Härrad ohvitserid! Koondugem kõrgema sõjakooli seljataha!
Eesti kaitseväge on pärast Teist maailmasõda arendatud juba seitseteist aastat. Mul on olnud privilegeeritud võimalus osaleda selles arendustegevuses päris algusest. Eesti on olnud edukas. Me ei pea kusagil maailmas oma kaitseväelaste erialaste teadmiste ega praktiliste oskuste pärast häbi tundma, pigem oleme täitnud sõjandusväljaannete esilehti kui head ja usaldusväärsed sõdurid.
Kuigi sõjalise riigikaitse edusammud on olnud märkimisväärsed, on meie sõjalise hariduse maastik olnud künklik ja meie ohvitserkonnas puudub oluline ühtsustunne – ühine identiteet.
Eesti ohvitserkond ehk ohvitseride korpus (korpus e ühiste ülesannetega inimeste rühm; ingl officer corps) peaks tähendama ühtset, sarnaselt mõtlevat ja käituvat ning ühiskonnas tunnustatud osa haritlaskonnast.
Eriti valusalt lõikab kõrva avalikkuses tihti kasutatav väljend “sõ-jard”. Meid sellise nimega iseloomustajad ei pruugi alati mõelda midagi negatiivset, aga ometi toob just see sõna silme ette hambuni relvastatud ja rambolikult tegutseva jõhkardi. Miks ei võiks ohvitserid pigem assotsieeruda viisaka käitumise, isamaalise mõtlemise, maailmale avatud vaadete ja haritlasele kohase kõnemaneeriga? Ohvitserkonna ühtsuse puudumise põhjuseid võib otsida nii okupatsiooniaja painest kui ka erinevast kultuuritaustast, ja kui soovite, siis lastetoast ja kindlasti väga erinevast haridusteest.
Kindlasti ei ole mõistlik ohvitsere lahterdada, kuid erinevaid ohvitseriks saamise teid või lugusid on pildi selguse huvides kasulik vaadelda.
Tükk siit, teine sealt
Olen oma sõjalise hariduskäiguga kindlasti ere näide mõningasest tohuvabohust...
Veebruaris 1992 lõpetasin iseseisvuse taastanud Eesti esimesed kahekuulised vabatahtlikud ohvitseride kursused, 1993. aasta talvel läbisin Rootsis ainult eestlastele korraldatud ühekuulised ohvitseride järeleaitamiskursused. 1994–1998 õppisin Münchenis Bundeswehri ülikoolis riigi- ja ühiskonnateadust, samal ajal lõpetasin kompaniiülemate kursuse Saksamaal. Teenides vahipataljoni ülemana, lõpetasin 1999. aastal ·veitsi armee pataljoniülema kursused. Olen läbinud veel julgeolekupoliitika kursuse Genfis ja saanud 2005. aastal vanemstaabiohvitseri koolituse Tartus Balti kaitsekolledÏis. Sama segast haridusteed on käinud suur hulk praegusi majoreid ja kolonelleitnante. Iga etapp selles teatejooksus sõjalise juhtimise täiuslikkuse poole on olnud omaette kõrgetasemeline ja väärtuslik, kuid mis ühtsest mõtlemisest, ühtekuuluvustundest ja väärtustest saab sellise haridustee puhul juttu olla?
Esimene ohvitseride kursus 1991. aasta detsembris pani aluse noorema ohvitserkonna kujunemisele. Suur osa praegusi sõjalisi juhte on saanud ohvitseriks nende kiirkursuste kaudu. Olen veendunud, et igaüks meist mõistab toonase ettevalmistuse puudulikkust. Ometi oli see tollel ajahetkel kaitseväe loomiseks ainuvõimalik lahend, sest taastatud Eesti Vabariigil ei olnud toona nooremohvitsere kuskilt võtta. Kõigi nendel kursustel osalenud meeste areng sõjaliste juhtidena ja edasine teenistuskäik on olnud segi kui Kört-Pärtli särk ning kui kursuste ajal oli tunda pisutki ühtsustunnet, siis aastatega on see kustunud. Edasi ja isegi samal ajal valmistati ohvitsere ette Eesti sisekaitseakadeemia kaitsekolledÏis, mille lõpetajad eristuvad oma hariduselt samuti ohvitserkonnast.
Kaitseväe esimestel päevadel ei olnud koolitajateks-ülemateks kusagilt võtta Eesti ohvitsere. Kaitseväe taasloomisele panid aluse eesti soost ohvitserid, kellel oli valdavalt Nõu-kogude armee haridus ja kogemus, hiljem ka Ameerika Ühendriikide, Kanada, Rootsi, Soome või veel mõne teise maa taust. Igaüks neist oli hea oma eriala asjatundja. Ärgu pangu keegi pahaks, aga väga erineva kultuurilise ja ühiskondliku taustaga ning mõjutustega relvajõududes teeninud eesti soost mehed ei suutnud täita viiekümne aasta pikkust lünka ja luua ühtset ohvitserkonda.
Kõrvaltvaatajale võib tunduda imelik, et ohvitseride hariduses on määrav tähtsus ka riigil, mis seda haridust annab. Ometi on see tähtis.
Ühel ajahetkel valiti parimatest parimate eeldustega noored õppima Ameerika sõjakoolidesse. Ei ole kahtlustki, et nende koolide akadeemiline haridustase on maailma tipus ja spetsialistidena oli neid ohvitsere Eesti riigile väga vaja. Ometi on neil, just oluliselt erineva taust-süsteemi tõttu, olnud raske sulanduda teiste Eesti ohvitseride hulka ja paljud on leidnud edukat rakendust väljaspool kaitseväge.
Soomepoiste võimalus
Eriti oluliselt on meie riigikaitse arengut siiamaani mõjutanud niinimetatud soomepoisid. Kaitseväe algusaastatel olid just meie hõimuvelled need, kes ulatasid Eesti taastärkavale riigikaitsele oma kogenud abikäe. Patt ja viga oleks olnud jätta seda haaramata. Aastatega lõpetas Soome riigikaitse kõrgkooli suur hulk hea hariduse, väikeriigile sobiva mõtlemise ja tugeva ühtekuuluvustundega ohvitsere. See kadedaks tegev ühtekuuluvustunne ja sisuliselt sarnane mõtlemine võinuks olla see, mille poole püüelda. Kuid ka soomepoisid jagunesid ja lõhestusid. Osa neist sai ohvitseriks paari aastaga ja pidi taotlema oma kõrgharidust jätkukursustega, osa õppis aga neli aastat koos Soome kadettidega. Ka soomepoisid ei suutnud ohvitserkonda ühendada ega olla eeskujuks kogu kaitseväe ühtsuse loomisel.
Merevägi saab seniajani oma ohvitseride järelkasvu Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Taanist ja kes teab kust veel. Õhuvägi teeb alles esimesi samme Eestis vajalike haridus-võimaluste loomiseks.
Tänu kindralleitnant Johannes Kerdi järjekindlale isiklikule jõupingutusele pärast pikki ebameeldivaid vaidlusi 1998. aastal taastatud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kõrgem sõjakool on arenenud Eesti kaitseväe jaoks ülioluliseks institutsiooniks. Sellest koolist võrsunud uus põlvkond ohvitsere on juba hakanud kaitseväge kujundama. Kahjuks ei ole ka see oma Eesti kool saanud tegutseda järjepidevalt ühtseid põhimõtteid ja standardeid järgides. Aastaid on üritatud leida just seda õiget ja seetõttu on korraldatud eksperimente. Kõik neist ei ole ennast paraku õigustanud.
Ajaloolise järjepidevusega sideme loomine ei ole tänapäeval samuti kerge. Tihti on see seotud ajalooliste hoonetega. Praegusel kõrgema sõjakooli hoonel Tartus Riia mäel on õnneks kaitseliidu kaudu hea seos sõjaeelse riigikaitsega. Õnnetuseks on sõjakooli ajaloolised kaunid hooned Tondil lühinägelike ja ambitsioonitute taktikaliste otsuste tõttu muutunud hoopis kinnisvaraarendajate Mekaks.
Ka puuduvad meil kahjuks praeguste Eesti ajaloolaste hulgas teadlased, kes oleksid Teise maailmasõja eelset Eesti ohvitserkonda uurinud niivõrd, et saaksid seda teadmist ja kogemust praegustele ohvitseridele vahendada. Kui iseseisvuse taastanud Eesti ja taastatud kaitseväe esimestel kasvuaastatel oli võimalik kasutada nende ohvitseride mälu ja teadmisi, kes olid Tondi sõjakoolis õppinud ja imekombel punaterrori kiuste ellu jäänud, siis nüüd on vähesed välismaal elavad Tondi-poisid, nagu nad end ise kutsuvad, juba väga soliidses eas.
Millised peaksid olema riiki ja rahvast rahuldavad lahendused praegu, kui kõrgemas sõjakoolis on olnud rohkem kohti kui sinna pürgijaid? Praegu, kui erineva haridustee ja koolitusega ohvitserid püüavad raskustega leida ühist keelt põhimõttelistes, aga paraku ka elementaarsetes igapäevaküsimustes. Kui ühiskond küll teadvustab kaitseväe olemasolu, aga ohvitser on ühiskonna lõviosa jaoks mingi pardilaskmise ülikonnas sõjard kusagil Hinduku‰i mägedes või Bagdadi kesklinnas, aga mitte ühiskonnas lugupeetud arvamusliider. Kui tipp-poliitikute arvates ei ole ohvitseril isegi õigust ega võimalust omaenda elukutse, riigikaitse või muudel ühiskonnale olulistel teemadel avalikult väidelda, vaid ta peab selleks vormikuue varna riputama.
Loogem ohvitseride kogud
Arvan, et lahendused on meie eneste kätes, härrad ohvitserid. Pangem seljad kokku, pingutagem, leidmaks ühist keelt ja mis kõige tähtsam – oma juuri. Loogem ja pangem aktiivselt käima ohvitseride kogud, taastagem ohvitseride aukohtud, kuid käitugem nii, et neid ei oleks vaja. Otsustagem ühiselt, et isegi kui me ei ole ise kõrgemas sõjakoolis õppinud, püüame leida selle kooliga oma sideme. Koondugem kõrgema sõjakooli seljataha, sest sellest koolist tuleb meie parem, haritum ja ühtne järelkasv, ning mis kõige tähtsam, ärgem peljakem konkurentsi. Mõtlemine, et äraaetud hobused lastakse maha, peab kaduma. Selle vastu aitab enda vormis hoidmine, õppimine ja õpetamine. Võtkem sõna ühiskonnas olulistel teemadel, näidakem, mida me teame, ja ärgem kartkem oma teadmisi avaldada. Muutugem nähtavamaks mitte ainult sõjauudistes, vaid ka tsiviilmaailmas, sest oleme ju ka selle riigi võrdväärsed kodanikud, osa haritlaskonnast. Ehk seejärel hakkavad need noored, kes praegu kaaluvad veel ajateenistusest kõrvalehiilimist ega taha midagi teada koolide riigikaitseõpetusest, oma seisukohti muutma. Ehk hakkavad nad kunagi isegi võistlema kõrgema sõjakooli kohtade pärast, nagu pingutavad praegu oma kohtade pärast Tartu ülikoolis või Tallinna tehnikaülikoolis tulevased juristid, insenerid ja algajad ärimehed.
