HABERMAS & DERRIDA: Euroopa taassünd pärast sõda
Tinaste kuude kestel enne Iraagi sõja puhkemist oli moraalselt rõve tööjaotus tunded kohuma pannud. Tagasihoidmatu sõjalise lavaletuleku logistiline suuroperatsioon ja humanitaarsete abiorganisatsioonide hektiline sagimine haakusid täpselt nagu hammasrattad. Too spektaakel toimus tuimalt ka selle rahva silme all, kes igasugusest initsiatiivist ilma jäetuna ohvriks oli määratud. Kahtlemata olid tunded need, mille vägi Euroopa kodanikud ühiselt tänavale tõi. Kuid ühtaegu tegi sõda eurooplased teadlikuks nende ühise välispoliitika ammugi ette valmistatud nurjumisest. Nagu kogu maailmas, nii vallandas rahvaste õiguse uljalt sundimatu rikkumine ka Euroopas tüli rahvusvahelise korra tuleviku üle. Kuid tülliajavad argumendid tabasid meid valusamini.
Tüli käigus tulid tuttavad murdejooned seda teravamalt esile. Vastandlikud seisukohavõtud ülivõimu rollist, tulevasest maailmakorrast, rahvaste õigusest ja ÜRO tähtsusest lasksid latentseil vastuoludel avalikult valla puhkeda. Lõhe ühelt poolt mandri- ja anglosaksi maade, “vana Euroopa”, ning teiselt poolt Kesk- ja Ida-Euroopa liikmekandidaatide vahel süvenes. Suurbritannias pole special relationship USA-ga sugugi vaieldamatu, kuid endistviisi seisab see Downing Streeti eelistusjärjekorras kõige kõrgemal. Ja Kesk- ja Ida-Euroopa maad pürivad küll EL-i poole, pole aga veel valmis oma äsja kätte saadud iseseisvust kitsendama. Iraagi kriis oli vaid katalüsaatoriks. Ka Brüsseli põhiseaduskonvendis ilmneb vastuolu Euroopa Liidu süvendamist tõesti soovivate rahvaste ja nende vahel, kel on arusaadav huvi valitsustevahelise valitsemise olemasolevat paradigmat külmutada või parimal juhul seda kosmeetiliselt kohendada. Nüüd ei saa seda vastuolu kauem tühiseks teeselda.
Tulevane põhiseadus annab meile Euroopa välisministri. Kuid mis abi on uuest ametist, niikaua kui valitsused ei lepi kokku ühises poliitikas? Ka muutunud ametinimetusega Fischer jääks võimetuks nagu Solanagi. Esialgu on küllap vaid “tuum-Euroopa” liikmesriigid valmis lisama Euroopa Liidule teatavaid riiklikke kvaliteete. Mida teha, kui ainult need maad lepivad kokku “oma huvide” definitsioonis? Kui Euroopa ei pea koost lagunema, siis tuleb neil maadel nüüd kasutada Nizzas otsustatud “tugevdatud koostöö” mehhanismi, et teha “eri kiirustega Euroopas” algust ühise välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga. Sellest lähtub tõmbetoime, millest teised liikmed – esialgu eurotsoonis – pikapeale ei saa kõrvale jääda.
Tulevase Euroopa põhiseaduse raames ei tohi ega saa olla mingisugust separatismi. Eelkäimine ei tähenda välistamist. Avangardistlik “tuum-Euroopa” ei tohi jäigastuda väike-Euroopaks; nagu väga sageli, peab ta veduriks olema. Tihedamalt koostööd tegevad Euroopa Liidu liikmesriigid hoiavad juba oma huvides uksed lahti. Liikmeks kutsutud astuvad neist ustest sisse seda varem, mida rutem “tuum-Euroopa” saab ka väljapoole tegutsemisvõimeliseks ja tõestab, et kompleksses maailmaühiskonnas ei maksa ainult väeüksused, vaid läbirääkimispunktide, suhete ja majanduslike paremuste pehme jõud.
Selles maailmas ei tasu end ära poliitika teravdamine ühtviisi rumalaks ja kalliks sõja ja rahu alternatiiviks. Euroopa peab heitma vaekausile oma kaalu rahvusvahelisel tasandil ja ÜRO raames, et tasakaalustada Ameerika Ühendriikide hegemoniaalset unilateralismi. Maailmamajanduse tippkohtumistel ja maailma kaubandusorganisatsioonide, Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi institutsioonides peaks ta maksma panema oma mõjujõu tulevase maailma-sisepoliitika kujundamisel.
Euroopa Liidu edasise väljaehitamise poliitika põrkab praegu paraku administratiivse suunamise vahendite piiridele. Seni viisid reforme edasi ühise majandus- ja rahapiirkonna loomise funktsionaalsed imperatiivid. Need ajamijõud on ammendunud. Kujundav poliitika, mis ei nõua liikmesriikidelt mitte ainult konkurentsitakistuste kõrvaldamist, vaid ühist tahet, sõltub kodanike endi motiividest ja meelsustest. Enamusotsused tagajärjekal välispoliitilisel rööpaseadmisel võivad ainult siis arvestada nõussejäämisega, kui allajäänud vähemused on solidaarsed. See aga eeldab poliitilise kokkukuuluvuse tunnet. Rahvad peavad oma rahvuslikke identiteete teatavas mõttes “rikastama” ja avardama neid Euroopa dimensiooni võrra. Juba praegugi üpris abstraktne kodakondsuslik solidaarsus, mis piirdub omaenda rahvusse kuulujatega, peab tulevikus laienema teisest rahvusest Euroopa kodanikele.
See toob mängu “Euroopa identiteedi” küsimuse. Üksnes teadlikkus ühisest poliitilisest saatusest ja veenev väljavaade ühisele tulevikule võivad säästa hääletamisel allajäänud vähemusi enamuse tahte obstruktsiooniga tegelemisest. Põhimõtteliselt peavad ühe rahvuse kodanikud vaatlema teisest rahvusest kodanikku “ühena meie hulgast”. See soovsiht viib välja küsimuseni, mis aktiveerib nii paljusid skeptikuid: kas on olemas ajaloolisi kogemusi, traditsioone ja saavutusi, mis teeksid Euroopa kodanikud teadlikuks ühiselt kogetud ja ühiselt kujundatavast poliitilisest saatusest? Atraktiivne, sütitav “nägemus” tulevasest Euroopast ei lange taevast. Täna võib ta sündida üksnes ärevusse ajavast nõutuse tajust. Kuid ta võib tärgata situatsiooni kimbatusest, kus meie, eurooplased, oleme iseendaga silmitsi. Ja ta peab end artikuleerima paljuhäälse avalikkuse metsikus kakofoonias. Kui see teema pole senini isegi mitte ühessegi päevakavasse jõudnud, siis oleme meie, intellektuaalid, alla jäänud.
Mittekohustava üle võib kergesti üksmeelele jõuda. Meil kõigil on silme ees pilt rahumeelsest, koostöövalmist, teiste kultuuride suhtes avatud ja dialoogivõimelisest Euroopast. Me tervitame Euroopat, mis 20. sajandi teisel poolel leidis eeskujulikud lahendused kahele probleemile. Euroopa Liit pakub end juba praegu välja “teispool rahvusriike reageerimise” vormina, mis postrahvuslikus konstellatsioonis võiks luua pretsedendi. Ka Euroopa heaolureĻiimid olid pikka aega eeskujulikud. Rahvusriigi tasandil on nad nüüd kaitseseisundisse sattunud. Kuid nende maksma pandud sotsiaalse õigluse mõõdupuudest allapoole ei tohi langeda ka tulevane kapitalismi talitsemise poliitika piiramatuis ruumides. Miks ei peaks Euroopa, saanud hakkama kahe sellises suurusjärgus probleemiga, võtma vastu ka järgmise väljakutse: kaitsta ja edendada kosmopoliitset korda rahvaste õiguse alusel konkureerivate kavandite vastu?
Kogu Euroopas algatatud diskursus peaks küll puudutama olemasolevaid lähtepunkte, mis teatavas mõttes ootavad eneses selgusele jõudmise stimuleerimist. Sellele julgele oletusele paistavad vastu rääkivat kaks tõika: kas pole Euroopa tähtsaimad ajaloolised saavutused just oma maailmahõlmava edu tõttu kaotanud oma idenditeeti loova jõu? Ja miks peaks koos hoidma piirkonda, mida, nagu ei midagi muud, iseloomustab kestev rivaalitsemine eneseteadlike rahvuste vahel?
Kuna kristlus ja kapitalism, loodusteadus ja tehnika, Rooma õigus ja Code Napoléon, kodanlik-urbaanne eluviis, demokraatia ja inimõigused, riigi ja ühiskonna sekulariseerimine on levinud teistele mandritele, siis ei kujuta need saavutused endast enam Euroopale ainuomast propriumi. Juudi-kristlikus traditsioonis juurduval lääne vaimulaadil on kindlasti iseloomulikud jooned. Ent sedagi vaimset hoiakut, mida iseloomustab individualism, ratsionalism ja aktiivsus, jagavad Euroopa rahvad Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Austraalia rahvastega. “Lääs” vaimse kontuurina hõlmab enamat kui Euroopa.
Pealegi koosneb Euroopa rahvusriikidest, mis end omavahel poleemiliselt piiritlevad. Rahvuskeeltes, rahvuskirjandustes ja rahvusajalugudes kujunenud rahvusteadvus toimis kaua lõhkeainena. Reaktsioonina selle natsionalismi hävitusjõule kujunesid küll välja ka suhtumismallid, mis mitteeurooplaste vaatevinklist annavad tänapäeva Euroopale tema võrratu, laiahaardelise kultuurilise mitmekesisusega siiski oma näo. Kultuur, mida palju aastasadu ja rohkem kui teisi kultuure on rebestanud konfliktid linna ja maa, kiriklike ja ilmalike jõudude, usu ja teadmiste, poliitiliste valitsejate ja antagonistlike klasside vahel, pidi valusalt õppima, kuidas panna omavahel kõnelema erinevusi, institueerida vastuolusid ja stabiliseerida pingeid. Ka erinevuste tunnustamine – vastastikune teistsuguse tunnustamine selle teistsugususes – võib saada ühise identiteedi tunnuseks.
Selles osas on klassivastuolude sotsiaalriiklik mahendamine ja riikliku iseseisvuse omapiirang Euroopa Liidu raames üksnes uusimad näited. 20. sajandi kolmandal veerandil elas siiapoole raudset eesriiet jäänud Euroopa Eric Hobshawmi sõnul läbi oma “kuldse ajajärgu”. Toonasest peale saavad äratuntavaks ühise poliitilise mentaliteedi jooned, nii et teised tajuvad meis sageli ennemini eurooplast kui sakslast või prantslast – ja seda mitte ainult Hongkongis, vaid koguni Tel Avivis.
On ju õige: Euroopa ühiskondades on sekulariseerimine suhteliselt kaugele edasi jõudnud. Siin vaatlevad kodanikud poliitika ja religiooni vahelisi piiriületamisi pigem kahtlusega. Eurooplastel on suhteliselt suur usaldus riigi organiseerimis- ja juhtimivõime vastu, kusjuures skeptiliselt suhtuvad nad turu saavutussuutlikkusse. Neil on väljakujunenud meel “valgustuse dialektika” suhtes, neil pole murdumatult optimistlikke ootusi tehniliste edusammude vallas. Neil on eelistused heaoluriigi julgeolekugarantiide ja solidaarsete reeglite sfääris.
Sallivuslävi isikuvastase vägivalla rakendamise suhtes on üsna madal. Soov multilateraalse ja õiguslikult korrastatud rahvusvahelise korra järele seostub lootusega efektiivsele maailma-sisepoliitikale reformitud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raames.
Konstellatsioon, mis lubas soodustatud lääneeurooplastel külma sõja varjus säärast mentaliteeti arendada, on alates 1989/90 koost lagunenud. Aga 15. veebruar näitab, et mentaliteet ise on elanud kauem oma tekkekontekstist. See seletab ka, miks “vana Euroopa” näeb liitunud ülivõimu reipas hegemoniaalpoliitikas väljakutset. Ja miks nii paljud eurooplased, kes tervitavad Saddami kukutamist vabastamisena, mõistavad hukka ühekülgse, preventiivse, nii eksitavalt kui piisamatult põhjendatud invasiooni rahvaste õiguse vastase iseloomu. Aga kui stabiilne on see mentaliteet? On tal juuri sügavamale ulatuvates ajaloolistes kogemustes ja traditsioonides?
Täna me teame, et paljud poliitilised traditsioonid, mis taotlevad autoriteeti oma loomupärasusega, on “välja mõeldud”. Nendega võrreldes oleks Euroopa identiteedis, mis sünniks avalikkuse valguses, algusest peale midagi konstrueeritut. Kuid üksnes suva põhjal konstrueeritul oleks küljes meelevaldsuse viga. Poliitilis-eetiline tahe, mis paneb end kehtima eneses selgusele jõudmise hermeneutikas, ei ole meelevaldsus. Vahetegemine ülevõetava pärandi ja selle pärandi vahel, mille me tagasi lükkame, nõuab niisama palju kainet aru kui otsustamine viisi üle, kuidas me selle pärandi üle võtame. Ajaloolised kogemused kandideerivad üksnes teadlikule ülevõtmisele, ilma milleta nad ei saavuta identiteeti loovat jõudu.
Lõpuks mõned märksõnad selliste kandidaatide kohta, mille valgel Euroopa sõjajärgne mentaliteet võiks omandada teravama profiili. Riigi ja kiriku vahekord tänapäeva Euroopas siin- ja sealpool Püreneesid, põhja ja lõuna pool Alpe, lääne ja ida pool Reini on arenenud erinevalt. Riigivõimu maailmavaateline neutraalsus Euroopa maades on saanud juhuti erisuguse õigusliku kuju. Kuid tsiviilühiskonnas on religioonil kõikjal sarnast viisi apoliitiline positsioon. Ka siis, kui seda usu ühiskondlikku privatiseerimist teistest aspektidest vaadates kahetseda, on tal poliitilise kultuuri jaoks ihaldusväärne konsekvents. President, kes alustab oma igapäevast ametitööd avaliku palvega ja viib oma tulemuslikud poliitilised otsustused ühendusse jumaliku missiooniga, on meie laiuskraadidel raskesti kujuteldav.
Kodanikuühiskonna emantsipatsioon absolutistliku reiimi eestkostest ei olnud kõikjal Euroopas põimunud tänapäevase administratiivriigi valdussevõtmise ja demokraatlike muudatustega. Kuid Prantsuse revolutsiooni ideeline kiirgus üle kogu Euroopa selgitab muu hulgas, miks siin poliitika mõlemal kujul – nii vabaduse kindlustamise meediumi kui organiseeriva jõuna – kannab positiivset märki. Seevastu kapitalismi läbisurumine oli saadetud teravaist klassivastuoludest. See mälestus takistab niisama eelarvamusvaba hinnangut turule.
Poliitika ja turu erinev hindamine võiks tugevdada eurooplaste usaldust riigi tsiviliseeriva kujundusjõu vastu, millelt nad ootavad ka “turu jõuetuks osutumise” korrektuuri.
Prantsuse revolutsioonist tärganud parteidesüsteemi on sageli kopeeritud. Kuid üksnes Euroopas teenib see ka ideoloogilist konkurentsi, mis allutab kapitalistliku moderniseerimise sotsiaalpatoloogilised tulemid jätkuvale poliitilisele hindamisele. See edendab kodanike tundlikkust progressi paradokside suhtes. Konservatiivsete, liberaalsete ja sotsialistlike tõlgenduste vaidluses on asi kahe aspekti kaalumises: kas kaitsvate traditsiooniliste eluvormide koostlagunemisega kaasnevad kaotused kaaluvad üles kimäärse progressi võidud? Või kas need võidud, millele loova hävituse protsessid täna lubavad väljavaadet homseks, kaaluvad üles moderniseerimise tõttu kaotajate valud?
Euroopas kogesid asjaosalised pika järeltoimega klassivahesid saatusena, mida võis vältida ainult kollektiivse toimimisega. Töölisliikumise ja kristlik-sotsiaalsete traditsioonide kontekstis surus end niiviisi läbi solidaristlik, ühtlast osasaamist sihiks võttev eetos võitluses “rohkema sotsiaalse õigluse” eest saavutusmoraali individualistliku eetose vastu, mis lepib räige sotsiaalse ebavõrdsusega.
Tänast Euroopat märgistab kogemus 20. sajandi totalitaarsetest reiimidest ja holokaustist – Euroopa juutide vaenamisest ja hävitamisest, millesse NS-reiim kiskus ka vallutatud maade ühiskonnad. Enesekriitilised vaidlused selle mineviku üle on toonud mälestusse poliitika moraalsed alused. Kõrgenenud tundlikkus isikliku ja kehalise puutumatuse rikkumise üle peegeldub muu hulgas selles, et Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit on tõstnud liitumise tingimuseks surmanuhtlusest loobumise.
Sõdadest märgistatud minevik on kord kõik Euroopa rahvad veristesse arveteõiendamistesse mässinud. Sõjalise ja vaimse mobiliseerimise kogemusest tegid nad pärast Teist maailmasõda järelduse arendada uusi rahvusüleseid koostöövorme. Euroopa Liidu edukäik tugevdas eurooplastes veendumust, et riikliku vägivalla talitsemine nõuab ka globaalsel tasandil iseseisva tegutsemise mänguruumide vastastikust piiramist.
Iga suur Euroopa rahvas on kogenud imperiaalse võimu õitsengut ja – mis meie kontekstis tähtsamgi – on pidanud hakkama saama impeeriumi kaotamise kogemusega. See allakäigukogemus ühineb paljudel juhtudel koloniaalriikide kaotusega. Koos kasvava distantsiga imperiaalse võimu ja koloniaalajaloo suhtes on Euroopa võimud saanud võimaluse võtta refleksiivne distants ka iseenda suhtes. Nii võisid nad õppida tajuma iseennast võidetute perspektiivist võitjate kahtlases rollis, kellelt nõutakse aru pealesunnitud ja juurtetuks tegeva moderniseerimise eest. See võinuks edendada ärapöördumist eurotsentrismist ja tiivustada Kanti lootust maailma-sisepoliitikale.
Ilmunud 31. mail Frankfurter Allgemeine Zeitungis
Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel
Mati Sirkel on Eesti Kirjanike Liidu esimees.
