Hemorroidid nõuavad arsti sekkumist

Mi­da va­rem he­mor­roi­de ra­vi­ma ha­ka­tak­se, se­da va­lu­tu­malt ja kii­re­mi­ni pa­ra­ne­takse.

 „Mul on ju­ba ne­li päe­va väl­ja­poo­le aset­sev suur he­mor­roid na­gu kaks pun­ni üks­tei­se küljes kin­ni. Ju­be va­lus on ja is­tu­da ei saa, seis­ta veel vä­hem. Ta­haks tea­da, et mil­lal tu­leks ki­rur­gi­li­selt sek­ku­da, kui ko­du­ne ra­vi ei ai­ta. Kas nä­da­la­ga peaks ise kor­da mi­ne­ma? Pi­ret (26).”

Sa­ma­laad­se si­su­ga pos­ti­tu­si he­mor­roi­di­de­ga kim­bus ole­va­telt ini­mes­telt on ne­ti­foo­ru­mi­tes külla­ga. Pal­jud kar­da­vad lõikust ega söan­da sel põhju­sel ars­ti­le min­na. Lää­ne-Tal­lin­na kesk­haig­la prok­to­loo­giao­sa­kon­na ju­ha­ta­ja Jüri Ki­vim­äe möö­nab, et he­mor­roi­di­de esi­ne­mist ki­pu­vad ini­me­sed pi­da­ma piin­li­kuvõitu ter­vi­sehä­daks. Sa­mal ajal võivad he­mor­roi­did te­ki­ta­da tõsist va­lu ja vae­vu­si, ses­tap ei mak­saks ars­ti­le pöör­du­mist te­ma soo­vi­tu­sel küll eda­si lüka­ta.

Ap­tee­gi kä­simüügis pa­ku­ta­vad ra­vi­mid vaid lee­ven­da­vad vae­vu­si või põle­tik­ku. Ent he­mor­roi­de nen­de abil väl­ja ra­vi­da po­le võima­lik. See aga ei tä­hen­da, na­gu po­leks noa al­la mi­ne­kust pää­su. Mil­list ra­vi ra­ken­da­da, sõltub hai­gu­se staa­diu­mist (I–IV) ja sel­lest, kui pal­ju need ini­me­se­le hä­da tee­vad. Ki­vim­äe er­gu­tab kind­las­ti kont­rol­li mi­ne­ma, et vä­lis­ta­da tei­si sel­le piir­kon­na hai­gu­si, näi­teks soo­le- või na­haväh­ki. He­mor­roid ise vä­hiks eda­si ei are­ne. „Kui he­mor­roi­dist tu­leb verd, is­te­ga on ras­ku­si, on tun­ne, et sool ei tühje­ne, ta­sub end ik­ka kok­ku võtta ja pöör­du­da pe­rears­ti poo­le, kes an­nab va­ja­du­se kor­ral mei­le saa­te­kir­ja,” soo­vi­tab Jüri Ki­vim­äe. „Po­le mõtet aas­taid kan­na­ta­da, va­hel saa­me liht­sal vii­sil abi osu­ta­da.” Mõni ini­me­ne on har­ju­nud he­mor­roi­di­ga ela­ma, see ei põhjus­ta suurt va­lu, mistõttu po­le ka ars­ti­le läi­nud. Ent süda­me­so­pis on pel­gus: aga äk­ki on te­ge­mist mil­le­gi tõsi­se­ga? Ars­tilk­äik ai­tab tuua sel­gust ja võib mu­re­koor­mast va­bas­ta­da.

He­mor­roi­de ra­viks on mi­tu võima­lust. Esi­me­ne ja üpris le­vi­nud mee­tod on klas­si­ka­li­ne lõikus. Arst­li­kust sei­su­ko­hast vaa­da­tu­na on see liht­ne ja tõhus ope­rat­sioon, mil­lel on har­va tüsis­tu­si. Sa­mu­ti ei ki­pu he­mor­roi­did kor­du­ma. Pat­sien­di poo­lelt hin­na­tu­na on aga te­gu üpris va­lu­li­ku prot­se­duu­ri­ga ning täie­li­kuks pa­ra­ne­mi­seks võib ku­lu­da kuid.

„E­si­me­ne nä­dal pä­rast ope­rat­sioo­ni on ta­va­li­selt häs­ti va­lus,” sel­gi­tab Ki­vim­äe. „Vä­ga täh­tis on va­ru­da ae­ga taas­tu­mi­seks. Ei mak­sa võtta hoia­kut, et mõni päev pä­rast lõikust saab ju­ba töö­le ta­ga­si min­na. Häs­ti täh­tis on end ka va­luks et­te val­mis­ta­da.”

Mitu ravivõimalust

Aas­tas te­hak­se Lää­ne-Tal­li­na kesk­haig­las 200–250 klas­si­ka­list lõikust ning se­da ra­ken­da­tak­se kind­las­ti ju­hul, kui on te­gu tüsis­tu­nud he­mor­roi­di­de­ga (anaal-lõhe, väl­ja­va­ju­nud he­mor­roi­did jms).

Esi­me­se ja tei­se staa­diu­mi he­mor­roi­de pu­hul, kui vae­vu­sed al­les väik­sed, ra­ken­da­tak­se pa­ra­ki­rur­gi­list ra­vi, mil­le­ga pan­nak­se si­se­mis­te­le ve­re­soon­tesõlme­kes­te­le li­ga­tuu­rid. „He­mor­roid ime­tak­se spet­siaal­ses­se apa­raa­ti ja pan­nak­se tal­le klõps­ti li­ga­tuur pea­le,” sel­gi­tab Ki­vim­äe prot­se­duu­ri ole­must. „Li­gee­ri­tud he­mor­roid ir­dub viie-kuue päe­va­ga. Se­da prot­se­duu­ri saab te­ha kor­du­valt ja see on prak­ti­li­selt va­lu­tu.”

On veel tei­ne­gi vä­hein­va­siiv­ne mee­tod, mis so­bib algs­taa­diu­mis he­mor­roi­di­de ra­viks. „Ot­si­me ult­ra­he­li apa­raa­di­ga üles he­mor­roi­di toit­vad ve­re­soo­ned ja sul­ge­me need spet­siaal­se apa­raa­di abil. Sel­le tu­le­mu­sel he­mor­roid taan­da­re­neb. Va­lu on sel­le mee­to­di pu­hul vä­he­ne ja ini­me­ne taas­tub häs­ti,” mär­gib Ki­vim­äe. Lää­ne-Tal­li­na kesk­haig­la jaoks on see suh­te­li­selt uus ra­vivõte. Se­ni lä­bi vii­dud prot­se­duu­rid on kõik and­nud häid tu­le­mu­si. Arst mää­rab hai­ge­le so­bi­va ra­vi­vii­si sõltu­valt hai­gu­se ku­lust.

Po­lik­lii­ni­kus­se eriars­ti lä­bi­vaa­tu­se­le tu­le­va­te­le pat­sien­ti­de­le pa­neb Jüri Ki­vim­äe süda­me­le, et pä­ra­sool oleks kind­las­ti eel­ne­valt et­te val­mis­ta­tud. See tä­hen­dab, et ko­dus tu­leb eel­ne­valt klis­tii­ri teha või pärasool Mic­ro­la­xi abil tühjen­da­da.

Reeg­li­na vaa­tab arst pat­sien­di soolt rek­tos­koo­bi, anus­koo­bi või ko­lo­nos­koo­bi­ga ning se­da po­le võima­lik te­ha, kui sool on täis.

Sageli on põhjuseks kõhukinnisus

•• Hemorroidid ehk päraku veenikomud on pärasoole lõpposa ja päraku piirkonna veenilaiendid.

•• Päraku veenikomud põhjustavad ebamugavustunnet ning põletiku lisandumisel valu ja veritsust.

•• Hemorroidide tekkimist põh-justab rõhu tõus pärakupiirkonna veenides. Sageli on põhjuseks kõhukinnisus ja sellega kaasnev pressimine, raskuste tõstmine, pikaaegne istumine või seismine, rasvumine, rasedus ja sünnitus.

•• Eelnevalt kirjeldatud põhjustel jääb veeniveri soontesse seisma ning venitab sooneseina välja – tekib veenikomu.

Allikas: www.inimene.ee

Patsiendi lugu: Aastatepikkune vaev kadus

Tii­na (37) kan­na­tas he­mor­roi­di­dest tin­gi­tud vae­vus­te käes (anaallõhe, ve­rit­se­mi­ne, eba­mu­ga­vus­tun­ne käi­mi­sel jms) aas­taid.

Nä­hes, et hä­dad muud­kui süve­ne­vad, võttis ta end möö­du­nud aas­ta lõpus kok­ku ja pöör­dus Lää­ne-Tal­lin­na kesk­haig­las­se eriars­ti poo­le. Sel­gus, et lõiku­sest po­le pää­su.

Tii­na mee­nu­tab: „Soo­leuu­ring oli mõnevõrra eba­mu­gav, ent ta­lu­tav. Lõiku­se­le min­nes val­mis­ta­sin end et­te suu­reks va­luks, mil­le eest hoia­tas mind sõbran­na, kes oli sar­na­se lõiku­se lä­bi tei­nud. Et tead­sin te­ma ma­da­lat va­lulä­ve, loot­sin, et mi­nu ülee­la­mi­sed ei saa nii va­lu­li­kud ole­ma. Kok­kuvõttes ei ol­nud­ki lõikus nii hull, kui eel­da­sin. Kõige ras­kem oli ope­rat­sioo­nijärg­ne kol­mas päev, mil sool peab esi­mest kor­da uues­ti lä­bi käi­ma. Pa­ra­ku ei saa­nud ma sel­le­ga hak­ka­ma ning teh­ti klis­tiir, li­saks an­ti kõhu­lah­tis­tit. See aga te­gi mu kõhu nii lah­ti, et vaev­le­sin pi­gem koo­li­ku­te kui väl­jask­äi­mi­sest tin­gi­tud va­lu käes. Õh­tuks olin täies­ti nõrk. Järg­mi­sel hom­mi­kul oli aga ju­ba pa­rem ja mind lu­ba­ti ko­ju. Ka ko­dus ei saa­nud ma ne­li päe­va ise WC-s käi­mi­se­ga hak­ka­ma. Hä­da tu­li pea­le, aga väl­ja ei tul­nud mi­da­gi, see­ga tu­li klis­tii­ri­ga jät­ka­ta. Abi oli li­na­seem­neõli võtmi­sest – nii kui õli võtma hak­ka­sin, tu­lin ka WC-s ise toi­me. Sel­leks ajaks oli lõiku­sest ka ju­ba kümme päe­va möö­das. Haa­va peh­men­das häs­ti saia­lil­le­salv. Lah­tis­teid ei võtnud, küll jõin aga igaks ju­huks ploo­mi­mah­la ja sõin pee­di­sa­la­tit. Töö­le ta­ga­si läk­sin kol­me nä­da­la pä­rast. Prae­gu, mil lõiku­sest on möö­das li­gi ne­li kuud, tun­nen end häs­ti. Mah­la ka enam ei joo, sest see­di­mi­ne on kor­ras.”