Hämaratel alleedel
Minu tänase kirjatöö toon saab olema nukker. Päevad mööduvad, aeg lendab, meie vananeme ja peale kasvab uus põlvkond... Puudele ilmuvad uued pungad, muru läheb taas roheliseks, kuid sinu pea jääb kiilaks ning valgeks – seal ei tärka enam midagi. See on paratamatu, kuid... siiski kurb.
Esimeste soojade kevadilmade aegu käisin Kadriorus, külas oma sõbral, Eesti Vabariigi presidendil Lennart Meril. Valges ülikonnas Meri, noobel nagu ikka, surus mul tugevasti kätt, embas, istus koos minuga aiapingile, külvas üle küsimuste ning soojade sõnadega. Kuid ma nägin hästi, et mu vanal seltsimehel on midagi südamel.
"Mis on juhtunud?" pärisin. "Kõnele mulle kõigest! Sul on ilus maja, hea abikaasa, võrratud lapsed – mis takistab sind kõige selle keskel õnnelik olemast?"
"Ah, Ivan," ohkas Meri. "Minu perekond – nad on kõik kuldsed inimesed, see on tõsi, ja elu koos nendega pole muud kui lakkamatu pühapäev. Aga ma ise – jah, vana sõber – minu päevad presidendina on peagi loetud..."
"Sa eksid!" alustasin mina jahmununa, "mis mustad mõtted, sa nägid unes...", kuid Meri raputas kibedalt pead.
"Ei, see pole uni," ütles ta. "Ja ei möödu päevagi, ilma et ma ei võtaks oma raamaturiiulilt õndsa Inglise kuninga Charles I elulugu ja seda ei lehitseks, nähes üha enam ja enam sarnasusi enda ning tolle õilsa monarhi saatustes. Vana sõber, ava silmad – ka Eestimaal on pead tõstmas puritaanid, ning nende juht, uus Oliver Cromwell, ehk Allan Alaküla Sõnumilehest, ässitab rahvast minu vastu. Juba kõneldakse avalikult minu asendamisest dirigent Eri Klasi või koomik Eino Baskiniga, ja ma olen kuulnud, et Lõuna-Eesti mägilased ongi juba Palamusel, Oskar Lutsu majamuuseumis, Baskini presidendiks salvinud! Nii on lood, armas sõber."
"See on uskumatu!" hüüatasin mina. "Kuid sinu enda meesliin! Sul on kaks poega, noorem vend... Kuidas on võimalik, et eesti rahvas toetab ebaseaduslikke usurpaatoreid! See on reetmine!"
"Aga nii see juba kord on," lausus president kurvalt. "Jumal näeb, kui muutlik on pööbli meel! Kuid tegelikult ei teegi mulle muret mitte minu enda saatus, vaid see, et mu pojad ning nooruke vend Hindrek peavad pärast minu karjääri lõppu võõrsilt pagulastena leiba otsima. Mis minusse puutub, siis olen ma otsustanud – ma ei tõsta relva oma rahva vastu, olgugi et nad on minetanud au, vaid annan alla, sõidan Uus-Meremaale ja asun tööle!"
Surusin presidendi kätt, endal pisarad silmis, ning nägin ka oma vana sõbra palgeil liigutuspuna.
"Töö on see, mis päästab!" kõneles ta erutunult. "Kuula, Ivan – olen seda kindlalt otsustanud – ma hakkan tõusma hommikul kell seitse ning töötama õhtul kella kuueni! Ma hakkan ise endale elatist teenima! Kas see ei kõla suurepäraselt, kaunilt? Töö õilistab! Ilma tööta muutub inimene nurjatuks, labaseks. Ilma tööta inimene on kasutu putukas. Oh, ma tunnen juba, et ainuüksi mõte tööle on muutnud mind puhtamaks, senisest palju paremaks inimeseks!"
President oleks ehk veelgi jätkanud, kuid tema vaimustunud sõnadele lõikus inetu akordina vahele lossi poolt kostev kopsimine ning müra. Lennart kahvatus ning kuivatas taskurätikuga meelekohti.
"Palav on," lausus ta vabandavalt, püüdes oma valu minu eest varjata.
"Mis hääled need on?" küsisin ma ehmunult. "Kas lossis käib remont?"
"Ei, mu sõber," vastas president nukralt. "Seal askeldavad töömehed, kes mõõdavad mu ruume, et teha kindlaks, kas neis on ruumi Eri Klasi mööblile. Mõned seinad võetakse maha, et klaverid ja kontrabassid läbi mahuks. Ja siis kastanipuud... Minu kuulsad Kadrioru kastanid... Need raiutakse maha."
"Oo ei!" hüüatasin mina.
Lennart haaras mul kätest.
"Kallis, üllameelne sõber!" rääkis ta, endal pisarad silmis. "Jah, see on nii, kuid... Lepime sellega! Mulle öeldi, et kastanid tuleb maha raiuda minu Uus-Meremaa maja võlgade katteks. Ma ei ole kunagi osanud raha lugeda, ja tühja sellest! Olen juba kord selline! Kogu park raiutakse maha ning jagatakse järgmise presidendi pooldajatele suvilakruntideks. Ah, see on kuidagi labane... Aga mis parata! Proovime selle unustada, tähtis on ju ennekõike see, et me oleme koos, nagu enne! Lähme, joome teed, naerame, filosofeerime nagu nooruses, istume terve öö ja räägime, kirglikult, kõigest! Uus aeg on kätte jõudmas, kõik muutub, ja ma loodan, et tulevikus pole inimesed enam nii õnnetud kui meie praegu... Ah, jätame selle! Tule, Ivan, ma näitan sulle, mis ma ostsin! See on imeline asi, klaver, mis mängib seitset viit, ja täitsa ise! Ilma pianistita! Näitasin seda ka Eri Klasile, kui ta käis lossi üle vaatamas, pidime end koos puruks naerma. Sakslaste tehtud, nemad juba oskavad!"
Ja me tõusime ning tõttasime läbi allee lossi poole, kõrvus uut aega kuulutavate kirvelöökide kaja.
