Idasuund peibutab nostalgiaga
Sankt-Peterburg – Moskva – Kiiev – Kaasan – Joðkar-Ola
Enamikus endise N. Liidu vabariikides võib nautida vabadusi, millest inimesed kaugel, nn. kultuurses läänes ei oska ammugi und näha. Seal on vabadus minna üle tänava, kus tahad ja vabadus võtta ükskõik milline mööduv liiklusvahend enesele taksoks ning vabadus vabalt kas või keskööl laulda, räusata ja jalaga kassi lüüa.
Lisaks on ka vabadus müüa ükskõik kus nurga peal või selle taga ükskõik mida, ükskõik millise hinnaga, ning vabadus juua ükskõik kus, ükskõik mida teadmisega, et keegi sind ei tülita sellise tühiasja pärast nagu viinapudel autobussis või õllepudel peatänaval.
Ainuke ebameeldivus ida-
alade vabaduste kõrval on see, et üliinnukad vabadusenautlejad võivad mõningal määral oma vabameelsusega ahistada sinu vabadust öösel magada, kvaliteetset kaupa osta, turvaliselt liigelda. Siiski väidavad nii turismifirmad kui ka allakirjutanu: idasuund läheb aina rohkem moodi, Ida on in.
Idaaladelt hulgaliste elamustega tagasituleku hõlbustamiseks toon alljärgnevalt mõned õpetlikud märksõnad:
Abivalmidus. Idainimene on üldjuhul ülimalt abivalmis. Viib sind küsimise peale õigele tänavale ja on nõus selle nurgal asuvas kohvikus sinuga veel rjuumotka ( pitsikese -toim) rüüpama. Ta annab kindlasti ka aadressi, et saaksid temast tehtud pildi mälestuseks saata. Samas tuleb arvestada ka mõnede tegelaste abivalmidusega su taskute tühjendamisel. Üldjuhul tunneb kohalik juba su lõhnast ja silmavaatest ära, et oled inostraanets (välismaalane –toim).
Odav ühistransport. Linnas saab üldjuhul liigelda väga odavalt. Isegi Moskvas võib viie rubla eest metrooga ühest linna otsast teise sõita. Takso küsib sama otsa eest 100 dollarit. Aga samas on nõus libataksot mängima pea iga auto, tõsta vaid käsi. Hea tingimise ja hea inimese puhul saad 20 kordse allahindluse.
Kohalik toit. Üldjuhul on miljonid pelmeeni-, saia- ja pirukabaarid pisukesest räpasusest hoolimata alati etemad kui mõttetud välismaised kiirtoidukohad. Ka hinnavahe võib olla kuni kümme korda kohaliku koloriidi kasuks. Kõhurohud võiks aga igaks juhuks kaasas olla.
Miilits. Üldjuhul on miilits tõesti hää onu Stjopa, kes nüüdseks on ära õppinud ka äritegemise. Ta viib sind pisikese vahendustasu eest poole pileti hinnaga ErmitaaÏi. Ja ütleb, kus on õige tänav. Kui tal on paha tuju ja su nägu ei meeldi, otsib ta su igaks juhuks läbi ja nõuab propuskit või passi näha.
Pealetungivad prostituudid. Ära imesta, kui sulle öö jooksul kolm korda hotellituppa helistatakse ja kenasid ning ülimalt rahuldustunnet jagavaid neidusid pakutakse.
Viin. Kesk- ja alamastme juhid tunnistavad, et üldjuhul pole viinajoomise oskuseta võimalik karjääri teha. Kui viina ei joo, pole võimalik asja ajada. Ka kaugelt tulnud külaline peab valmis olema hommikust peale liitrite kaupa valge halja sisseajamiseks ja õhtul veel kohaliku puskari eripäradesse tungimiseks. Muide, idaalade õlletööstus on läbi teinud hurmavaid maitseelamusi pakkuva arengu.
Kaubandus. Kaubandus võib pakkuda ülimaid üllatusi. Kasulik on kaasa osta vahvaid vene maiustusi, kohalikke teemarke ja loomulikult vodkat. Kohalike sigarettide letid löövad silmad kirjuks.
Kõned mobiiltelefonilt. Üldjuhul on need tapvalt kallid. Pole mingi probleem paari päeva kuni nädalaga Moskvas või Kiievis kümme tuhat krooni kogemata maha rääkida. Seepärast on kõnelemise asemel alati kasulikum saata SMS või mobiil üldse koju jätta
