Siis lasin silme eest läbi kõik oma selle aasta siilipäevade kaunid tunnid. Jõin sooja mustikamahla ja muudkui mõtlesin ja meelisklesin iga kauni momendi juures. Jaanipäevased tantsud jaaniussidega, kevadine sireliõnne otsimise aeg, sügisene seenepidu ja talve esimesed jäljed. Nüüd on see kõik juba minevik ja aasta viimane lasteleht on teie ees.

Mõtlesin, et aasta pimedam öö on piisavalt salapärane selleks, et siis ennustada. Otsisin vanaisa vana tinakulbi välja ja ajasin eelmise aasta õnnetina seal kuumaks. Särtsatasin sooja tina külmaveepange.

Ma isegi ei oska öelda mida ma lootsin. Kas uut jalgratast, arvutimängu või skaudiks saamist. õnnetina nägi välja igati sakiline ning meenutas tähte. Võtsin küünla abiks, et vaadata, millise varju jätab õnnetina seinale. Kujutage ette - tina vari meenutas mootorratast ja mõõka. Tõelist tsiklit, mis lendab kiiremini kui nahkhiired ja helikopterid. Mõõk tundus jälle nagu ninjadel.

Ilmselt saab minust järgmisel aastal mootorrattursiil ning ninjasiil ka. Leian kaks kuli veel sõpradeks ja hakkan tulistama ning taga ajama vana säga Jaagupit, kes meil metsa taga tiigis elab, ja tema sõpra mudarulli. Ega nad eriti pahad olegi, aga kedagi peab ju taga ajama. Mis elu see muidu on.

Ema oli horoskoobist lugenud, et järgmine aasta tuleb roti aasta. Seal kus on rotid, pole hiirtehirmu, ütles vanaisa Ruudi alati. Jääb loota, et järgmisel aastal pakivad need mootorratturhiired siis pillid kotti ja maailm on mootorrattursiilide ja mootorrratturrottide päralt. Siis me võime ju omavahel ka tulistada. See on nagu seente ja herneste sõda.

Aga tegelikult ma vist jõulude ajal tulistada ei taha. Soovin teile, et sel ajal üldse igal pool jõulurahu oleks ning kõik asjad veepüstolitest kuni multifilmikangelasteni oleksid sõbralikud ja õnnelikud.

Rahulikke jõule soovides

IKKA TEIE SIIL RUUDI