Homöopaatia – moodne raviviis või kahtlane hullus
Homöopaatia on üha moodsamaks muutuv ravimeetod, mille toimimisprintsiipi saab lihtsustatult võrrelda kaitsesüstidega – sarnast ravitakse sarnasega. “Mis suures koguses haigust põhjustab, mikroannuses hoopis ravib seda haigust,” selgitab arst-homöopaat Tatjana Vatter, kes on selle meditsiiniharuga tegelnud kaheksa aastat. Siiski peab arvestama, et raskemate haiguste puhul (vähk, tuberkuloos, suguhaigused) ainult homöopaatia peale lootma jääda ei maksa.
13-aastane Rain kannatas pikka aega nahahaiguse psoriaasi käes, mööda sääri ülespoole ronivad punased lööbepunnid rikkusid poisil pool suve. Nahaarste pidi jooksmine ei aidanud, välja kirjutatud neli erinevat hormoonsalvi lubatud mõju ei avaldanud.
“Salvid ei aidanud absoluutselt ja kui mul kästi ööseks kolmeteistkümneaastase poja jalad sisse määrida ning kilekotid jalgade otsa tõmmata, siis viskas üle,” kirjeldab poisi ema. “Kuna ta tundis ennast haiguse pärast ikkagi väga halvasti ega julgenud palaval suvel pikki pükse jalast ära võtta, otsustasime homöopaatia poole pöörduda. Homöopaat ütles kohe, et psoriaas saab alguse närvisüsteemist ja valis välja last terviklikult tugevdavad preparaadid. Mõne aja pärast hakkasid plekid tagasi tõmbuma ja nüüdseks on haigus kontrolli all.
Lisaks sellele võin raudselt väita, et poeg on praegu enesekindlam, ta huvi kooli vastu on suurem – närvisüsteem on tugevnenud ja suhtumine ümbritsevasse muutunud. Usun ja loodan homöopaatiasse, sest siiani on see ainuke vahend, mis aitas,” räägib Raini ema.
Graanulid sisaldavad taimseid ja loomseid komponente
Homöopaatilised ravimigraanulid, väikesed valged terakesed, sisaldavad erinevaid taimseid ja loomseid komponente maomürgist vetikateni, samuti võivad toimeaineks olla mineraalid ja metallid kuni kulla ja plaatinani välja. Ühtekokku on maailmas kasutusel kuni 10 000 erinevat preparaati. Iga preparaat sisaldab üht komponenti ja neid valitakse patsiendile väga individuaalselt. Vatteri hinnangul saavad kümme sama haigusega vastuvõtule tulevat inimest igaüks erinevad rohud.
“Homöopaat küsib patsiendilt väga paljude asjade kohta: kas ta on sooja- või külmakartlik, millal ta ennast paremini tunneb. Vaatab inimese välimust, kehaehitust jne. Ühe patsiendi visiidi peale kulub olenevalt juhtumist üks kuni kaks tundi,” selgitab Vatter. Näiteks eelpoolmainitud psoriaasi puhul on arst-homöopaadil valida ligi saja preparaadi vahel.
Homöopaatia teine põhimõte seisneb ravimi väikeses annuses. Arstid-homöopaadid kasutavad nende raviainete väikseid annuseid, mis suurtes kogustes kutsuksid esile tervel inimesel haiguslikke sündroome. Lähteainet lahjendatakse katseklaasis järjestikku kümme, sada või tuhat korda.
Ei saa kahjulikult mõjuda
“Oluline on see, et homöopaatilised preparaadid ei saa kahjulikult mõjuda. Lihtsalt kui patsient jätab midagi rääkimata või arst midagi küsimata, ei pruugi rohud täppi minna ja nad ei mõju. Kui aga rohud on õiged, siis ei loe, kas inimene usub homöopaatiasse või mitte. Näiteks neljanädalane laps või kass ju ei muuda oma mõtlemist, aga saab terveks,” lükkab Tatjana Vatter ümber võrdluse platseebo efektiga, mille puhul raviva toimeta preparaat avaldab mõju tänu psühholoogilistele teguritele.
Homöopaatiat on tark kasutada krooniliste haiguste puhul, mis on organismis aeglaselt arenenud. “Näiteks kui nahaekseem on arenenud astmaks, mille tagajärjel on tekkinud krooniline nohu, siis ravides liigub haiguse spiraal tagasi ja ekseem peab lõpuks tagasi tulema ning siis kaduma,” selgitab Vatter. Homöopaatiat võiks eelistada ka rasedate ravimisel, sest homöopaatilised preparaadid on lootele kahjutud, sama kehtib ka laste kohta. Raskemate haiguste puhul pole siiski antibiootikumide- või hormonaalravi võimalik vältida.
“Näiteks kopsupõletiku puhul on vaja ikka antibiootikume võtta. Oma last ma raviks homöopaatia preparaatidega, aga võõra lapse puhul ei riskiks,” lisab Vatter, kes ise on lastearstiharidusega.
Raskete haiguste raviks ei sobi
Tallinna Perearstide Seltsi esimees Eero Merilind hindab homöopaatiat ja teisi klassikalist meditsiini abistavaid harusid positiivseks nähtuseks.
“Kõik abistavad struktuurid nagu refleksoteraapia, nõelravi ja homöopaatia on kasulikud juhtudel, kui diagnoosimise meetodid ei võimalda päris täpselt väita, mis haigusega tegu, näiteks närvidega seotud haiguste puhul. Samuti võib nendest meetoditest suurt abi olla krooniliste valude puhul,” räägib doktor Merilind.
Samas võib raskemalt haige patsient homöopaatilise ravi peale lootma jäädes kahju saada. Näiteks aastal 1974 mõisteti Soome homöopaadile vanglakaristus diabeetiku halvamise pärast ja keegi ei saa välistada ka surmajuhtumeid, kui eluohtlikus seisundis patsienti püütakse ravida homöopaatilisel teel. Põhimõtteliselt on selle ravimeetodiga väga raske ravida vähki, tuberkuloosi ja suguhaigusi.
Homöopaadi poole pöördudes tuleb tingimata kindlaks teha, kas tegu on ikka professionaalse arstiga ja häbenemata tema diplomit uurida – soolapuhujaid leiab teatavasti igalt elualalt.
Mis on homöopaatia?
Homöopaatia sünniaastaks loetakse aastat 1796, asutajaks Saksa arsti ja teadlast professor Samuel Hahnemanni. Homöopaatia hüüdlause on “sarnast ravitakse sarnasega”. Tuleb ravida mitte haigust, vaid haiget, mitte tagajärgi, vaid haiguse põhjusi. Seejuures on väga oluline, et homöopaatilised ravimid ei kutsu esile kõrvaltoimet, allergilisi reaktsioone, seega ei ole patsiendile kahjulikud – halvim, mis juhtuda võib, on ravimi mitte mõjumine.
Paljudes Euroopa riikides ja Venemaal on homöopaatia osa ametlikust meditsiinist, näiteks Prantsusmaal ja Belgias on 60 % elanikest vähemalt korra elus homöopaadi poole pöördunud, Inglise kuningapere arstiks valitakse traditsiooniliselt arst-homöopaat. Väga paljudes riikides, kaasa arvatud Lätis ja Leedus, on spetsiaalsed homöopaatiaravimite apteegid. Maailmas on laialt levinud ka loomaarstid-homöopaadid.
Eestis on homöopaatia lubatud, aga mitte osa ametlikust meditsiinisüsteemist. Arstid-homöopaadid loodavad, et tulevikus saab sellest ravimeetodist siingi osa ametlikust meditsiinist.
