HARDO AASMÄE: Riigikaitse ja igapäevasus
Riigikaitse on meie inimeste argiteadvuses ajaloolise kogemuse paratamatu pärand. Pole kellelegi saladuseks, et paljude tänapäeva kutsealuste isade jaoks oli Vene kroonust kõrvalehoidmine pigem au- kui häbiasi. Vene (nii tsaari- kui ka Nõukogude) ajal olid relvajõud riik riigis nagu isevalitsuslikule või totalitaarsele riigikorrale kohane. Hilisema aja Nõukogude armee on jätnud paljudele mälestuse iseäralikust korralagedusest, mis võimaldas teenistuses lahedalt viilida. Teine ilmasõda on kujundanud meie ja ka muu maailma teadvuses arusaama Venemaast (NSVL-st) kui võitmatust sõjalisest jõust. Tagatipuks on sõjavägi üldse üks nüri süsteem, mis kängitseb helge inimese vaimu.
Kõik see kokku on üsna kõvasti mõjutanud meie avalikku arvamust, mis puudutab riigikaitset. Üsna laialdaselt peetakse ebaoluliseks seda, mille taustaks on kõhklused ja kahtlused.
Arutlused on sageli üsna lihtsakoelised, mille käik on järgmine. Ainukeseks vastaseks võib olla Venemaa. Tema vastu me niikuinii ei saa. Meid kaitseb NATO. Kaks protsenti SKT-st tuleb kaitse-eelarvesse ohverdada, et nad seda teeksid. Meie oma sõjaline panus Venemaa vastu on selline kübe, et seda ei võeta tõsiselt. Tagatipuks hillitseb Nõukogude ajast arusaam riigikaitsest kui sõjaks valmistumisest, mitte kui ühest pikaajalise rahuolukorra kindlustamise osast. Mõistagi tuleb neid ühiskonna tavahoiakuid ümber kujundada.
Mida muuta?
Praegu on kriisiaeg, mistõttu kõikvõimalike leidlike ideede pääs juurutamisse on kõrgendatud tõe-näosusega. Headel aegadel lastakse alati vanaviisi edasi. Kriisiaeg avab uuele tee. Praeguse kriisi ületamise võti ei seisne eelkõige kärpimistes, kokkuhoius, säästmises jne. Kriis ületatakse otstarbekama vahendite kasutamisega. Seetõttu võib ümberkorralduste järel sama eesmärgi saavutada väiksema vahendite kuluga. Olgu selleks raha, bensiiniliitrid saja kilomeetri läbimiseks või töötajate tööaeg. Sageli tuleb mõelda otse vastupidi tänase või eilse mõtlemise loogikale.
Mis oleks, kui meie kaitsekulutused viidaks kriisiajal tasahilju näiteks kolme protsendini SKT-st? Mõte tundub jahmatav ja kohatu. Kuid siiski, siiski… Oluline ei ole see, kui palju me riigikaitsele kulutame, vaid üldine hüve, mis sellest tõuseb. Sõja- ja eriolukorras on endastmõistetav, et tsiviilsektor mobiliseerub suures osas sõjalisteks või kriisivajadusteks. Rahuajal võiksime mõelda vastupidi: millised on meie riigikaitse eriomased kaasamisvõimalused ühiskonna tavaarengusse? Oleme harjunud sellega, et hädakorral saavad tsiviillennukid kasutada sõjaväe lennuvälju ja vastupidi. Seesama käib sadamate kohta. Kui küsida inimestelt, millised on sedalaadi asenduskasutused meie ühiskonnas, siis paremal juhul meenub sõjaväeorkestri pargikontsert või ajateenijad Vihterpalu metsapõlengus. Paraku on meil veel teisigi võimalusi.
Mida teha?
Alustada võiks noortest. Kriisiajal kipub tööd vähemaks jääma. Seda eriti teismeliste hulgas, kes kipuvad tänavatel kõikvõimalike pahede kergeks saagiks jääma. Tegevusetus koos vaesusega on laostav, sellele on oma tegevuse üles ehitanud kuritegevus alates uimastikaubandusest ja lõpetades taskuvarguste ja tänavakaklustega. Seetõttu oleks meie erakordselt pikal suvisel koolivaheajal igati mõistlik koondada võimalikult palju teismelisi kaitseväe reservi ettevalmistamise raames sportlikesse suvelaagritesse. Eemale uimastitest ja tänaval lõnkumisest. Mõistagi võetaks sinna nii poisse kui ka tüdrukuid. Laagri kasvatajate ja juhendajatena saaks kasutada eru-, reserv- ja kaitseliidu ohvitsere, kellel on pedagoogiline kogemus. Selline suvekoolitus näitaks õpetuses noortele meie üldiselt feminiseerunud kooli taustal rohkem meeshinge.
Sedalaadi laagrid aitaksid suurendada noorte sportlikkust ja ühtlasi tervislikkust, kujundaksid poistes mehisust, tütarlastes hoolivust. Igasugune esmaabiõpetus kulub iga-päevaelus ära kõigile. Kas või liiklus- või muude õnnetuste puhul. Seda nii poistele kui ka tüdrukutele. Tervislikkust jaguks mõlematele. Saaksime terviklikuma ülevaate nende tervislikust seisundist. Seda saaks parandada juba enne kutseealise ikka jõudmist. Saab kohe selgeks, keda tuleb treenida, keda ravida…, äkki on mõnda poissi-tüdrukut vaja lihtsalt korralikult toita. Sellega tõstaksime üldist heaolu ja tervise taset ning ennetaksime paljusid probleeme, mis ilmnevad praegu alles kutsekomisjonis. Kõik see aitaks vähendada ülekaaluliste poiste-tüdrukute hulka. Päästame nad dieedipiinadest. Tagatipuks õpiksid meie linnastunud lapsed loodust tundma.
Suurendada võiks kordusõppuste mahtu. Eesti mees tapab end töö ja vastutuse koormaga. Murdumised tulevad sageli üsna järsku. Seda nii vaimu kui ka keha poolelt. Meestel pole sageli aega enesega tegeleda. Õppuste-eelne tervise ülevaatus võiks olla üks osa meie üldisest haiguste ennetuskavast. Regulaarselt toimuvad kordusõppused võiksid olla kohaks, kus teatud kindlate ajavahemike järel on meeste tervise üldine ülevaatus. Seal võib juba algstaadiumis avastada hädasid, mis võivad igapäevaaskeldustes jääda märkamatuks ja saada hiljem saatuslikuks. Kordusõppused võiksid meie kihistuvas ühiskonnas säilitada sotsiaalset sidusust, mis võiks olla abiks ka tavaelu keerukustest ülesaamisel.
Oma koht võiks riigikaitsesüsteemil olla ka lõimumise edendamisel. Paljudele eestlastele ja venelastele on ajateenistus sageli ainuke koht, kus üldse üksteisega harjutakse ja vahest ka mõistetakse. Tavaelus elatakse üsna eraldi – kuniks Nõukogudeaegse jäänukina tegutsevad veel eesti ja vene õppekeelega koolid eraldi. Kaitsevägi suudaks ehk seda puudujääki veidi vähendada.
Võiks mõelda ka kutsealuste väeteenistuse ümberkorraldamisele. Üliõpilastele ja ülikooli pürgijatele võiks teenistus olla praegusest lühem. Olgu vaid kroonu mahv korralikum. Sõjaväeliste oskuste omandamine läheb kiiremini. Samal ajal tuleks mõelda põhikooli lõpetanutele. Nende sõjaväeteenistus võiks olla oluliselt pikem. Sinna sisse võiks mahtuda näiteks kutseõpe kaitseteenistusega ühitatavatel erialadel. See leevendaks nii mõningaidki sotsiaalseid probleeme, millega oleme praegu kimpus. Koolidest on väljalangemus suur. Edasine elutee on ummiktee. Vahest võiks kroonu olla võimalus, mis aitab nii mõnegi eluteele tagasi.
Väeteenistusest võiks abi olla personali valikule ka igapäevaelus. Kui sõjaväes on jõutud kas või kümne mehe ülemaks ja asjaga hakkama saadud, siis on tööandjal omakorda lihtsam edutamisotsuseid teha.
Riigikaitsel võiks olla oma osa Eesti teadusuuringute turgutamisel ja suunamisel rahvusvahelise koos-töö raames.
Mõistagi võiks ülaltoodud mõtte-arendusele lisada veel kümmekond valdkonda, kuid jäägu see juba mõtte edasiarendajate täiendada. Oluline on tõdemus, et riigikaitse eelarvest tõusev ja üldiselt tajutav hüve aitaks riigikaitset paremini lõimida meie igapäevaellu. Riigikaitse muutuks tavaliseks asjaks, nagu elu- ja varakindlustus, mille eest me maksame iga päev ja endastmõistetavalt. See laiendaks avalikku kandepinda riigikaitse korraldamisele ja nüüdisajastaks avalikku riigikaitselist arutelu. Hästi läbimõeldud süsteemi puhul oleks avalikkus kindlasti nõus riigikaitse eelarvet suurendama. Olgu see kaks, kolm või rohkem protsenti sisemajanduse kogutulust.
Võimalik, et mõnele lugejale tundub, et meie minevikus on midagi sellist juba kasutatud. Sellest ei maksa väga hoolida. Mida mineviku kogemusest saab tänapäeval kasutada, see tuleb ka kasutusele võtta. Näiteks roheline mõtteviis propageerib taaskasutust.
