Hüpikut aitab kannatlikkus, rahulik meel ja armastus

Hüpe­rak­tiiv­ne laps pa­neb proo­vi­le va­ne­ma­te tead­mi­sed ja kan­nat­lik­ku­se.

Las­teaiaea­li­se­na ei püsi nn hüpik pu­de­lis­ki pai­gal. Võtab kä­te ühe män­guas­ja, jä­tab sel­le ko­he sin­na­pai­ka ja haa­rab tei­se jä­re­le. Hetk hil­jem näeb te­da tor­ma­mas hoo­pis kol­man­das­se koh­ta. Ega ta sin­na­gi pai­ga­le jää. Neil las­tel on sageli vä­ga ras­ke lei­da en­da­le pikemaks ajaks hu­vi­ta­vat te­ge­vust. Koo­li­pin­gis trum­mel­dab hü-pik sõrme­de­ga vas­tu lau­da, kee­ru­tab joon­lau­da, nä­pib kõrvu-ni­na või ot­sus­tab pin­ki­de va­hel paar tii­ru te­ha. Kui tal­le tun­dub, et te­ma õigu­si ja soo­ve po­le pii­sa­valt ar­ves­ta­tud või kee­gi se­gab te­ma äs­ja vae­va­li­selt saa­vu­ta­tud kes­ken­du­mis­het­ke, võib ta käi­tu­da vä­ga äki­li­selt – röö­ga­ta­da, sõima­ta, vi­sa­ta mil­le­ga­gi, as­jad laualt ma­ha tõuga­ta. Reakt­sioon on kii­re ja so­bi­ma­tu.

Uuesti eesmärgipärasele tegevusele keskenduda on raske, mistõttu eelistab laps edasisest pingu-tusest pigem loobuda. Hüpi­ku emot­sioo­nid võivad va­hel­du­da tem­po­kalt. Ärri­tu­vus, pa­ha­meel, ra­hu­lo­le­ma­tus või vi­ha on kii­red tu­le­ma. Õpe­ta­ja­tel ja va­ne­ma­tel on kom­beks öel­da, et sel­le lap­se mee­leo­lu kõigub. Ei kõigu. Tal on ak­tiiv­sus- ja tä­he­le­pa­nuh­äi­re, mi­da va­rem on roh­kem ni­me­ta­tud hüpe­rak­tiiv­su­seks – see on üks ja sa­ma, sel­gi­tab psühhiaat­riak­lii­ni­ku las­teo­sa­kon­na ju­ha­ta­ja ja va­ne­marst Ir­ja Iva­ri­nen. Lap­se­va­ne­mad ise on oma võsu­ke­sed ris­ti­nud hel­li­ta­valt hüpi­ku­teks.

Ohutundeta lapsed

Pi­dev rin­gi­tor­ma­mi­ne viib hüpi­ku oht­li­kes­se olu­kor­da­des­se. Ta ei kar­da ris­ki­da ja nen­de­ga juhtub tões­ti kõikvõima­lik­ke as­ju, on oma prak­ti­kas näi­nud Ir­ja Iva­ri­nen. Kui ak­tiiv­sus- ja tä­he­le­panu-häire­ga lap­sel on esi­ko­hal tä­he­le­pa­nu­puu­du­lik­kus, siis sel­met pin­ki­de va­hel ja­lu­ta­da, unis­tab te­ma ak­nast väl­ja vaa­da­tes. Õpe­ta­ja jut­tu väi­ke unis­ta­ja ei kuu­le. „Pilt­li­kult öel­des laps kuu­las ära sel­le, mis õpe­ta­ja al­gu­ses rää­kis, kes­ko­sa läks ka­du­ma, lõppu kuu­lis ka,” toob Iva­ri­nen näi­te. Kes­ken­du­mi­ne on neil lastel ras­kem ja tun­nis ise­seisva töö sooritamiseks kulub neil pal­ju kauem ae­ga. Õpe­ta­jad mär­ka­vad kii­re­mi­ni last, kel­lel on esi­ko­hal hüpe­rak­tiiv­sus – nad pais­ta­vad oma käi­tu­mi­se­ga liht­salt roh­kem sil­ma. Ra­hu­lik tä­he­le­pa­nu puudulikkuse käes vaev­le­ja ko­he sil­ma ei pais­ta.” Kuid mõle­ma­tel on sa­ge­li kee­ru­li­sed suh­ted ea­kaas­las­te­ga, kes ki­pu­vad hal­vus­ta­ma, neid kõrvale tõrju-ma, kui näi­teks mõned män­gu­reeg­lid läk­sid hüpi­kul kõrvust möö­da („Jäl­le sa te­gid va­les­ti!”). Oma­tea­da te­gi ta aga kõike õiges­ti ja võtab vä­ga hin­ge, kui te­da hal­vus­ta­tak­se.

Hüpe­rak­tiiv­sus ehk siis täp­se­malt ak­tiiv­sus- ja tä­he­le­pa­nuh­äi­re ei tulene valest kasva-tusest, see on kaasasündinud (ligikaudu 30 protsendil lastest esineb pärilik eelsoodumus) või varasest ajukahjustusest tingi-tud (sünnitrauma, sünniaegne hapnikuvaegus) psüühikahäire. Alati ei olegi võimalik ühest kindlat põhjuslikku tegurit välja selgitada. Küll on asjatundmatu kasvatusega võimalik last ja tema arengut oluliselt kahjustada ning häirega kaasnevate probleemide süvenemisele hoopis kaasa aidata. Hurjutamisest pole kasu, vaja läheb suurt kannatlikkust, rahulikku meelt ja tahtmist ai-data ning armastada.

Tähelepanuprobleem ja keskendumine

Tähelepanuhäire •• Tähelepanupuudulikkuse sündroomiga (ADS) lapsed ei suuda ühe asja juures püsida. Kui nad sealjuures ka pidevalt ringi jooksevad, on väga impulsiivsed ja neile meeldib teisi segada, siis nimetatakse neid ka hüperaktiivseteks lasteks (ADHS). Raskused selliste lastega ilmnevad juba varases eas, need ei ole ajutised ja kestavad kauem kui kuus kuud. Keskendumisraskused •• Eriti raske on tähelepanu sihipärane kasutamine nendel lastel, kes ei suuda keskenduda. Keskendumisvõime tähendab võimet võtta end sisemiselt kokku ja suunata kogu jõud ühele eesmärgile. Eristatakse keskendumishäireid (mööduv nähtus) ja nõrka keskendumisvõimet. •• Nõrka keskendumisvõimet tuleb uurida meditsiiniliselt ja psühholoogiliselt. Põhjusteks võivad olla pärilikud või varajases eas saadud kahjustused. Hüperaktiivsus •• Hüperaktiivsus ehk täpsemalt aktiivsus- ja tähelepanuhäire juu-res on keskne sümptom tähele-panu puudulikkus. Tähelepanu-probleemidele lisaks on hüperaktiivne laps motoorselt püsimatu, kestva vaimse tegevuse korral muutub motoorselt rahutuks. Laps võib olla väga impulsiivne, s.t reageerida ootamatult ja olukorraga täiesti sobimatult. Raskused selliste lastega ilmne-vad juba eelkoolieas ja need ei ole ajutised.