„Hullumeelsusega” algab modernism Eesti filmikunstis

 (4)

„Hullumeelsusega” algab modernism Eesti filmikunstis
Foto: kaader filmist.

Kui „Hullumeelsus” Eestis 1969. aasta kevadtalvel kinodesse jõudis, kutsus ta avalikus ruumis esile midagi vaimustustormi sarnast.

Näägutamine ja mahavaikimine tulevad hiljem, kui Moskva ülemused leiavad, et „Hullumeelsus” on kahjulik. Eesti asjapulkadel tuleb sellega nõustuda. Aga linastumisjärgne vastuvõtt on soe, sealhulgas ka kriitikas. Isegi asjalik Valdeko Tobro, kes ikka leiab teose kohta midagi sapist öelda, on seekord vaimustuses, kirjeldades kujundeid ja nende sõnumit.

Kõige kriitilisem ütlemine tuleb „Hullumeelsuse” tegijate ringist. Doktori osatäitja Voldemar Panso teeb ülevaate viimase aja filmidest ja tema arvates annavad teoses tunda „stsenaariumi kokkuõmbluse traagelniidid”, mida ükski teine arvustaja ei märgi. Mida pidas Panso silmas?

Arvatavasti viitab ta filmi peategelase, Gestapo-mehe Windischi käitumise sisemisele loogikale, kui too hakkab vastavalt saadud ülesandele otsima vaimuhaiglast Inglise spiooni. Jüri Järveti mängitud Windisch kohtub järjest vaimuhaigla patsientidega, kuid sel kohtumiste real on modernistliku teose formaalne loogika, mis kannab autorite sõnumit. Spiooni tabamise loo psühholoogiline tõepära on seejuures teisejärguline. Ilmselt jõudis Panso filmiprotsessi seestpoolt nähes järelduseni, et psühholoogiline tõepärasus ja modernne sõnum ei ole mitte üksteist välistavad, vaid täiendavad nähtused. Tõepoolest, „Hullumeelsuse” tugevus seisneb realistlike kujundite ja sümbolite koosmõjus. Üldiselt realistliku näitlejamängu peale kasvab filmis teine tasapind, mis on seotud kujutatud ruumiga, mustvalge graafilise lahendusega, muusikaga.

Samal teemal:

„Hullumeelsuse” venekeelne versioon on kümmekond minutit lühem, seal on põhjuse-tagajärje seosed ja psühholoogilised põhjendused tugevamad ning ka film ise selgem ja terviklikum. Filmi kärbiti täitmaks tsensorite soove, kuid tulemus oli paradoksaalne, just see venekeelne versioon ajas ametnikud tagajalgele.

„Hullumeelsuse” mitmetasandilisus on seotud filmikunsti kui kollektiivse loominguga, kus hea tähtede seis eri isiksuste vahel toob maksimaalse tulemuse ja olemas on ka juhuse faktor. Läti stsenarist Viktors Lorencs sai Riia filmistuudios kõrvetada ja viis oma järgmise käsikirja Kaljo Kiisa ja Tallinnfilmi kätte. Hea leid oli Valgevenest kutsutud operaator Anatoli Zabolotski, kes koos kunstnik Halja Klaariga moodustasid väärt meeskonna visuaalse pildirea loomisel. „Hullumeelsuse” režiistsenaarium on näide sellest, kuidas ettevalmistav töö võib vilja kanda. Paljud juba valmis filmi lahendused on režiistsenaariumis olemas üksikasjadeni täpsel kujul.

Õnnestunud koostöö

Vene ajal oli kombeks kutsuda filmidesse staare Lätist-Leedust või siis Venemaa pealinnadest. Ka „Hullumeelsuse” trupp on kirju, mis aga ei sega hea ansambli teket. Siingi läks hästi. Ühe tõeliselt suure filmikunsti teose loomiseks on vaja õnnestumist mitmel rindel, paljude inimeste töödes ja „Hullumeelsuses” on see korda läinud.

Film on näide mitte ainult väärt kunstist, vaid ka kõrgetasemelisest tootmiskultuurist, kus ühise eesmärgi taha rakendatakse paljude inimeste töö ja anne. See ei ole autorifilm, kuid just sellest teosest algab modernism Eesti filmikunstis. Windischi otsingud murtud inimhingede loomaaias on eelmänguks Püha Tõnu samalaadsetele käikudele.



AJALOOST

Film oli korraga nii õnnestumine kui ka draama

Kaljo Kiisa „Hullumeelsus” kuulub Eesti kõige aegade parimate filmide etteotsa ja ka lavastaja ise on pidanud seda teost enda loomingus kõige tähtsamaks. Vabas Eestis on väga sagedaseks muutunud jutt teoste ärakeelamisest. See on jumala õige jutt, sest kui perestroika-aastatel tsensuur kadus, hakkas maailm avastama, missuguseid põnevaid teoseid hoiti Nõukogude Liidus keelatud filmide riiulitel. Niisamuti tõusis uuele elule ka „Hullumeelsus”.

Tegelikult elasid ärakeelatud teosed Nõukogudemaal oma elu. Filmid tavalistesse kinodesse ei jõudnud, kuid kinomajades, kinnistes klubides ja läbivaatusruumides pandi neid ikka projektoritesse. Ja ärksamatel inimestel said ka keelatud filmid nähtud, nagu ka läänemaailma kaasaegsed tippfilmid, mis tavalisse kinolevisse tollal ei jõudnud. Ja mis seal salata, keelatud filmi staatus andis teosele mõndagi juurde, keelatud vili on ju teadagi magus.

Pealegi oli film keelatud vaid laial Nõukogudemaal, Eestis see linastus, ilmusid arvustused ja teos elas oma elu nagu iga teinegi. Siiski on „Hullumeelsusel” oma tumedad saatusepäevad. Mitmel foorumil hurjutati punaste tegelaste ässitamisel teost kui mõttelt vildakat ja lääne ees lömitavat. Kuna Kaljo Kiisk oli ise juba tollal kinoliidu esimene mees, siis tuli tal tänitamised oma kalli loomingu kallal ära kuulata ja kaasagi noogutada nagu tollal kombeks. Nii et lavastaja jaoks oli „Hullumeelsus” elu suur õnnestumine ja samal ajal suur draama, mis hinge näris. Ajad olid sellised.

Kiisk on oma järgnevate filmide keskpärast taset põhjendanud „Hullumeelsuse” ärakeelamisega seotud traumaga, mis käivitas enesetsensuuri. See võib ju tõsi olla, sest sellised dramaatilised käigud on mõnegi kunstilooja päriselt murdnud. Kaljo Kiisk tõuseb jälle, valmivad „Surma hinda küsi surnutelt” ja „Nipernaadi”, viimasena nimetatu on niisamuti täistabamus ja sarnaselt „Hullumeelsusega” lavastaja kallis lemmik.



ÜHEKSATEISTKÜMNES FILM

„Hullumeelsus”

- Stsenarist: Viktors Lorencs

- Lavastaja: Kaljo Kiisk

- Operaator: Anatoli Zabolotski

- Kunstnik: Halja Klaar

- Helilooja: Lembit Veevo

- Helirežissöör: Harald Läänemets

Osades

- Windisch – Jüri Järvet

- Inimene nr 1 – Vaclovas Bledis

- Toimetaja – Valeri Nossik

- Willy – Bronius Babkauskas

- Peaarst – Voldemar Panso

Esilinastus Tallinnas veebruaris 1969



Sarja üheksateistkümnes film „Hullumeelsus” on juba homsest müügil hästivarustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot.

Kingi laia silmaringi ja ootusärevust! Telli nüüd Eesti Päevaleht ja vali endale või lähedasele kingituseks veel väärt lugemist. Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare