„Tegevusterapeut edendab tegevusvõimet, psühholoog psüühikat, füsioterapeut füüsilist poolt,” selgitab Eesti ratsutamisteraapia seltsi juhatuse liige ja tegevusterapeut Monika Salumaa. Enamik Eesti ratsutamisterapeute on füsioterapeudid, on ka tegevusterapeute ja paar psühholoogi.

Kuidas tegutseb psühholoogist ratsutamisterapeut, seda käisime uurimas Hele Aluste juures Järvamaal.

Hele Aluste on viimased kuus aastat arendanud Järvamaal ratsutamisteraapia psühhosotsiaalset suunda. 2010. aastast teeb ta koostööd Järvamaa haigla rehabilitatsioonimeeskonnaga. Tema juurde jõuab nii rehabilitatsiooniplaaniga lapsi kui ka erakliente. Üldjoontes jaguneb tema töö ratsutamisteraapiaks ning coach’imiseks (individuaal- ja meeskonnatöö hobuste abil). „Järvamaal teatakse juba teraapias hobust tahta,” kinnitab ta, et inimesed on sellise võimaluse soojalt vastu võtnud.

Erinevad probleemid

Probleemid, millega lapsed terapeudi juurde jõuavad, on erinevad: sotsiaalne ebaküpsus, hüperaktiivsus, keskendumisraskused, kõneprobleemid, ärevus jne. Just laste ja noorukite puhul on hobusest palju abi – nemad ei taha istuda kabineti formaalses ja steriilses keskkonnas ning oma probleeme lahata. „Pealegi on osa lastest veel nii väikesed, et millegi analüüsimine pole veel võimetekohane,” lisab Aluste. „Mõnikord laps ei julgegi end vestluses avada, kuid läbi tegevuse on lihtsam teraapiaprotsessiks vajalikku usaldussuhet luua.” Enamikule meeldib hobuste läheduses: laps pole ainuisikuliselt tähelepanu keskmes ja mänguliste tegevuste kaudu saab toimida ka teraapia. „Hobune on võti ja käivitaja. Ta aitab protsessid käima lükata, võttes samal ajal olukorralt pinge maha. Terapeudi fookuses on aga eelkõige inimene ja tema protsess,” kirjeldab ta.

Loomadel on vägi käivitada inimeste tundemaailma, mis ulatub siirast rõõmust hirmu ja näilise ükskõiksuseni. Hele Aluste loeb Tallinna ülikoolis tudengitele loomateraapia valikkursust. „Kui akadeemilisse loenguruumi siseneb nt teraapiakoer, on õhustik kohe muutunud,” kirjeldab ta.

Aluste ratsutamisteraapia keskus meenutab kõike muud, kui filmides nähtud formaalset teraapiaõhustikku. Põhu- ja saviehitiste vahel jalutavad vastu kanad, kassid, eeslid ja koerad. Koplis ootavad üheksa hobust ja neli poni, et neid tööks välja valitaks.

Teraapiasse saabunu loob esmalt väljavalitud loomaga kontakti ja edasine sõltub juba kliendi vajadustest ning teraapiale püstitatud eesmärkidest. Mõnel juhul minnakse kohe hobuse selga, teinekord toimub kogu tegevus maapinnal koostöös hobusega erinevaid harjutusi tehes. Vahel on olulisim hoopis looma lähedus, mis laseb lapsel sügavalt lõõgastuda.

Teraapia pole imerohi

Sõltuvalt lapse arenguvajadusest tehakse hobuse seljas harjutusi. Liikumise kaudu lõdvestub lapse keha, ta hakkab ennast kuulama ja tajuma, tekivad tunded-mõtted, luuakse seoseid. Ratsutamisteraapia saab olla ka osa kasvatusprotsessist, kus laps õpib märkama oma käitumise mõju, tunnetama piire. Näiteks toob Aluste olukorra, kus hüperaktiivne laps esimeses tunnis rullib end kohe sadulast maha, ent õpib, et turvalisem on oodata, kuni hobune seisma jääb. Ratsutamisteraapia rahustavast mõjust näitab Aluste enda koolitööna tehtud videoklippi, milles hüperaktiivne laps jääb hobuse seljale magama. Pärast teraapiat suudab ta aga pikka aega joonistamisele keskenduda.

„See pole imerohi,” lisab Aluste. „Teraapiaprotsess on eesmärgipärane toetus inimese terviklikule arengule.” On neid, kellel on kiireid eduelamusi, on neid, kellel on vaja teraapias käia vaja pikalt, on ka neid, kellele selline lähenemine üldse ei sobi.

Kahe lapse ema Terje Sild on üks emadest, kes on oma lapse puhul kogenud eduelamust. Oma poja pärast hakkas ta muret tundma siis, kui too läks lasteaeda. Laps ei rääkinud ega avanud ennast kellelegi, oli ka füüsiliselt kange ja pinges. Selget põhjust arstid ei leidnudki, ent kahtlustati, et see võis olla põhjustatud sünnitraumast. Logopeed soovitas poisile ratsutamisteraapiat.

„Tunnistan, et ei teadnud sellest midagi ja ei osanud ka midagi oodata,” ütleb ema. Tema valikut toetas see, et poisile meeldisid nii loodus kui ka loomad. „Tulemused on väga positiivsed, laps on hakanud kodus rääkima.

Eelkõige on abi olnud mitmekülgsest lähenemisest, kus logopeed andis nõu, kuidas lapse kõnet ja sõnavara arendada, mida me ka kodus tegime ja paralleelselt sellega toetas psühholoogiline sekkumine pingetest vabanemist. Selle kõige mõjul hakkas laps märgatavalt arenema,” on ema rõõmus.

Kõigile ei sobigi

Vaid võõrastega on laps veel ettevaatlik ja ei ava end nii kergesti. Terje leiab, et ratsutamisteraapia mõjus pojale rahustavalt ja lõdvestas pingeid niivõrd, et laps muutus koostöövalmiks nii kodus kui ka väljaspool.

Hele Aluste kinnitab, et ratsutamisteraapia on teaduspõhine, ent paljud ei tea veel seda. Oma doktoritöös soovib ta muu hulgas läbi viia mõõtmised, mis annaksid faktilise kinnituse sellele, et hobuteraapia vähendab kliendi stressitaset ja ärevust ning rahustab südametööd.

Monika Salumaa selgitab, et iga ratsutamine pole teraapia ega iga hobuseomanik veel terapeut. „On kaks erinevat asja, kas viia erivajadusega laps lihtsalt hobust vaatama või ravida teda hobuse abil.”

Peale erialaste teadmiste, mis on selle töö tegemiseks vajalikud, muudab teraapia tulemuslikkuse selgemini tajutavaks hinnang, mille terapeut koostab kliendi algseisu pinnalt ja teraapia lõpus. „Näiteks, kui palju on arenenud tasakaal, kahe käe koostöö, emotsioonide juhtimine jne. Ei tugineta vaid sellele, et nägu on naerul ja tuju hea,” kinnitab Salumaa. Tema ise tegevusterapeudina koostab kirjaliku raporti: filmib kliente alguses ja eelviimasel korral, et oleks selgelt näha, millised on toimunud arengud. Temagi lisab, et ratsutamisteraapia pole imeravim, mis paneks jalutud kõndima. „See pole nii ja kõigile see ei sobi. Mõnele aga mõjub väga hästi.”