Edasi levis hüatsindikultuur Prantsusmaale. Venemaale toodi hüatsindid XVIII saj esimesel poolel. Eestis on neile seni suhteliselt vähe tähelepanu osutatud, ka kirjandust napib. Ei ole ka õnnestunud leida andmeid tema Eestisse jõudmise kohta, võib ainult oletada, et hüatsinte on meil kasvatatud umbes 200 aastat.

Hüatsindid on mitmeaastased sibultaimed. Süstemaatiliselt kuuluvad nad hüatsindiliste (Hyacinthaceae) sugukonda ja hüatsintide (Hyacinthus) perekonda. Nende lähimad sugulased on bellevaaliad, ebahüatsindid, kobarhüatsindid, pisihüatsindid ning brimeurad. Hüatsintide perekonda kuulub kolm liiki, millest üks on idahüatsint (Hyacinthus orientalis), kellest on aretatud kõik hüatsindisordid.

Meil õitsevad hüatsindid enamasti mai keskel. Kevadised öökülmad võivad õisikuid kahjustada, kuid sibulale mõnekraadine külm kahju ei tee.

Pärast õitsemist saabub hüatsindi kodumaal põuaperiood. Et meie tavalisel suvel ei ole maapind piisavalt kuiv ning temperatuur kõrge, tuleb sellised tingimused luua kunstlikult. Selleks peab sibulad igal suvel välja kaevama.

Kui jätame sibula mitmeks aastaks peenrale, õitseb taim küll edasi, kuid õisik jääb aasta-aastalt aina kiduramaks, kuni taim enam üldse ei õitse.

Juuni lõpus-juuli alguses, kui lehetipud hakkavad kolletuma, tuleb sibulad ettevaatlikult, et neid ei vigastaks, välja kaevata ja eraldada mädanenud ning hallitanud sibulad.

Väikeste kahjustustega sibulaid saab ravida, hoides neid mõnda aega päikesepaistel. Kui soovid hüatsintide asemele suvelilli istutada, tuleb hüatsindid varem üles võtta.

Talviseks tähtpäevaks kingi-takse sageli potis õitsev hüatsint. Võib olla aga ei teatagi seda, et kui lill õitsemise lõpetab, ei tasu taime ära visata.

Närbunud õied tuleb eemaldada, pott võib jääda aknalauale, edasist kastmist vajab taim lehtede kolletumiseni, siis aga vii pott sibulaga jahedasse.

Juunis-juulis võta sibulad mullast välja, puhasta ja hoia nagu teisigi väljakaevatud sibulaid soojas. Sügisel istuta nad peenrasse.

Et ajatamine nõrgestas sibulat, ei pruugi ta järgmisel kevadel õitsema minna, kuid ülejärgmiseks kevadeks kosub ta piisavalt ja õitseb endises ilus.