Haapsalu mudast sündis kuurort
"Noor kreisiarst Hunnius märkas XIX sajandi alguses Haapsalusse tulles, et kohalikud inimesed vannitasid soojas meremudas oma reumahaigeid liikmeid ja ütlesid, et see ravib," räägivad Haapsalu Läänemaa muuseumi töötajad. Hunnius lasi uurida meremuda keemilist koostist ja katsetas seda siis patsientide peal. Veendudes muda raviomadustes, rajas Hunnius 1825. aastal Haapsalusse esimese mudaravila. Seda aastat loetaksegi Haapsalu kui kuurortlinna sünniks.
Tsaaride lemmikkuurort
"Kui vene tsaar Aleksander 19. juulil 1857. aastal välismaareisilt otse Haapsalu kaudu kodumaale jõudis, võttis ta kõigepealt Haapsalus külma mudavanni ja alles peale seda kell kolm pärastlõunal sõitis lastega Peterburi..." umbes nii kõlab kokkuvõte ühest Haapsalu kirikukroonikasse tehtud saksakeelsest sissekandest. Vene eri põlvkondade tsaari-perekonnad armastasid XIX sajandil Haapsalu kuurordis puhkamas käia. Väike Haapsalu linnake armastas omakorda tsaare, sest tänu nende külaskäikudel kasvas kuurordi populaarsus kogu Peterburi aadelkonna seas. Linna paarituhandene elanikkond kasvas suviti kahekordseks.
"XIX sajandil oli sõudja amet Haapsalus väga popp," teab Haapsalu Turismi tegevdirektor Heli Huul. "Vanasti ei mindud otse rannast ujuma, vaid merre olid ehitatud supelmajakesed, kuhu suplejaid veeti paadiga. Suvel tahtsid kõik noormehed sõudjaks saada, et kõrgeid daame teenindada," muigab Huul.
Mudakuurordi kõrgpunkt oli XX sajandi alguses; sel ajal rajati tsaariperekonna tarvis ka Haapsalu otseühendus Peterburiga. Nikolai II aga talle ehitatud rongijaama kasutada ei saanudki: "Kahjuks valmis raudtee keerulistel revolutsioonilistel aegadel - 1905. aastal -, mil tsaar enam ei riskinud rongiga reisida ja sõitis ainult laevaga." Rongijaama kaunist 216 meetri pikkust puust katusealust, mis oli mõeldud selleks, et tsaari rohkearvuline õukond saaks mugavalt rongist väljuda, võib imetleda tänini.
Haapsalu muda kõige uuritum
"Tegelikult on Eestis väga erinevaid mudasid, on jõemuda, meremuda, kõik erinevate koostistega," ütleb mudaravila-hotelli Fra Mare juhataja Evelin Lauri. "Kas Haapsalu muda neist kõige parem on, seda ei või öelda, aga teda on lihtsalt kõige rohkem uuritud. Nõukogude ajal kirjutati sel-lest doktoritöid."
Mudaravila protseduuritubades lööb ninna kerge mädamuna lõhn. "Kui lõhna ei oleks, siis poleks tegu üldse Haapsalu mudaga!" teab Lauri. "Mudas on palju väävliühendeid, need ravivadki ja tekitavad halba lõhna."
Tegelikult patsiente ei vannitata mudaga, vaid tehakse mudamähiseid. Inimene pannakse lamama voodisse, kus tekk on kaetud kilega ja kilele on valatud soe muda. Patsient heidab mudavoodisse ja kile koos tekiga keeratakse talle ümber. "Haapsalu muda pole väga vedela koostisega, seetõttu ei pea vanne kasutama," ütleb Lauri.
Mudaste meeste plaa? - Aafrika rand
Kuursaali äärde jääval rannaribal on omapärane nimi - Aafrika rand.
"On mitu legendi, kuidas see nimi tekkis. Arvati, et patisendid, kes määrisid end meremudaga kokku ja soojendasid siis valgel rannaliival, nägid välja nagu neegrid - et sellepärast on hakatud seda Aafrika rannaks kutsuma," oletab Huul. Teine versioon räägib, et nimi on tulnud Roman Haavamäe eksootilistest loomaskulptuuridest, mis esimese Eesti Vabariigi ajal randa kaunistasid. Täpsemalt ei tea lõunamaise nime pärit-olu keegi.
Vabariigi ajal puhkasid Haapsalus põhiliselt eesti inimesed. Kuursaali ees mängis suviti kaks korda päevas orkester, merel sõitis aurik-restoran, rannal Trinkhalles (nüüdseks hävi-nud) pakuti juua tervistavat merevett ning töötas kaks mudaravilat. See oli ka Haapsalu käsitöö võidukäigu aeg: 1935. aastal oli kohalik käsitöö esindatud isegi New Yorgi näitusel, kus üks haapsalu rätik kingiti Greta Garbole. Sallimuster kannab siiamaani kuulsa näitlejanna nime ja on populaarne praegugi.
Estonia hukk hirmutas patsiendid ära
Nõukogude ajal kohalike patsientide käsi nii hästi ei käinud - puhkama mahtusid peamiselt Venemaa elanikud: "Omad inimesed end ravima ei pääsenudki, polnud kohti ja hinnad olid ka väga kõrged," teab Huul.
Eesti Vabariigi taastamisel pandi Haapsalus mõneks ajaks mudaravilad kinni -endised patsiendid ei saanud enam Haapsalusse sõita. Uuesti avati sanatoorium Laine alles 1994. aastal, mil Haapsalus hakkasid käima rootslased ja soomlased. "Aga siis tuli Estonia katastroof ja enam Rootsist siia tulla ei julgetud. Haapsalule oli see ränk löök," räägib Huul.
Nüüd on kolmes tegutsevas mudaravilas põhilised kliendid soomlased. "Oma inimesed puhkavad siin suviti, siis kui soomlased peavad kodus jaanipäeva või augustis lapsi kooli saadavad, " seletab Huul.
Kas ka tänapäeval kohalikud - nagu kahesaja aasta eest - oma saunadesse muda tassivad ja seal vanni võtavad?
"Ma arvan, et see võib täiesti nii olla - ühe protseduuri jagu muda saab ilusti käe otsas ära tassida. Muda on ju siinsamas Tagalahes ja Voosi kurgu väinas. Ja samas - need lapsed, kes mängivad rannas ja seal merepõhja muda üles songivad, nemad saavad samamoodi "ravi" - kõik tervislikud ühendid on ju sealsamas vees olemas,." usub Lauri.
Väljakaevamised linnusevaremetes
Kelder avastati juhuslikult, kui ühe väljakaevaja jalg läbi keldrilae vajus. "Kaevama hakates avastasime, et kelder polnud isegi liiva täis vajunud. Keldri ahjus, millega ülemist ruumi köeti, olid kerisekivid ja söedki alles," räägib ajaloolane Kalev Jaago.
Väljakaevamistööde vajalikkus Haapsalu piiskopilinnuses selgus samuti pooljuhuslikult - Osutitorni alla jääva vana väravakoha kaudu taheti teha külastajatele linnusesse lisasissepääs. Selle ees oli aga kõrge bastion, mida lahti kaevates sattusid arheoloogid sadu aastaid kaitsevalli all peidus olnud varemete peale. Lisaks keldrile on alates tänavu aprillist avastatud erinevaid küttesüsteeme, trepp, kahhelplaate, maalitud seinakaunistus, lavatoorium (vanaaegne kivist kätepesukoht müüriorvas) ja muudki põnevat.
Haapsalu piiskopilinnus ehitati XIII sajandil. Aastasadade jooksul elas vägev linnus üle mitmeid ümber- ja juurdeehitusi, kuni ta 1688. aasta tulekahjus suures osas hävis.
Linna heakorrale, sealhulgas ka linnusevaremetele ja toomkirikule hakati tähelepanu pöörama alles XIX sajandil.
Toomkirikus teatavasti kummitab augustiöödel Valge Daam.
Helen Arusoo
