Harun Dikajevi usk, äri ja kohtuasjad
Avaliku info põhjal teatakse Harun Dikajevit eelkõige Eesti Islami Fondi presidendina – sügavalt uskliku mehena, kes isegi kohtusaalis ei loobunud oma palvehelmestest.
Protsessil, kus Dikajevit süüdistati kolme mehe eriti jõhkra tapmise organiseerimises, astus tema kaitseks üles siinsete sunniitide juht mufti Ali Harassov, kes iseloomustas kohtualust kui ausat, sümpaatset, õiglast ja väga kohusetundlikku inimest, kellest ei ole löömameest ning keda Harassov ise täielikult usaldab. Kuna usumees hakkas kohtusaalis üsna kriitiliselt lahkama Eesti ja Tðetðeenia välispoliitilisi suhteid, kõrvaldati ta istungilt.
Kohtuasi sai alguse tðetðeeni ja Krasnodari grupi omavahelisest sõjast. Tðetðeeni grupeeringust niipalju, et konkurendid võrdlevad seda kinnise usuorganisatsiooniga – see on väike, hästi kontrollitud taustaga vennaskond, kes hoiab kokku ega jaga oma informatsiooni kellegagi “väljast”. Samas iseloomustavat tðetðeene rõhutatud jõhkrus oma eesmärkide saavutamiseks. Tðetðeenide grupile on omistatud kunagisi kurikuulsaid väljapressimisi Kadaka autoturul, illegaalseid valuutavahetusoperatsioone, kus ohvrile nn rahanukk sokutati, illegaalseid relvatehinguid ning väiksemal määral ka narkokuritegusid. Väike meenutus – rahanukuks kutsuti dollaripakki, kus raha oli vaid pealmistes kihtides, suurem osa pakist aga koosnes kas ebakvaliteetsest valerahast, odavatest rubladest või suisa puhtast paberist.
Kuna krasnodarlaste liider Mihhail Gorbatðov oli ühe aastatetaguse ebaõnnestunud tehingu tagajärjel Harun Dikajevile kolmsada tuhat dollarit võlgu jäänud, üritas ta tagasimaksmise asemel kreeditorile palgamõrva tellida. Katse ebaõnnestus, kuna Dikajev ei istunud oma bemaris hetkel, kui seda tabas automaadivalang.
Väidetavalt oli Dikajevi järgmine samm kättemaks: Kännu Kuke juures kohtunud anonüümsete tunnistajate (neid kaitseb politsei tunnistajakaitse reeglite alusel) sõnul peksti kolm noormeest Harun Dikajevi juhtimisel rängalt läbi ning võeti poolsurnutena kaasa. Peksjate hulgas tunti ära endised profipoksijad Valeri Sujetin ja Oleg Mortovõi. Kohtus eitasid kõik mainitud oma seotust selle kuriteoga.
Pekstute laibad leiti mõnda aega hiljem eri paikadest. Surma said kolm Gorbat?ovile allunud meest: Oleg Batõrev, Aleksandr Krivtsov ja Andre Perens.
Vilja Laanaru-Savisaar meenutab oma mäletustes seda, et Dikajevi tabamine tehti ülesandeks kaitsepolitseile, operatsiooni aga viisid lõpule kriminaalpolitsei esindajad Koit Pikaro juhtimisel. Võimalik, et tendentslikult tõestab Vilja Savisaar sellega Jüri Pihli ja Harun Dikajevi omavahelist seotust, mis meenutaja hinnangul on pärit kurikuulsa rublamüügi perioodist.
Kõmuline kohtuasi tipnes sellega, et Andres Gorkini kaitsealusele Harun Dikajevile mõisteti kaks aastat vabadusekaotust ebaseadusliku relvaomamise eest – kui inimesel pole Eesti Vabariigi kodakondsust, pole tal õigust ka selles riigis relva omada. Relv ise, väike Smith & Wesson, on kuulsusrikka ajalooga, pärinedes väidetavalt relvapartiist, mille aastal 1994 tõi illegaalselt Soomest Eestisse toonase kaitsejõudude peastaabi rahandusosakonna ülem Olev Saluste.
Kuna Harun Dikajev käitus vanglas eeskujulikult, sai ta vabaks enne karistusaja lõppu.
Poliitilised mängud ümber Dikajevi
Sõltumata sellest, kas ja milliseid kuritegusid on Harun Dikajev toime pannud, on tema osa Eesti poliitilisel maastikul üsna oluline.
Esmalt seotus kunagise Tuleviku Eesti Erakonna juhi ning Eesti Tðetðeenia esinduse juhi Jaanus Raidaliga – nende tihedale koostööle osutab kas või Mercedes, mille kinkis Raidalile Eesti Islami Fond.
Teiseks – ehkki Vilja Savisaar viitab Harun Dikajevi ja Jüri Pihli seotusele, ei saa kuidagi mööda vaadata ka neist lülidest, mis ühendavad Dikajevit Edgar Savisaarega.
Teada on, et üsna vahetult enne Dikajevi arreteerimist leidis aset tema kohtumine Edgar Savisaarega. Politseiameti pikkades koridorides sosistati toona ideest, et politsei võiks võtta oma kontrolli alla ühe Eestis tegutsevatest venelaste grupeeringutest, et sellele info vastu kaitset pakkuda. Sõelal oli kaks liikumist – tðetðeenide ja krasnodarlaste oma, valik langes teadmata põhjustel teisele neist. On inimesi, kes usuvad kaljukindlalt, et kahe grupi omavahelise vihavaenu põhjuste hulgas pole viimasejärgulise tähtsusega ka Edgar Savisaare võimumängud.
Kui ülaltoodu baseerub vaid kinnitamata andmetel, siis fakt on igatahes see, et Dikajevi käendajatest üks – Eesti Lennukompanii juhtkonda kuuluv Rita Lillipuu – oli toona aktsionär peamiselt Edgar Savisaarele ja Siiri Oviirile kuuluvas aktsiaseltsis Lühter, mis andis välja ajakirja Elu Pilt. Väljaande peatoimetaja oli toona Vilja Laanaru. Tänu käendajatele sai Harun Dikajev uurimisprotsessi ajal elada vaba mehena.
Teada on ka tõik, et Eesti moslemite juht Harun Dikajev organiseeris oma siinsetele usukaaslastele Eesti Lennukompanii vahendusel tðarterreise Mekasse. Tunduvalt hoolikamalt aga on varjatud seda, et usureiside sildi all jõudis Eestisse ka päris suur kogus illegaalseid relvi.
Anne-Mari Alver
