Hamleti naer
Väga süstemaatiline ei võinud Oskar Lutsu lugemus olla. Shakespeare’i ta siiski pidi tundma, sest see kuulus tema noorema ea kaasaega. “Hamlet” ilmus Aleksander Tombachi tõlkes 1910. Gustav Suitsu “Hamleti proloog” praeguse rahvusooperi maja avamiseks tuli trükist 1913. Aastal 1916 avaldas Friedebert Tuglas oma essee “William Shakespeare”. Ajades kogu aeg taga seda, kus ja kuidas panevad Lutsu teosed lugejal vatsa vabisema, ei ole tehtud küsimust sellest, miks isegi räme Luts kunagi ei ilgu – nagu seda praegu lubatakse endal teha vasakule ja paremale.
Lutsule iseloomulik tegelane võib olla sisimas küllalt ebakindel. Ebakindel on Tõnisson Tootsile raha laenates ning ega Toots ise Paunvere apteekri juures rinnarasplit ehk koirohu ja teiste ürtide tõmmist piirituse põhjal rüübates palju kindlam ole. Oskar Lutsu enda aeg tähendaski pidevat ebakindluse ületamist. Kirjandusloolises plaanis algas too aeg noore Eduard Vilde naljajuttudega ja jõudis vananeva August Kitzbergi vesteteni. Kumbki tundis ka naeru vastaspoolt. Nende kahe vahel jääb Oskar Luts selgesti Kitzbergi poolele, kuivõrd too vältis sellist rahvusvahelisust, mis teeb Vilde mõnigi kord laenuliseks.
Oskar Lutsu naer on seega kõhkleva inimese oma, kelle maailm on ääremaine. Kas köstrimaja pühakoja ligidal või agul Emajõe Ateena südamest jalutuskäigu kaugusel. Loomuldasa peab too maailm olema võrdlemisi praktiline ja järelikult ka ökonoomne. Kalkuleeriv.
Samas tahab ka lutsulik tegelane näha oma maailmas oma teatrit – nõnda kui Hamletki. Põhimõtteliselt ei ole ju aleviantvärgi Kiire järglane suurem lavastaja kui Imelik või hilisemast ajast Trumli-Sass. Nad kõik igatsevad teatri järele seepärast, et kuigi teater ei anna vabadust ruumis, pakub ta seda ajas. Sa võid seada lavale ükskõik millise aja ja sa võid teha teatrit millal tahes. Olgu või unenäos.
Kirjas Marie Underile märkis Oskar Luts, et tema ise on väike humoristike. Nii-öelda ajaviide joone all. Vahepala. Umbes nõnda, nagu oleksid rängad kannatused alati ülevamad kui mõnus muhelus. Kui Hamlet võiski niiviisi mõelda, siis Shakespeare seda ei teinud. Kuid ka Hamletil jätkus huumorimeelt, muidu ta poleks olnud teatri sõber.
Tänapäeva Eestis me väldime sõna “tõusik”. Lutsule on inimesed selle sõna taga naeruväärsed. Kes tahab Eesti Vabariigi iseseisvuse kurvi lõpmatuseni tõmmata, peab seega tundma Lutsu peast, ent mitte pelgalt ajaviiteks. Muidu on tõusik kangem kui Oskar Luts. Seda me ei taha!
Peeter Olesk, kirjandusteadlane
Tähtveres jõululaupäeval 2006
