitüüpidel: palavik, köha, valus kurk, keha- ja peavalud, külmavärinad ja väsimus. Seda ei ole võimalik saada sealiha süües.

Seagripi vastu pole veel tõhusat vaktsiini.

Ameerika sigade kohta on teada, et igal talvel saavad nad gripi nagu inimesedki ja neid vaktsineeritakse regulaarselt. Ainult et seda grippi põhjustab viirus, mis sai alguse 1918. aasta pandeemias ja mis tol ajal tappis nii inimesi kui ka sigu. See viirus kuulub perekonda H1N1, kus H ja N märgivad viiruse pinnavalke hemaglutiniini ja neuraminidaasi. Et viirus saaks paljuneda, on tema pinnavalkudel oluline osa. Need peavad peremeesorganismi immuunsüsteemi ära petma. Gripiviirus on RNA-viirus, mille pärilik info on kodeeritud RNA-s. Paljunemine toimub peremeesorganismi raku tsütoplasmas. Oma genoomi kopeerimiseks kasutavad nad omaenda RNA replikaasi ensüüme.

Viirused on sunnitud oma pinnavalke pidevalt muutma, et sigade immuunsüsteemi alt tõmmata. Nõnda on nad justkui Darwini evolutsiooniseaduse õpetlik mudel, mis näitab, kui ohtlik võib olla mõni mutatsioon inimesele. Praegu muret tekitav seagripiviirus on kahe eri viiruse segu.

Gripiviiruse nagu teistegi võõrkehade vastu võitleb imetajate immuunsüsteem. Meie immuunvastus gripile, mis määrab, kas põeme seda kergelt või ähvardab midagi hullemat, on põhiliselt suunatud pinnavalgu H vastu. Kuid Mehhiko versioonil on pinnavalkudeks sea versioon, nii et antikehad, mis on meie organismis moodustunud, et inimese H1N1 vastu astuda, ei tunne seda ära. See ongi põhjus, miks seaviirus võib pandeemia tekitada – näide on olemas 1918. aastast, mil gripiohvrite arvuks pakutakse 40 miljonit. Selle põhjustanud viirus oli seagripiviirusega sarnane.

Seagripiviirus sisaldab kolme geeni, mis lubab hakata tootma linnu polümeraasi, ja see omakorda aitab viirusel nakatanu kehas kiiremini paljuneda. Kaks neist geenidest pärinevad linnugripist, üks inimese gripist. Samalaadsed geenid olid ka H5N1 linnugripiviirusel, mis tegi selle imetajate jaoks nii letaalseks, ja 1918. aasta Hispaania gripi viirusel.

Gripp tapab põhiliselt see-tõttu, et vallandab tsütokiini tormi, mis on immuunsüsteemi äge põletik. Kui seagripivastane vaktsiin ka leitaks, pole maailm suure koguse uue vaktsiini tootmiseks valmis. Gripivaktsiine toodavad põhiliselt erafirmad, kel pole kasulik alustada uut toodet. Vähestel, põhiliselt Euroopa riikidel on vaktsiinitehased. Need ei pruugi tahta oma toodangut eksportida.

Kui seagripivaktsiini väljatöötamine pole raskem kui linnugripi puhul, siis suudetaks nelja kuuga saada 340 miljonit doosi. 1918. aasta gripipandeemia ajal oli esimese tagasihoidlikuma ja teise hävitava purske vahel neli kuud.

Loomad toidavad ja ähvardavad

Ravida aitavad seagrippi nagu linnugrippigi Tamiflu ja Relenza. Kuid viimasel gripihooajal avastasid viroloogid õudusega, et inimese H1N1 viirus muutus Tamiflu suhtes peaaegu resistentseks. Sama võib juhtuda seagripiviirusega. Suurimad lootused pannakse monokloonsetele antikehadele, mida on H5N1 jaoks toodetud ellujäänute antikehadest. Need on hiiri linnugripi vastu kaitsnud.

On ka teateid edust. Näiteks võitis hiljuti Ühendkuningriigi firma PrimerDesign Ltd, mille on asutanud Southamptoni ülikooli teadlased, endale Mehhiko seagripi DNA-kiirtesti varustuskomplekti tootmise õiguse. Esimene partii saadeti 9. mail Mehhikosse ja mujalegi. Kui tavaline test võtab aega kaks päeva, siis kiirtest vaid kaks tundi. See võimaldab viiruse levikut paremini jälgida. Testi ei saa teha siiski välitingimustes, vaid laboris.

Koduloomadega on häda mitte ainult seoses gripiga. Suurtes seafarmides antakse loomadele antibiootikumidest dopingut, et neid ülerahvastatud tingimustes elus hoida. Nii ongi seal välja arenenud antibiootikumidele vastupidav bakteri Staphylococcus aureus liin ST396. Jaanuaris tuli välja, et sellesse oli nakatunud üheksa ehk üle pooled Iowa eri seafarmide töötajat. See bakter saastab haavu, võib põhjustada põletikke, aga ka kiireid ja surmavaid kopsupõletikke.

Põhja-Prantsusmaalt tuli selle aasta alul teade, et seal nakatus paarkümmend inimest lehmarõugeviirusega, mille nad said tõenäoliselt oma lemmikloomadelt rottidelt. See Lääne-Euroopas endeemiline viirus kuulub samasse perekonda, nagu ka praeguseks taandunud inimese rõugeviirus. Siiski pole see terve immuunsüsteemiga inimeste jaoks letaalne, inimene paraneb ise kuue nädala jooksul. Viirusesse võib nakatada ka inimest kriipiv kass, kes on nakatunud sellesse haigusesse metsiku närilise poolt.

Nii et pole mõistlik võtta endale koju metsloomi ja -linde. Mõistlik on vaktsineerida oma koduloomad ja lemmikloomad. Ning kõik nõuanded selle kohta, kuidas seagrippi vältida, sisaldavad soovitust: peske käsi ja ärge puutuge kätega oma nägu. Pole põhjust uskuda jutte, et minevikus näiteks taluinimesed loomadelt haigusi ei saanud. Küllap ikka said, aga seda ei olnud võimalik kindlaks teha.

Võib arvata, et sigadega toimetavad inimesed nakatuvad sagedamini, kui see teatavaks saab, sest haigus võib omasoodu paraneda. Ja pole ka mingi ime, et seagripiohvrite arv on eri allikates nõnda kõikuv. Seda pole põhimõtteliselt võimalik kindlaks teha nii täpselt kui näiteks mahalastute arvu.

Tavaliselt on gripipandeemiatel olnud kaks lainet. Hispaania gripi puhul oli nende vahe pool aastat. Esimese, nõrgema laine jooksul suutsid paljud inimesed saavutada immuunsuse. Muidu oleks ohvrite arv olnud veelgi suurem.