Hei, sa ei peagi enam oma Kanada onu maha lööma
Lugesin läbi ja sain kurjaks. Sisu oli umbes selline: onu jättis pärandusest ilma? Aga võta meilt kiirlaen! Asja sisuline kontseptsioon on ebaeetiline ning lisaks ka ebaloogiline. Boonusena solvab lugejat isiklikult. Selgitan.
Tegu on kiirlaenu reklaamiga. Juba sõnas “kiirlaen” sisaldub asja iva: äkki tekkis vajadus raha järele ja seda on vaja ruttu.
Kujutlusvõime hakkab tööle kõnealuse reklaami vaimus. Sellest tuleb üheselt välja, et esimene rahaallika eelistus on saada rikka onu käest pärandus. Et raha on vaja kohe, siis vanamees võiks käbedalt kõrvad pea alla panna. Ehk siis ühele inimesele surma ning tema lähedastele leina soovimine. Seejärel saab selgeks, et surma ega pärandust ikkagi ei tule ning tagavaravariandina tuleb hoopis laenu võtta. Pettumus missugune...
Kiire ja aeglane
Reaalses maailmas ei töötaks see skeem muidugi niikuinii. Kontseptsiooni loogikaviga seisneb ühes üldtuntud detailis, mille nimetus oleks “Notarijärjekorrad Eesti vabariigis”. Ükski vaene rahanäljas inimene ei saa oma pärandust kätte sama ruttu kui kiirlaenu. Päranduse kättesaamine võtab tegelikkuses aega umbkaudu pool aastat – kuidas on siis omavahel võrreldavad kiirlaen ja pärandus? Üks on kiire, teine aeglane. Kui viitsida pool aastat tööd teha, saaks juba pangast päris laenu, paindlikuma tagasimaksegraafiku ja mõistlikuma intressiga.
Reklaami väljamõtlejale Madis Otsale ja Monetti kollektiivile, kes selle idee ära ostis, sooviks palju õnne Hõbemuna ja Kiievi auhindade ning Riiast saadud Kuldhaamri puhul. Igaks juhuks peaks siiski saatma nende sugulastele hoiatuseks postkaardid, et nad neist eemale hoiaksid, sest muidu võib midagi halba juhtuda. Rahahädas tehakse igasugu lollusi, aga see reklaam tundub lihtsalt nii ebahumaanne, et ei mahu vägisi toppides ka enam musta huumori kategooriasse.
Telereklaami teostus on auhindu väärt ja neid ta sai ka. Siit hämmeldus auhinnajagajate pihta, kes ei vaadanud miskipärast pealispinnast sügavamale – kas nad ei mõtle või ei väärtusta inimelu? Sest enne kui mingile ideele heakskiitvat silti külge kleepida, võiks ju mõelda. Või ei?
