Heiki Ernitsa filmid teevad headuse trendiks
Kunstnik Heiki Ernitsa käe all valminud lastefilmid lasevad vaatajal nautida maailma, milles puudub kurjus ja vägivald. Läinud nädalal esilinastunud animafilm “Lepatriinude jõulud” mõjub terrorirünnakute, sõja ja lennuõnnetuste taustal justkui tükike turvalist paradiisi. Filmimees Ernits on eneselegi ootamatult muutunud headuse trendi loojaks, kirjutab Tiina Laanem.
Heiki Ernitsa joonistatud tegelased on rahumeelsed ja muhedad. Neil on küll veidrusi, kuid reeglina nad rusikatega ei vehi. Ernitsal endal on aga sõjakusega veidi kummaline suhe. Lapsepõlves meeldisid talle sõja- ja luuremängud ning relvad ja mõõgad erutavad teda siiani. Mees ei salga, et püssist laskmine on põnev nii arvutimängus kui lasketiirus. Samas ei tõuseks tema käsi jahimehena looma pihta tulistamiseks. Ernits on ka militarismivastane.
Filmimehel süttib silmis eriline tuluke, kui ta selgitab kodumaa eest suremise mõttetust. Isamaa kaitsmise nimel rindel langemist peab ta üheks absurdsemaks asjaks. Mida teha vabaks võideldud maalapiga, kui vaenlane on su lapsed maha lasknud? Pigem elada koos perekonnaga juba põhjanabal.
Samas on vägivald muudetud sedavõrd loomulikuks elu osaks, et jõhkravõitu lõikudeta filmi tegemine paistab esialgu pingutamist nõudev. Animafilmide reÏissöör tõdeb, et “Tom ja Fluffyga” alustades polnud kurjuse vältimine veel teadlikuks plaaniks. Äkki lihtsalt jõuti selleni, et vägivallatust peaks eraldi rõhutama. “Ma ei salli filme, mis panevad võpatama,” tunnistab Ernits. “ Minu närvid ei kannata dramaatilisi pöördeid. Mind ärritab see, kui tegelane on nurka surutud ning peab haarama õlekõrrest. Kuna selline pinge mõjub mulle väsitavalt, siis eelistan rahulikumate kaadrite saabumiseni teises toas olla.”
Pole lipukandja ega revolutsionäär. Headuse trendi loomisest rääkides muutub kunstnik puiklevaks. Kui Eesti Joonisfilm oleks maailma mõistes suurema kõlapinnaga, siis pääseks siit tulev sõnum rohkem mõjule. Temast ja kolleeg Janno Põldmast tehtaks ilmselt headusepreestrid. “Tegelikult pole ma lipukandja tüüp,” tunnistab Ernits. “Ega ka revolutsionäär, kes tahaks hirmsasti rahvast millegi suhtes valgustada. Arvan lihtsalt, et lastele tuleb pakkuda soojust, headust ja turvalisust. Ongi kõik. Ja kui mõnda tegelast näidatakse pahana, siis võiks ikkagi seletada, mis on tema pahuruse põhjuseks.”
Ernits põhjendab, et pole loomult maailmaparandaja juba seetõttu, et ümbritsev läheb talle korda vaid niipalju, kui see otseselt teda puudutab. Näiteks poliitilistest kemplustest ja suure kaliibriga rahaafääridest ei jaga ta mõhkugi. Aga kurvaks see teadmatus teda ka ei muuda. Kunstnik sügab mõtlikult kukalt ja tõdeb, et tema maailmavaade on üleüldse natuke segasevõitu. Juba samal hetkel, kui ta jõuab mõne seisukoha väljaütlemiseni, tekib peas mitmeid teistpidi võimalusi ja nüansse. Ja tegelikult leidub Ernitsa jaoks palju põnevamaid asju, mille ümber mõtteid mõlgutada. Näiteks sukeldumine fantastika- ning ulmemaailma. Väljamõeldud müstilised tegelased, ebareaalne keskkond ja elamisviis võimaldavad argipäevast puhata.
Kardab sitikaid. Heiki Ernitsa viimaste aastate tööna valminud joonisfilmides seiklevad koerad, jänesed, lepatriinud ja muud mutukad. Selle põhjal võiks järeldada, et tegemist on paadunud loomaarmastajaga. Intervjueeritav tunnistabki, et loomad meeldivad talle küll, kuid mitte üleliia. Maal ema juures lippavad ümber maja kaks kassi, kuid linnakorterisse ta neljajalgset sõpra ei sooviks.
“Ma ei taha ennast kohustada looma eest hoolitsemisega,” kõlab aus ülestunnistus. “Tahaksin säilitada vabadust. Koera igapäevane jalutamine on koorem ja sõltuvus. Muidugi pakuks loom ka seltsi, kuid tuleb siiski otsustada, mis on tähtsam, kas selts või sõltumatus. Naine ja pojad rahuldavad täiesti minu vajaduse läheduse järele.”
“Lepatriinude jõuludes” esindatud kirev putukaseltskond paneb Ernitsa reaalses elus ebalevat pelgust tundma. Mees tunnistab, et sitikaid kardab ta tegelikult juba lapsest saadik. Eriti võikad tunduvad talle veekogudes elutsevad putukad. Filmimehele mõjub võõrastavalt ka kuivanud ja nõelaga läbitorgatud putukatopiste kollektsioneerimine. “Seintele riputatud põdrapead ja loomanahad tekitavad minus samuti õudust,” lisab Ernits. “Õnneks ei leidu ühelgi mu tuttaval kodus taolisi asju.”
Raamatupildid sünnivad öösel. Eelmisel aastal Ernitsa ja Põldma koostööst valminud filmi “Lotte” üheks eripäraks on tohutult kirev tegelaskond. Ekraanil siblivad kümned eriilmelised osalised. Kunstnik tunnistab, et ta naudib kõiges külluslikkust ja detailirohkust. Põnevad on just need asjad, millest esmapilgul jääb suur osa hoomamata. Mees silmitseb seepeale oma kaasaegset kontorilauda ja võtab selle vaatepildi kokku sõnaga “igav”. Ernits sõnab muheldes, et ta oleks ääretult rahul, kui tema tööruumis laiutaks kirjutuslaud läinud sajandist. Samas viitab ta arvuti kohal kõrguvale stendile, mis on täis kuhjatud erinevaid pildikesi ja paberilipikuid. Just see sobib temasuguse isiku iseloomustamiseks.
“Mulle ei meeldi tegelda ühe asjaga pikka aega,” arutleb viimase filmi kallal poolteist aastat töötanud mees. “Kõige parem oleks siis, kui ettevõetud asja saaks samal päeval valmis. Resultaat võiks kohe näha olla, ootamine muudab mind täiesti kannatamatuks.”
Näiteks võtab ta aeg-ajalt ette mõne suurema pildi maalimise. Kui seda ei saa aga ühe päevaga valmis, siis jääbki see toanurka teiste pooleliolevate maalide kõrvale aastateks seisma. Pikema ajavaruga sünnivad ka Ernitsa käest tellitud raamatuillustratsioonid. Kunstniku meelest pole keset töö-
päeva sünnis Eesti Joonisfilmis hoopis muust ooperist asjaga tegelema hakata. Õhtul kodus tahaks aga puhata ja perega suhelda. Nii sünnivadki raamatupildid sageli öösel kella ühe-kahe ajal laste õppimislaua taga vaikselt nokitsedes.
Eesti film ei tee rikkaks. Külluslikkuse juurde tagasi tulles tunnistab Ernits, et ilmselt tuleneb see kirg tema loodusearmastusest. Mida detailirohkem on elukeskkond, seda lähemal on see ehedale loodusele. “Kivist linnale eelistan merd ja avaraid põldusid,” mõtiskleb filmimees. “Metsas ma elada siiski ei tahaks. Ma kardan pimedat metsa, üksi ei läheks sinna mingil juhul.”
Looduse rüppe pagemist Ernitsal lähiajal veel plaanis pole. Filmitegemise kirg hoiab teda järjekindlalt töölaua taga. Hetkel on tal käsil Janno Põldmaga kahasse valmiv 10-minutiline teos “Kontsert porgandipirukal”, millest plaanitakse eelkõige festivalifilmi. Kolme järjestikuse laste joonisfilmi järel on tegijatel plaanis sellest valdkonnast mõneks ajaks puhata.
Ernits itsitab uudistava küsimuse peale, kas lastefilmid on mehed rikkaks teinud. Selgituseks lisab ta vaid seda, et Eesti filmi müümine on juba ise-
enesest imeasi, kuid mingisuguseid rahamägesid pole see sisse toonud. Rikkaks saamise eeldusena peaks valmima film, mille eelarve oleks mituküm-mend miljonit krooni. Heameelt teeb aga seegi, et joonisfilmi “Lotte” edu võimaldas osta uut maailmatasemel tehnikat. Ikka selleks, et tulevikus sünniksid veel paremad animatsioonid.
