Hortus Musicus liigub rahu ja vaimsuse poole
Hortus Musicus on Euroopa vanim pidevalt tegutsenud vanamuusikakollektiiv. Kui praegus-aja noored võtavad teda kui midagi ülitraditsioonilist, siis asutamishetkel oli tegemist väga dekadentlike mõtlejatega – vanamuusikat ei esitanud Nõu-kogude Liidus, aga ka mujal Euroopas peale nende peaaegu mitte keegi.
Pikale koosoldud ajale vaatamata on Hortus kaugel mälestuste heietamisest – muusikalised otsingud jätkuvad täis-käigul. Klassikalise hariduse pinnalt või selle kiuste on nende mäng improvisatsiooniline ja kasutab euroopaväliseid intonatsioone. Ansambli koosseis on püsinud küllaltki muutumatu, inimesed on saanud vanemaks, kuid muusika on endiselt mänguline, mahtumata raamidesse ega stereotüüpidesse.
Ühele ansamblile tähendab 35 aastat koosmängu, et üksteise muusikaline tunnetamine on arenenud väga kõrgele tasemele. Toimitakse nagu üks instrument, muusika kooshoidmise asemel saab pühenduda sisulistele küsimustele. Lisaks vanamuusikale on Hortus oma paindlikkusega olnud suurepäraseks taimelavaks nüüdisaja heliloojatele, nende hulgas Gija Kant‰eli, Arvo Pärt, Aleksander Knaifel, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüür, Valentin Silvestrov.
Kontsert kulges nagu üks ja sama lugu, kus segamini oli moodne ja eelajalooline, eri usundid, vaimulik ja ilmalik muusika. Nad mõjuvad nagu tervik ja selles ongi Hortuse fenomen – enesestmõistetavalt kokku sulatada see, mida maa-ilm on harjunud määratlema ja lahterdama nagu botaanik taimi. Hortuse moodi musitseerimine on vanaaegne meeste koosolemise vorm: lava tundub olevat kunstlik, juhuslik musitseerimispaik, sama hästi võiks sellist muusikat kuulda kesk-aegses trahteris või laevas või heinateol.
Muusika on valdavalt meditatiivne, kuid korraga tuleb kes-teab-kust tantsuviis. Kava on nii hästi sisse mängitud, et tuleb välja loomulikult, lõdva randmega. Mustoneni dirigeerimine mõjub, nagu annaks majaperemees lõunalauas sõnajärje üle. Keegi ei loe lööke, kõik on õrn ja vihjeline, kohati kirglik, aga mitte agressiivne.
Lugudel on küll pealkirjad ja algupärandid, aga need on pigem vihjelised: Pärdi “Fratres”, mida tuntakse kui pinevat ja harrast keelpillilugu, kõlas hoogsamas versioonis koos puhkpillidega üsna pretensioonitult. Samas ei saa keegi väita, et tegemist ei ole tõsise muusikaga. Interpreedid mängivad oma pille, nii klassikalisi kui ka varaseid, laitmatult. See annab neile voli eksperimenteerida meie jaoks üllatavate, isegi naljakate kõladega.
Otsekui tõsiseltvõetavuse tõestuseks moodustatakse vahel Hortus Musicuse akadeemiline orkester, pannakse frakid selga, esitatakse ontlikku barokki ja Mustonen jätab viiuli koju. Siis aga poevad nad jälle oma umbra-, seepia-, ookri- ja muude värvimuldade karva hõlstidesse ning taastavad, õigemini kannavad edasi elava musitseerimise kultuuri.
Noodid kui ähmane orientiir
Uue aja Pärt ja Kantšeli liigituvad muusikaliselt sinna loetellu (“Iisraeli viis, nagu laulis Reuma Abbas”, “Tundmatu 12. sajandi prantsuse meister”) nagu sama mustri kude. Noodid pole üldse kuigi olulised, need on ähmane orientiir. Kui kuulata nende natuke kaootilist, õhinal laulmist, tekib tõdemus, et klassikaline muusika on midagi uut ja ajutist.
Hortus pole alati olnud orienteeritud idamaadele. Pigem on neid harjutud seostama muusikaga, mida kuuleb Olde Hansa restoranist mööda jalutades – Euroopa renessansiaja õukonnamuusikaga. Väravatorn, kus Hortus pesitseb, on alati olnud teisiti mõtlemise kantse, seal on otsitud seda, mis väljas on puudu – praegusel ajal rahu ja vaimsust.
Inimestele lähevad need otsingud igati korda, Estonias aplodeeriti igatahes seistes. Sama kavaga kontserti saab kuulata veel 28. novembril Tartus ja 29. novembril Pärnus.
Intervjuu
Andres Mustonen: oleme jõudnud ajatu muusika otsimise juurde
•• Kuidas Hortus Musicusel praegu läheb?
Tulime just juubelikontsertide turneelt: esinesime Peterburis, Moskvas, Jerevanis, Helsingis. Ammu pole näinud selliseid rahvahulki. Kuna esitame palju varakristlike maade muusikat, on meil Armeenia ja Gruusiaga eriline suhe, käime seal tihti ja meid mäletatakse.
•• Kas Hortus Musicuse loominguline kontseptsioon on 35 tegevusaasta jooksul muutunud?
Muutub iga päev. Muusika on pidev otsingute protsess – asi peab olema elav, loominguline. Sellel, mida me ütleme, ei tohi olla museaalsuse lõhnagi. Ma ei kannata korduvaid interpretatsioone, kui muusikat tehakse malli järgi. Mis žanrisse puutub, siis kunagi me tegime liturgilisi draamasid ja renessanssmuusikat, praegu tegeleme vana ja uue ühise nimetaja, võiks öelda, ajatu muusika otsimisega.
•• Mis on olnud kõige ilusam aeg Hortuse ajaloos?
Kõige ilusam aeg on täna. Ja kui sa oleksid seda küsinud aasta tagasi, oleksin vastanud samamoodi.
Hortus Musicus “35 aastat teel”
Kavas: india raga, araabia makaami, juudi viisid, armeenia vara-kristlik liturgiline laul ja selle vaimsuse jätk õhtumaade muusikas keskajast tänapäevani.
