Astrid Lepa kinnitab, et mõne aasta jooksul on toimunud suur muutus. "Tarvitseb vaid ütelda, et tunnen natuke gaasivalu - tehakse kompressi. Kui riietele sattus joodiplekk, toodi kohe uus särk."

Endistest eri põhjustel haiglas olekutest mäletab Astrid Lepa, et õed tegid oma tööd niisuguse näoga, nagu oleksid need haigete peale väga pahased. Siis näis, nagu oleks haige süüdi selles, et õed ei saa segamatult oma toas juttu ajada. Sanitarid aga näisid haiglas töötavat vaid selle nimel, et mõni halastab ja annab natuke piiritust.

Tallinna Keskhaigla naistekliiniku ülemõde Anu Ruusmann: "Meditsiinikoolis õpetati süsti tegemist ja tilkade üles panemist. Meile ei õpetatud peaaegu üldse haigega suhtlemist ning seda, kuidas lahendada tema muresid. Muidugi oli õdesid, kes tegid seda omaenese tarkusest."

Staazhikas haiglasolija on hämmingus

Patsient Astrid Lepa: "Ja nüüd olen lihtsalt hämmingus. Minu aastaid Rootsis elanud sõbrannagi ütles, et vahet Rootsi haiglatega ei ole. õde aitab kohe, niipea kui midagi paluda." Ta teatab heatujuliselt: "Siin on tore, soovitan järele proovida."

Ka teine günekoloogiaosakonna patsient Viive Randma (61) on õdede hoolitsusega väga rahul: "Haigele inimesele tähendab palju, kui õde talle naeratab."

ülemõde Anu Ruusmann selgitab, mis on õe kohustused: haigete vastuvõtmine, blankettide täitmine, hommikuti valve üle andmine, protseduuride tegemine. "õe kõige tähtsam kohustus on haigetega tegelemine," täiendab günekoloogiaosakonna vanemõde Tatjana Tarmu. "Enam ei ole iga asja pärast vaja arsti kohale kutsuda, õel endal on võimalus paljutki otsustada. Näiteks, missugune valuvaigisti või unerohi haigele sobib."

Arst määrab ravi, õde viib selle ellu. Arst käib haiget vaatamas aeg-ajalt, õde on teda kogu aeg abistamas. Ravi põhimõttelisi küsimusi (näiteks antibiootikumikuuri alustamist) õde ei otsuta. Kui haige seisund halveneb, kutsub õde arsti.

Tatjana Tarmu sõnul arvestavad arstidki väga palju õdede soovitustega. "Ja mõnikord ravim ei aitagi niivõrd kui hea suhtumine haigesse," sõnab ta. "Hiljuti oli meil ravil munasarjakasvajaga patsient, kes keeldus lõikusele minemast. Arstid ütlesid talle, et opereerimata jätmine oleks suur viga, kuid naine kartis kõige hullemat." Tatjana Tarmu on uhke, et osakonna õed suutsid ühiselt naise ümber veenda ning tänaseks on see operatsioon õnnelikult möödas.

õe vastutus kasvab, koos sellega tõusevad pisut ka palgad. "õdede miinimumpalk haiglates on kindlaks määratud. Olemasolevas ulatuses saame haigla piires õdede palku natuke kõrgemal hoida," ütleb Keskhaigla günekoloogiaosakonna juhataja Mall Varvas. "Mõni õde, kes saab teistest paremini patsientidega läbi või on töös täpsem, saab mõnevõrra suuremat palka. Palgad ei ole kõrged, aga ei ole ka nii madalad, et selle pärast töölt ära mindaks." Tatjana Tarmu lisab, et vaevalt see inimene meditsiinis töötakski, kes kõike rahaga mõõdab.

Mall Varvas sõnab, et mõte, et õest võib sada arstile konkurent, tekkis tal USA-s. "Seal töötasid ka niisugused õed, kes tohtisid kitsa erial piires teha peaaegu kõike, mida arstidki, ainult nende palk oli arsti palgast märksa madalam." Need õed olid kõrgharidusega, kuid erinevalt arstidest ei olnud nad õppinud üldmeditsiini.

Näitleja järgi valitakse teatrit

Küsimusele, kumb loob esmajoones haigla prestiizhi, kas õde või arst, on mitu vastust. Tallinna Arstide Liidu esimees Andres Ellamaa võrdles neljapäevasel liidu üldkogul haiglaaarsti näitlejaga: näitleja järgi valitakse teatrit, arsti järgi haiglat.

Tema kolleeg Saksamaalt, Kieli linnahaigla haldusdirektor Friedrich Steinmetz on öelnud, et iga haigla parim kapital on maitsev toit ja sõbralikud õed. "Arst võib olla tusane tüüp, keda patsient harva näeb. Patsient ootab arstilt ainult terveksravimist. Tusane õde peab selle koha pealt kaduma," väitis arst, kelle haigla püsib vaid siis konkurentsis, kui just tema raviasutuses tehakse kõike kõige paremini.

EHA LAANEPERE