Hannes Praksi kohvijutud

Viimased üksteist aastat on sisekujundaja Hannes Praks lisaks hullumeelsete interjööride loomisele vedanud ka pisiplaadifirmat Kohvirecords ja netiraadiot Kohviradio. Need ettevõtmised on elav näide sellest, et kui kõige pikem eelarverida on „leidlikus”, võib korda saata nii mõndagi põnevat ja püsivat.

Kas Kohvirecords ja Kohviradio on vanimad omataolised Eestis?

Tõesti. 1998. aasta oktoobrit loeme Kohvirecordsi sünniajaks. Üle kümne aasta – täitsa lõpp! Habemes on halli ka, eks sealt ole seda näha.

Kohviradio on kuus aastat vana.

Mis oludes sa plaadifirmaga alustasid?

Samades, mis praegu. Just majanduslikus mõttes. Ma olen mõelnud selle peale. Pärast 1997. aasta kriisi oli ka selline imelik aeg, kui äri oli madalseisus, raha polnud – just nagu praegu.

Ma tunnen seda, et aegadel, kui majandusel ei lähe hästi ja ei pea totakat tööd rügama, siis sellised kultuurialgatused käivituvadki. Kohviradio projekt sai hoo sisse just masu ajal. Enne seda ta ei surnud ega elanud. Oli kindel kuulajate kogukond ja vaikselt tuli teemat peale. Aga selle aasta kevadest on toimunud hüpe nii sisuliselt kui ka väliselt.

Ehk oli 1998. aastal teisiti? Ma olin siis üliõpilane, kolmandal kursusel ja. Ikkagi! Ikkagi oli üliõpilasel raske tööd saada! Ja midagi tuli välja mõelda. Ma muidugi ei otsinud midagi, aga kui oleks saanud mõne tasuva otsa peale, näiteks reklaamiagentuuri AD-ks, siis võib-olla polekski Kohvirecordsit sellisena sündinud. Sest mida tihedamaks läks pärast tööl, seda raskem oli plaadifirma asja ajada.

Skene mõttes oli teistmoodi. Praegu pulbitseb, väga palju tehakse traadibände ning elektronmuusikat. Varustus on nii odav, kergemini kättesaadav. Me alustasime Kohvirecordsiga siis kui Pastacas (Kohvirecordsi esimene artist – toim) muusika tegemisega alustas. Patareid, kassettidele lindistamised, 50-rublane akustiline kitarr. Kõik oli nii lo-fi. Kõik olid üliõpilased ja mingeid vahendeid polnud. Esimeste plaatide kombineerimine oli ka peaaegu null-eelarvetega. Sajakrooniseid arveid kauplesime alla.

Praegu on sarnane aeg, kõik käib ilma rahata, Ostap Benderi stiilis kombineerides.

Kõige pikemale eelarvereale on kirjutatud „leidlikus”?

Täpselt nii. Aga ma ei tea, mis selle leidlikusega on, kas ta lükkab ise vunki juurde? Ma olen inimestega rääkinud ja vaielnud, kuidas masu mõjub. Mina olen seda meelt, et masu on tore. Võib-olla on keeruline, kui on karmid pangalaenud. Aga ei maksa ahneks minna laenamisega!

Hiljaaegu kuulsin, et tuttav arhitekt tegeleb jalgrataste üleslöömisega. Projekteerimistööd pole, siis ehitab jalgrattaid ägedaks. Minu meelest jumalast värske algatus! Poole ägedam kui mingis büroos jooni uhada. Hiljuti kuulsin, et tuttava tuttavad, kes töötavad pangas, on hakanud bändi tegema. Selliseid asju on õhus palju tunda, uut lainet.

Loomulikult on Kultuurkapitali eelarvet vähendatud ja kultuuripealinna raha võetakse vähemaks. Võiks ju mõelda, et see vähendab kultuuri. Samas on märgata, et kui rahakotist pigistab, siis toodab see leidlikust, ja leidlikus on kütus, mis paneb asja käima.

Ma olen masu poolt, see võiks veel kesta. Mulle äsja möödunud aastad ei meeldinud. Räme tarbimine ja uhamine, üldse totakalt rahakeskne ühiskond.

Andis see rahakesksus end kohvitegemistes tunda?

Andis tunda nii, et ka ma ise olin töötsüklis, et mul polnud aega sellega tegeleda. Minu jaoks olid majanduse õitsenguaastad hullemad. Viimastel aastatel olemegi vähem välja andnud. Praegu läheb paremini kui kunagi varem. Kontsertidel, kuigi me teeme neid vähe, on alati inimesi. Algusaastatel oli tihti kontserte, kus oli kaks inimest saalis. Vaatan praegust plaadimüüki, see ka läheb.

Tegime Tartus festivalil Plink-Plonk särgiäri. Algul mõtlesime: Ai, masu! Keegi ei osta. Aga rabati ära. Panime hea hinna ka – sada viiskümmend krooni, peaaegu omahinna, ja läks. Meil olid head disainerid, tegid ilusad särgid. Loomulikult ei teeninud me kasumit, aga kasumi teenimine ongi labane. Suhtume ärisse intellektuaalsest küljest.

Ma arvan, et kui on nägus ja sisukas toode, siis see ikka läheb. Puutun disainiga igapäevatöös tihedalt kokku ja aeg-ajalt mõtlen, kas seda on vaja? Mulle meeldivad interjöörid, kuhu proff pole sekkunud. Satud Mustamäele venelaste korterisse, kus seinakapp vohab lopsakalt või mingisse eesti kodusse, kus on eriti maitsetult kujundatud köögid. Selline disainialane rämetsemine on minu jaoks alati imetlusväärne olnud ja uusi seoseid loov. Nii ma olengi leidnud, et teadlikku disaini pole vaja.

Kuid ei, viimased plaadi ja särgiprojektid on tõestanud vastupidist – hea disain päästab! Ma arvan, et kui sa tahad, et mingi asi praegusel ajal toimiks, siis võiks disain seal juures olla. Hea disain. Aga see on omaette teema.

Pastaca kogumiku panite vanadesse käsitsi kraabitud plaadikarpidesse.

Oleme disainiga ikka hullult möllanud. Mõnda plaati oleme teinud aasta aega, sest pole disainiga rahule jäänud. Napakas ausalt öeldes. See Pastaca asi oli ühest küljest ökoprojekt ja Ramo Teder (Pastaca kodanikunimi – toim), kuna ta on graafik, ise kraapis neid muusika hulgiladudest toodud katkisi karpe. Neid on tehtud üle seitsmesaja. Käsitsi. Osa on koloreeritud. Igaühe kujundus oli unikaalne.

Mis on öko: trend, poos või ideoloogia?

Ma arvan, et tegelikult on see loogiline vajadus, mida soosib keskkond.

Andekad turundajad on teinud ta poosiks. Nagu ikka iga hea algatusega – kui turundajad sealt üle käivad, muutub see juustuseks. Jah, trend! See on mingite asjade puhul kindlasti müügiargument. Ja paljude jaoks võib see ka poos olla.

Aga kui hakata edasi mõtlema, siis pole plaatide väljaandmine ju sugugi öko. Ma olen mõelnud, et miks ei võiks kogu muusika olla digitaalne. Vinüüli ja plastiku pressimine, ümbriste trükkimine – mis see on? Tohutu raiskamine.

Räägitakse fänniväljaannetest, mis on luksuspakendis topeltalbumid.

Artisti ökoloogiline jalajälg.

Just-just! Ha-ha! Seal läheb jalajälg eriti suureks. Ma ise usun digitaalsesse muusikasse, usun, et selle kvaliteet paraneb järjest. Ma usun netiväljaannetesse. Kritiseeritakse, et netiväljaande teinud artist pole tõsiseltvõetav. Ta rikub oma imagot, sest on korra tasuta andnud ja jääbki andma.

Kas netimuusika peaks olema tasuta?

Võiks olla.

See on sinu kui netiraadiotegija seisukoht?

Nagu ka plaadifirma promootori oma. Me tegime Kohviradio uue kodulehe avamisel netiväljaande Uni albumist „Kosmikud”. Me olime sama plaadi kaks tiraaži läbi müünud. Väikesed partiid olid ka, nii kolmesajased. Ja kui viimane kord läbi müüdi mõtlesime, mida teha? Ehk oleks veel ühe tiraaži välja andnud, aga kuna oli masu, siis oleks see veninud ja tulnud higi hinnaga. Mõtlesime, et jagame internetis tasuta.

Ma arvan, et see tasuta või raha eest on ilmselt suuremate firmade teema. Usun, et väikeplaadifirmad on seda meelt, et tasuta võib. Uni album jõudis inimesteni, kes seda muidu vist kunagi kuulnud poleks. Kirjutati meile, et oh mis äge bänd. Üle 700 inimese on seda alla tõmmanud.

Rohkem kui kaks tiraaži kokku.

Jah. Ja vähem kui kuu ajaga. Pooled viskavad selle kindlasti minema.

Ma ise olen päris suur muusika allalaadija. Muusikafännide seas on ju kaks suunda: albumikuulajad ja lugudekuulajad. Ma ise olen rohkem viimast. Ikka on albumil mingid nõrgad kohad, mis ära vajuvad. Ma saan aru, et album on terviklik kompositsioon. Ma ise jälgin ka seda plaate kokku pannes. Sellegipoolest eelistan tarbida lugusid, mitte albumeid.

Pole ju uudis, et inimesed, kes laevad alla tasuta muusikat, on ka kõige suuremad plaadiostjad. Mul endal on samamoodi. Paljud mu sõbrad laevad muusikat alla. Kui midagi väga meeldib, siis nad ostavad või kasvõi tellivad selle albumi. Ja tekitame jälle ökoloogilist jalajälge.

Ei, plaadi vastu pole mul midagi. Eriti kui on vinüül. Need madalad bassid ja taldrikute kõrged sahinad. Kui on veel hea võimendus. Mitte nagu Winamp, plõks-plõks ja järgmine lugu. Paned ikka plaadi peale ja see on lahe. Nagu raamatu lugemine. On vahe, kas kammid blogisid või loed raamatut.

Ma ei hinda ühte teisest ülemaks, mõlemad on head.

Milline on muusika tulevik?

Ta ikkagi liigub internetti. Seda on nii palju jahutud.

Räägime Eestist?

Eesti kontekstis leian ma, et raadiod on identiteedikriisis ning ajale jalgu jäänud. Edastavad programmi kindlal sagedusel. See on eilne päev. Ma arvan, et on mõne aasta küsimus, kui kogu internet on õhus ja sa ei oma FM-vastuvõtjat vaid Wi-Fi vastuvõtjat, kust saad kuulata kohalikke jaamu ja teisi ka.

Mulle tundub, et kohalik, riigi rahastatud noortele suunatud raadiomeedia on identiteedikriisis. Kas olla alternatiivne ja leppida väheste kuulajatega, või mängida prime time’il muusikalist pornot, peletades eemale õhtust vööndit austavad fännid.

Mõistetav, et eelarve vähenedes pole võimalik nii vabalt toota sisukat programmi. Aga mulle tundub, et asi pole enam vaid eelarves. Tavapärasel moel ei saa seda meediat edasi teha, kui vaadata, mis toimub blogides, kui lopsakas on internetimeedia eri subkultuuride muusika poolest. Meedia on muutunud.

Riiklik FM-raadio on üks valik paljude seast, pealegi tehniliselt väga kohmakas valik. Samas võib pingestatud eelarve mingi aja pärast taas loomingulist kütet ja värskeid ideid lisada, kuigi selle olulisuse vähenemine on paratamatu – omaalgatus muutub olulisemaks. Netijaama loomine on ju imeodav.

Kohviradio mudel?

Me ei viitsi teha sellist Last.fm-i (populaarne muusikaportaal-netiraadio mis mõne aja eest tasuliseks läks – toim) moodi robotjaama. Meil on toimetajad, kes valivad muusikat lihtsalt oma maitse järgi.

Samas on olemas üsnagi unikaalne tehniline lahendus eetrisse minevate palade tellimiseks. Võrdselt meie hard core programmeerijate leiutatud robot-dj-ga saavad eetrisse minevaid palasid valida kuulajad.

Et olla kanaliks-vahendajaks kammime pidevalt muusikablogisid ja nii välismaist kui ka kohalikku skenet, see on väga oluline. Null-eelarvega.

Kontseptsioon on teha programmi, millesse endal on usku, ja levitada sõna. Jagamise rõõm.

Palju teil kuulajaid-mõttekaaslasi on?

Kõige lojaalsem seltskond on nii paarsada inimest. Ma hindan Facebooki grupi ja kodulehe statistika järgi. Inimesi, kes on kuulanud-vaadanud, on aga mitu korda rohkem.

Plaadifirmaga oli algul samamoodi. Kui uue plaadi tegid, siis kakssada inimest ostis. See ongi Eesti indie-tööstuse puhul tõepärane number. Me pole jaama teadlikult ka eriti jõuliselt müünud.

Lõpetada pole mõelnud? Kohvirecords ja raadio pole sulle ju eluliselt vajalikud.

Plaadifirma võib-olla tõesti. Ma olen asja niimoodi enda jaoks selgeks mõelnud, et see ei ole plaadifirma standardsel kujul. Ma tean, et kui ma nii ja nii palju asjaga tegeleks, saadaks nii ja nii mitu promoplaati, vot siis ma võiksin jõuda „päris” plaadifirmani. Aga see ei tundu teema, millega viitsiks jännata.

Samas on firma kümne aasta jooksul muutunud küll. Kui algusaastatel oli see ülioluline, siis praegu on nii, et on artiste, kes annavad ilma plaadifirmata plaate välja ja on väga edukad – ma usun neisse.

Firmameeste imago on olla tropp. Ei taha ise selline olla. Praegu on Kohvirecords platvorm Pastaca ja Galaktlani jaoks, väikese ringi teema. Me pole viimastel aastatel ühtegi uut artisti juurde võtnud. Sõpruskonna platvorm, selline ambitsioon on mul. Ma arvan, et artistil on mõnusam, kui plaadifirma kutt pole mingi tropp tugitoolis, vaid hea sõber, keda usaldada.

Ma arvan, et raadioga on mu ambitsioon suurem. Võimalusi midagi korda saata on ka rohkem. Raadio oli plaadifirma kõrvalprojekt, mängis meie artistide muusikat. Siis hakkasid tulema miksid ja kõrvalteemad. Praegu on nii, et oleme ajanud teemat, mis endale meeldib ja skene on sinna ümber ise tekkinud. Normaalne asjade käik. Eks seda saab ka plaadifirmaga teha, näiteks Seksoundi (väike plaadifirma, mis annab välja Eesti indie-bändide plaate – toim) skene on väga tugev.

See skeenetamine ei jõua ju teatud piirist kaugemale?

Toote leviku mõttes? Sõpruskonna teema võib jõuda kaugele küll. Ehk on see seotud ambitsiooniga? Vabalt võiks ju suhteliselt kaugele jõuda ka nii, et sul on paar bändi ja kogu ambitsioon on nende asja ajada. Selles pole küsimus, et väikeplaadifirma kuhugi ei jõuaks. Ja netijaama puhul jõuab see skene nii kaugele, kui viitsid kütet anda. Kindlasti kaugemale kui 200 inimest.

Nii?

Kohvirecords on vabastiil. Artistidel pole kohustust ruttu plaate teha ja ega ma ise ka ei viitsi. Jah, võiks jõuda kaugele, aga, nagu ma ütlesin, mind see ei huvita. See läheb igavaks tööks. Töö ei tähenda muidugi ebameeldivat. Kuna meil on selline aeg, siis ongi hea tegeleda mittetulundusega.

Mingi tulu peab kasvõi elamiseks ju kusagilt ikka tulema. Sa ei jäta päris olen-linnuke-oksal-boheemlase muljet.

Jah, mul on Viljandimaal mesindusfarm. Sealt saan põhilise sissetuleku.

Pastaca viimane album ongi välja antud 2007. aasta kasumi pealt. Kohviradio uue turunduskampaania plaanin aga propolise müügist saadud rahaga läbi viia.

Last.fm-i netiraadio läks tasuliseks.

Seal kaasati kohe alguses riskikapitalistid ja nemad tahavad oma raha tagasi saada. Hakati kohe alguses raha peale mõtlema. Ma arvan, et rahaga on nii, et ta kas tuleb iseenesest või ta ei tulegi. Tõsi, mu mesilased küll riskivad, et neilt võetud mett ei saa nad enam kunagi tagasi.

Mingi bännerireklaam? See tekitaks ebamugavust endas ja kuulajates.

Kogu meie tehtud töö hind hakkab tavahindasid arvestades poolele miljonile lähenema. Aga see ei ole teema. Siin on tobe numbritega vehkida. Praegu on põhiambitsioon teha võimalikult head jaama, mida ise ei häbeneks kuulata.

Kui vana see tegijate ringkond teil on?

See liin jookseb teljel Tartu–Viljandi–Kilingi-Nõmme. 1995. aastal tegin Viljandi kohalikus raadiojaamas, Mulgi Kukus alternatiivmuusikaprogrammi. Siis olid house’i tõusulaine. Sai kultuurikolledži keldris reive korraldatud. Mind see teema huvitas, käisin pealinna pidusid vaatama.

Kilingi-Nõmmel oli tollal ka aktiivne skeene, käisin sealgi pidudel ja tutvusin DJ Estradaga ja tema jõudis meie pidudele mängima. Asi hakkas mulisema. Keskkool sai läbi, tulime Tallinna ja hakkasime siin kohtuma. Asjasse puutus veel ajaleht Toivo. Sealt need asjad hakkasidki arenema, Kohvirecordsid ja muud. 15 aastat hakkab täis saama.

Vanana ei tunne end?

Ei tunne. Mul on pidev keskeakriis. Ei viitsi vanaks jääda. Loomulikult võiks tegeleda millegi väärikamaga kui indie-raadio. Nagu Riho Baumann. Miski torgib, et on vaja teha.

Miks? Tõestada endale? Või teistele? Teha, sest keegi ei tee, kuigi oleks vaja teha?

Ongi see, et on lahedad teemad, millega võiks tegeleda. Või näed, et on resurssi ja mehi ja kui need ühe mütsi alla suunata, siis jõuaksid kõik kaugemale. Aga asi pole mitte kaugemale jõudmises, vaid selles, et ühise rusikana saab midagi muuta ja ära teha. Kui see kedagi ei riiva ja kellegi elu halvemaks ei tee, on see lubatud.

Plaadifirma puhul oli selge. Firma tuli siis, kui tekkisid kutid, kellel oli muusika, kuid polnud platvormi selle levitamiseks.

Endale tõestamine? Pole nii ambitsioonikas, ei tea. Teistele? Ei. Servapidi võib siin ühte või teist sees olla, aga põhiline on see, et ma naudin protsessi. Tegemise käigus tekivad inimestega huvitavad seosed. Kohvirecordsi puhul on oluline just globaalne suhtlus. See oli põhilisi stiimuleid asjaga tegelemiseks.

Eesti muusika eksport?

Vot see on põnev asi, sellest on nii palju jahutud!

Mida sina sellest arvad?

Ma arvan, et niimoodi see ei toimi: ühte saali aeti kokku kari inimesi ja räägiti Eesti muusika ekspordist. Ma olen sellega tegelenud juba aastaid, minu meelest on see loomulik osa plaadifirma tööst.

Räägitakse, et Eestis on see organiseerimata, et Soomes on juba aastaid organisatsioon, kes asjaga tegeleb. Tore. Ma olen neid kogumikke näinud, nende inimestega rääkinud. Võib-olla peaks selline organisatsioon olema ka meil.

Aga mina arvan, et eksport toimiks, kui Eesti artistidel ja plaadifirmadel oleks selleks selge tahe. Raske on eksportida. Aga minu arust see asi nii ei toimi, et riik teeb süsteemi valmis. Et seda süsteemi käima saada nagu Soomes või Taanis, on vaja pikka tööd. Ma ei teagi, mis on õigem tee. Kas teha riiklik organisatsioon või toetada neid, kes on juba midagi teinud?

On meil üldse muusikat, mida välismaale müüa?

On ikka. Pastacas näiteks. Pia Fraus. Näited on olemas. Vot see on eksport.

Ehee! Nemad on ju nišiteema, mis ei müü Saksamaal staadione täis?

Meil on ju see… see Vanilla Ninja, kes neid täis müüs. Neil olid ju Eesti produtsendid, kes viitsisid sebida. Ja jõudsidki nii kaugele. Jube bänd, õudne muusika. Aga inimeste pingutus ja saavutus on minu arvates märkimisväärne. Ma tahaks julgustada kõiki Eesti muusikuid sellega tegelema.

Mugav on Eestis esineda, müüa siin plaate. Olenemata skeenest on ehk majanduslikult tulus olla Eesti-keskne.

Võib-olla on Eesti muusikaekspordi põhiviga see, et ta on hektiliselt organiseeritud? On üksikuid tublisid bände nagu Pia Fraus. Nad võiksid noortele oma teadmisi jagada. Selle jaoks peaks olema inimene, kes asjaga tegeleb. Aga praegu on eelarveid vähendatud.

On tehtud ka kogumikke, aga need on sellised, et üks aktivist – kas Aivar Tõnso või P. Julm – on asja korraks ajada võtnud. Aga kurat – see pole ühekordne projekt! Sellega tuleb tegeleda kakskümmend viis aastat järjest!

Kuidas?

Tuleb leida fanaatik, kes viitsib, või luua riigipalgaline ametikoht.

Kumb paremini toimiks?

Kaks asja kokku, nagu elus ikka. Ma arvan, et sellist inimest on võimalik leida.

Äkki see ikkagi takerdub mitte niivõrd riigi, vaid kohalike bändide ja promootorite julguse taha. Meil on olnud fondid nagu „Eesti heliplaat rahvusvahelisel areenil”, kultuuriministeerium jagab. Küsisime sealt Pastaca plaadi toetuseks. Saime. Ei olnud suur summa. Aga ma ei ütleks, et seda raske saada oli. Kui mingi projektiga on tööd tehtud ja midagi saavutatud, siis on võimalik saada küll. Aga Eesti plaadifirmad mõtlevad kuidagi liiga lokaalselt. Seda heidetakse ette ka muule ettevõtlusele.

Ma olen Pastacaga teinud palju eeltööd. Saatnud promoplaate, otsinud kontakte. Sa pead sada plaati saatma, et saada kümme kontakti ja ühe lepingu.

Kuidas selline töö kümme aastat tagasi välja nägi?

Meil oli kohe e-post olemas: [e-mail]. Ja kohe hakkasime plaate saatma. Sõber elas Helsingis, tema viis sinna paari plaadipoodi müüki. Ma olin nii õnnelik, kui mulle tuli Soomest kiri: ostsin huvitava plaadi Eestist. Läbimurre! Ma sain selle inimesega väga heaks sõbraks, siiani suhtleme. On Soome elektronmuusika skeene esindaja. Esimeste plaatidega läks koduleht ka üles. Meil vedas, hea disainer oli pundis, tema tegeles sellega.

Noored võtsid oma aja uued vahendid kohe kasutusse?

Jah, vist küll. Meil vedas, punti sattusid disainerid, kes kujundasid ja muusikud, kes tegid muusikat. Saime kokku pundi, kellega õnnestus midagi teha.

Raadioga on praegu samamoodi. Igaüks on oma lõigus tugev spetsialist.

Oled sa kaastöölistega ka alt läinud?

Kindlasti mitte! Ja praegune seis ei ole niivõrd mina ja kaastöölised, vaid ma olen ise tegelane pundist kes arvab, et põhimõtteliselt võiks Eestis netijaama teha küll. Sama teema jookseb läbi kõikidest mu tegemistest.

Mulle tiimitöö meeldib. Praeguses tiimis olen samuti vaid kütja. Jaama peatoimetaja on Estrada, viisakusdirektor Snafu ja hullud programmeerijad Taavi ja Ander.

Väärtuslikem õppetund 11 loovtööstustöölise aastast?

Tuleb olla kannatlik ja rahulik. Loomepärm ei kerki käsu peale. Tunnistan, et alati pole ma seda põhimõtet kahjuks järgida suutnud.

Kui lai see Eesti nišiartisti väljund on, Tallinn–Tartu?

Viljandis käivad ka indie-bändid. Hea, et seal korraldatakse. Raskeroki skeene on seal olemas.

Miks meil nii palju raskerokki tehakse?

Ma ei tea. Õudselt huvitav. Olen neid vaadanud ja imetlenud, kui hästi nad on organiseeritud oma meediakanalite, klubide ja festivalidega. Ja vinüülplaate annavad välja! On see Põhjamaalt tulnud? Soomes on ka raskerokk tugev. Siin on üks põhjus Skandinaavia mõju ja teine ilmselt aja vaim, mis seda soosib. Indie-skene on ka tugev. Hip-hopi oma ka. Elektronmuusikud on laiali vajunud.

Millal sa viimati kontserdil käisid?

Madonnat käisin vaatamas, sain tasuta pileti. Tsiteerin siinkohal sõpra DJ Estradat: „See oli nagu aeroobikafestival kohtub tehnoloogiamessiga.”

Eks ma ikka üritan käia. Mõned välismaised festivalid ja kui lihtsalt välisriiki sattun, siis katsun ka käia. Ma eriti ei kurda Tallinna kontserdielu üle. Tunnetan, et liiga sama ringi kontsertidel käin. Aga õhtul välja minnes ei taha riskida.

Võiks klassikat ja džässi kuulamas käia. Mida teevad Lasnamäe räpparid, keskkoolide indie-bändid? Sellepärast ongi hea olla raadiotöötaja, pead kaevama. Aga kaevamine nõuab palju aega ja annab 90 protsenti pettumust. Sain hiljuti tuttavaks eestivene nais-DJ-dega The Birchess. Põnev teema. Neil on tuttavad Riias ja Moskvas. Võimas süsteem. Piinlik, et kohalikust vene skenest niivõrd vähe teame.

Kas me jutuga sisekujunduseni ka jõuame?

Ei peagi jõudma. Selle võib lihtsalt ära märkida.

Kes ta on?

Hannes Praks

Sündinud:

05.10.1973, Kingissepas (nüüdne Kuressaare)

Õppinud:

Viljandi C.R.Jakobsoni nimeline Viljandi 1. Keskkool, Tallinna Majanduskool, Eesti Kunstiakadeemia Sisearhitektuuri osakond, hetkel magistrantuuris Tartu Ülikooli Majandusteaduskonnas

Töö:

mesinik Viljandimaa väikemesilas, sisearhitekt Kohvi OÜ