Hobusekasvataja Martin Kivisoo viib turisti haldjate riiki
“Muhu on hiiglasuur korallsaar, tekkinud nelisada viiskümmend miljonit aastat tagasi,” teatab Martin, kui tolmusel ja ebatasasel külavaheteel maagilise Seitsme tee risti poole sõidame. Muu hulgas peaks marsruut meid viima ka pankadele, Püssinale ja Üügule.
Kaless, millega sõidame, on valmistatud aastal 1905 Tartus, patenteeritud aga Peterburis. Varem kuulus see Rakvere lähedal asuva Vao mõisa parunile von Rennenkampfile.
Kapsalgi on hing
“Mind on viimase viieteistkümne aasta jooksul erutanud informatsioon Jaapanist, kus hakati mõõtma taimede bioelektromagnetilist välja. Hiljem on seda tehtud kõikjal maailmas - ka Saaremaal Triigis, kus Vigala Sass andis ette kujuteldava diapasooni, millisel lainepikkusel ühegi taime välja otsida. Need on hirmväiksed suurused, õigele sagedusele sattuda on ebakompetentsel inimesel keeruline.” Heaks näiteks olevat kapsad. “Kui kapsapeenrale läheneb hoolitsev perenaine, ilmneb kapsataimedel positiivne energiaväli. Seda muidugi ainult siis, kui perenaine iga päev nendega juttu puhub ja nende elust osa võtab. Kuid kui samale kapsapeenrale läheneb hullav kutsikas, siis on kapsastel negatiivne väli. Seda kõike saab aparaatidega mõõta.”
Ometi olevat meie esiisad teadnud sama juba aastatuhandeid tagasi. “Sedaaegu nimetati taimede biomagnetilist välja haldjaks. Peale selle on igas metsas paiku, kus puud ei kasva,” räägib Martin metsateele keerates. Puud aga ei kasva lagendikel sellepärast, et seal elavad metsahaldjad. “Metsloomad armastavad sellistest paikadest läbi liikuda, hiljem hakkavad loomade radu pidi liikuma inimesed hobuste ja traktoritega ja nii saab sündida selline paik nagu Seitsme tee rist. Näete, sinna läheb kaks teed, sinna kolm, neli, viis... Vana uskumuse kohaselt on selline paik maagiline.” Kui Seitsme tee ristil midagi soovida, minevat see täide. Selleks peab Soovikivile kolm korda koputama. “See oleks ohvriand Ukule,” selgitab Martin.
Tuleme kalessist maha ja Martin seob hobuse puu külge. “Võiksime ka korraks kätest kinni võtta,” paneb ta ette, “ja seda paika tunnetada. Igal paigal on oma tunnetus. Mõnes kohas on meil hea, teises mitte. Seda me võiksime elus tähele panna.” (Minutijagu vaikust. Seisame kolmekesi käsikäes ja mõtleme omi mõtteid. Kui ainult sääri purevad parmud hardust ära ei rikuks!)
“Kuigi meil on siin palav ja parmud, on Seitsme tee rist oma olemuselt energeetiline. Muistseid talukohtigi valiti kindlate näitajate järgi - ka selle põhjal, missugused sipelgad seal elasid. Igal juhul oli loodusvaatlus enne majaehitust pikk ja pinev ning seepärast on iidsed talukohad kindlasti inimesele head paigad.”
Seitsme tee ristil soovitakse head
Olles kord metsa tulnud, tuleks meil ka metsavanale midagi ohverdada. “Metsavana nimetatakse Eestimaal Tõniseks või Tõnniks, Soomes Tapioks, samast tüvest on norralaste Thor. Kui toodi lihaohvrit, ei visatud mitte viis kilo sealiha põõsastesse, piisas väikesest lambavillatutist.” Martin puistab igamehe pihku mõned viljaterad. “Ohverdamine on lihtsalt meie oma mõtte juhtimiseks, et jõuaksime metsaga samale lainele. Metsavana on alati meist lääne pool,” teeb ta ettepaneku liikuda läänes asuva Soovikivi taha. (“Muide, ümber Soovikivi liigutakse alati päikesele vastassuunas.”) Heidame ka oma viljaseemned lääne poole tihnikusse.
Martin ütleb end mitte olevat sensitiivi, kuid taolisi seadusi järgides hakkavat mingi tunnetus siiski külge. “Kord hakkasin korraga viiest kasest mahla laskma. Kui kolmanda kase juures käe puu külge panin nagu ikka - vana eestlane alati selgitas loodusele, mida tegi -, siis tundsin, et vastust ei ole! Võtsin puuri kätte, tegin augu sisse, aga mahla ei tulnudki. Tõstsin silmad - väikesed rohelised leheotsad olid väljas. Sellisel puul mahl enam ei jookse.”
Kivid salvestavad ajalugu
Soovikivi juures, nagu nimigi ütleb, võib ühe käega kivi puudutades ja teisega kolm korda vastu kivi koputades midagi soovida. “Seegi on ohvriand Ukule. Vana soome-ugri traditsiooni järgi ei saa me soovida mitte endale, vaid teistele. Inimene peab mõistma oma seotust ühiskonnaga - teiste heaolu on ka tema heaolu. Saate soovida ühe soovi ühele või mitmele inimesele, teatud kollektiivile või kogu eesti rahvale. Soovienergia suundub ida poole, maakera pöördub ja sama energia jõuab meie juurde veelgi võimsamana tagasi.”
Edasi viib metsarada piki kiviaeda pankade poole.
Martin osutab aiatagusele võserikule: “Siin selle kiviaia taga künti veel 1905. aastal härgadega. Mu vanaisa oli siis 9-aastane. Nüüd on selle koha peal paks mets. Loodus võtab väga kiirelt tagasi kõik, mis temalt ajutiselt lunastatud.”
Teatavate võimetega inimene peaks oskama Martini sõnul kividesse salvestunut lugema, küll mitte aastaarve, vaid üldisemat laadi infot.
Martin Kivisoo on seda meelt, et kuigi eelmisel sajandil arenes hüperkiirusega tehnika, teame inimesest veel õige vähe. “Haledalt vähe! Usun, et uus sajand kujuneb inimese uurimise sajandiks. Inimese uurimisel on olulised aga ka vanad tarkused. Loodususundit unustades oleksime nii meie, soomlased kui ka Siberi rahvad kaotanud oma identiteedi.”
Kivivana juures
Sõidame üle ühest Muhu kahest suuremast jõest. “See on Lõetsa jõgi. Kui läheme üle voolava vee, aga ka siia saarele tulles üle suure väina, siis stress ja pinged ei tule kaasa, vaid jäävad teisele poole. Kui ka püüaksite siin muretseda, ei tuleks sellest midagi välja.” See olevatki fenomen, mis inimesi saartele kutsub. Sõnades teadvustatakse seda harva, küll aga tunnetatakse.
Nüüd oleme Martini seletuse kohaselt pankadevahelises atollis. Ümberringi on lodumets, kus kasvavad lepad, tammed ja haavad. “Siin on niiske ja madal. Veel viiskümmend aastat tagasi oli see puisniit. Mingil moel peaksime hakkama puisniite taastama, kuna neil kasvav taimestik hooletusse jäetuna hävineks. Kui inimesi poleks olemas, liiguksid siin euroopa ürgveised. Praegu peetakse seoses põllumajanduse kriisiga loomi vähe ja seetõttu tuleks valida kõige hädalisemad puisniidud ja seal olemas-olevaid elajaid karjatada. Ka minu enda 108 hobusest on praegu poolsada Võilaiul.”
Peatume hiigelsuure rändrahnu kõrval, millel selge liulaskmise rada. “Väikese poisina läksin teise Muhu suurde jõkke, Soondasse ujuma, aga suvel oli see lompideks kuivanud ja pärast suplust seisvas vees oli mu ihu õhtuks ergavpunases allergias. Lausa ilmvõimatu olla! Minu vanaema polnud küll küla tark, aga tõenäoliselt oli ta võimeline tegema sama, mida ajaloolisel ajal iga kolmas soomeugrilane. Ta viis mind sarnase kivi juurde. Kaasa oli ta võtnud viljapäid, sütt, soola ja hobusekabjast välja tõmmatud naelu. Veise sarved, samuti hobuse lakk ja kabjad on väga energeetilised. Nende ainetega puudutas vanaema kivi juures minu ihu. Riituse põhimotiiv oli, et maa-alused peigmehed võtku maapealsed neitsid, see tähendab minu lööve, vastu. Pärast seda pesi ta mind sümboolselt, viis mind voodisse ja hommikul ärkasin täiesti tervena.” Vigala Sass arvanud sellest loost kuuldes, et küllap suutnud vanaema kontakteeruda looduse ürgväljaga.
Kivivana turjalt liugu lastes võib too meid aidata, leevendades meie eluteel seisvaid raskusi. Ka see olevat ohvriand. Neenetsitel lasknud niiviisi kivi otsast alla rasedad naised, et tulevasi sünnitusvaevu kergendada. Kristlikul ajal nimetatud sama kivi piru- ehk kuradikiviks ja usuti, et sealt liugu laskmine on hinge ära andmine.
Hobune olevat Martini jutu järgi inimesega kõige kergemini kontakteeruv looduse osa üldse. Hobust tuleb silitada, harjata, rääkida talle oma elulugu. “Tekib sama efekt nagu armastatut kallistades. Bioelektromagnetilised väljad ühtivad ja meil tekib eriline tunne. Hobusega kontakteeruda on märksa lihtsam kui suure halli kiviga.”
Martini 108 hobusest 80 on puhastverd eesti tõugu, seega umbes 16 protsenti selle tõu olemasolevaist isendeist üldse. Kolhooside lagunedes sai Martin Kivisoo vanaisalt võõrandatud neli hobust tagasi, omal ajal kolhoosi antud niidumasina eest poolteist, kultivaatori eest veel pool.
Hobukalessis läbi sõidetud muinaskultuuri-marsruudi kõrval pakub Martin veel üheksat erinevat rada, nende kogupikkus on umbes 150 kilomeetrit. Kuid peamine on Tihusel ikkagi hobused: talvel, kui turiste ei ole, muutub turismitalu hobusekasvanduseks.
“Kuigi teil on ehk kiire, laseme hobust sel viimasel kilomeetril sammu käia,” õpetab Martin looma austama. “Kuna temal on meie jaoks olnud aega kaks ja pool tundi, peaksime meie omakorda tema peale mõtlema.”
Martin Kivisoo ja usk
“Ma ei mäleta autorit ega filmi nime. Kosmoselaeva kapten pidi valima endale meeskonna ja teadis, et kaks inimest neist, keda ta valib, on tegelikult robotid. Ühele - kes oligi robot - esitas ta küsimuse: “Kas sa usud jumalat?” Mees vastas: “99 protsenti tõenäoline, et teda ei ole olemas.”
Vaadake, kui me praegu aparaadiga mõõdame, et igal kapsataimel on oma bioelektromagnetiline väli ehk hing, siis peame ometi tõeks võtma, et ka inimesel on see olemas. Sealt edasi mõeldes on mingisugune suurem süsteem, kus kõik need väljad liituvad ja arvan, et just sealtkaudu jõudsid meie esivanemad jumala mõisteni.
Kolm aastat tagasi jaanitulel oma koduaias vestlesin külla tulnud saksa pastoriga ja ütlesin, et olen maailmavaatelt väga ketserlik ega suuda tunnetada jumalat kui isiksust. Tema vastas, et sel juhul on ka tema ketser, ent kuna ristiusus on vaja jumalaga suhelda, on ta personifitseeritud. Ei saa arvata, et jumal on halli habemega vanamees, kes pilvenukal jalgu kooditab.”
Katrin Pauts
