II tüüpi dia­bee­ti saab en­ne­ta­da!

Spor­ti­des ja õiges­ti toi­tu­des saab dia­bee­ti hai­ges­tu­mi­se ris­ki vä­hen­da­da.

 “Ees­tis on um­bes 70 000 ini­mest, kes põevad II tüüpi dia­bee­ti. Ja me ar­va­me, et kol­man­dik dia­bee­di­hai­geid on avas­ta­ma­ta,” nen­dib Ees­ti dia­bee­di­lii­du te­gev­juht dr Ul­vi Tam­mer.

Ini­me­ne ei saa mõju­ta­da oma va­nust ega pä­ri­lik­ku eel­soo­du­must. Kõigi muu­de dia­bee­ti soo­dus­ta­va­te as­ja­de pu­hul (üle­kaa­l, vä­he­ne lii­ku­mi­ne, va­le toi­tu­mi­ne, suit­se­ta­mi­ne) saab ini­me­ne ise aga vä­ga pal­ju ära te­ha, et dia­bee­ti hai­ges­tu­mi­se ris­ki mii­ni­mu­mi­ni vä­hen­da­da.

Et uu­si dia­bee­ti­kuid mas­si­li­selt pea­le ei tu­leks, on­gi Ees­ti dia­bee­di­lii­dul prae­gu kä­sil uu­ring, kus pa­lu­tak­se ini­mes­tel vas­ta­ta as­ja­ko­has­te­le küsi­mus­te­le sel­gi­ta­maks oma dia­bee­di­ris­ki.  

An­kee­dis on küsi­mu­sed soo, va­nu­se, ke­ha­mas­siin­dek­si, vöö-ümbermõõdu, söö­mis­har­ju­mus­te jms koh­ta. Uu­ri­tak­se ka suh­kurtõve esi­ne­mist su­guvõsas.

Küsi­mus­ti­ku töö­ta­sid väl­ja pro­fes­sor Jaak­ko Tuo­mi­leh­to Hel­sin­gi üli­koo­li rah­va­ter­vis­hoiu ins­ti­tuu­dist ja Jaa­na Lindström Soo­me rah­va­ter­vis­hoiu ins­ti­tuu­dist.

An­kee­te saab täi­ta pe­rears­ti­de juu­res, neid aval­da­tak­se ka aja­kir­jan­du­ses.

Tam­mer soo­vi­tab kõigil an­kee­dit­äit­ja­tel kind­las­ti pöör­du­da pe­rears­ti poo­le ja las­ta end kont­rol­li­da, kui an­kee­di­vas­tu­sed vih­ja­vad vä­hi­ma­le­gi ris­ki­le hai­ges­tu­da II tüüpi dia­bee­ti.

Päevas 10 000 sammu!

Kui­gi dia­bee­di en­ne­ta­mi­sest on pal­ju rää­gi­tud, peab Tam­mer taas va­ja­li­kuks rõhu­ta­da: ini­me­sed, lii­ku­ge ome­ti!

“P­äe­vas on ter­vi­se säi­li­ta­mi­seks va­ja te­ha 10 000 sam­mu. Kui võtta sam­mu pik­ku­seks um­bes pool meet­rit, teeb see viis ki­lo­meet­rit. Mõni ar­vab, et as­tub­ki nii pal­ju, aga kui me tal­le sam­mumõõtja pea­le pa­ne­me, tu­leb väl­ja, et ei as­tu. Ise­gi vee­ran­dit neist sam­mu­dest mit­te. Ik­ka au­tos­se ja mi­ne­ma, või äär­mi­sel ju­hul bus­si pea­le. Ja­la ju kee­gi enam töö­le ei kõnni, rää­ki­ma­ta sel­lest, et kas või maai­ni­me­ne ad­ra­ga põldu künnaks – is­tud aga ma­si­nal,” tun­neb Tam­mer ini­mes­te kom­beid üsna häs­ti. Ka söö­mis­kom­beid.

“Meie ini­me­se toi­tu­mis­har­ju­mu­sed on muu­tu­nud. Jär­jest enam süüak­se ra­fi­nee­ri­tud toi­tu ja se­da õigus­ta­tak­se kii­re elu­tem­po­ga.” Tam­mer ju­hib tä­he­le­pa­nu ka sel­le­le, et mi­da va­ne­maks ini­me­ne saab, se­da vä­hem toi­dust saa­da­vat ener­giat ta va­jab.

“I­ni­me­se põhiai­ne­va­he­tus lä­heb iga kümne aas­ta­ga küm-me prot­sen­ti aeg­la­se­maks. See tä­hen­dab, et va­nu­se­ga peaks oma toi­du­se­de­lit ka pi­de­valt üle vaa­ta­ma. See unus­ta­tak­se aga ära – toi­tu­mis­har­ju­mu­sed on üld­ju­hul väl­ja ku­ju­ne­nud ju­ba 20. eluaas­taks.”

Nii on­gi, et um­bes 30. eluaas­taks on elu pai­gas, jooks­mi­sed on joos­tud ja ta­gajärg on, et näi­teks üle 35 aas­ta va­nu­sed kõrg­ha­ri­du­se­ga ja abie­lus me­hed on kõige suu­rem dia­bee­di ris­ki-grupp – nen­de ke­ha­kaal on üle-mää­ra suur. Vä­he­malt nii kin­ni­tab ter­vi­sea­ren­gu ins­ti­tuu­di teh­tud uu­ring.

Veresuhkrut mõõda iga päev

Nii­siis, ini­me­ne saab ise dia­bee­di väl­ti­mi­seks pal­ju ära te­ha. Kui aga tõbi siis­ki kal­la­le tu­leb, ootab ta abi ka rii­gilt – sot­siaal­mak­su mak­sa­me ju enam-vä­hem kõik. In­su­lii­ni süsti­mi­se jaoks saab kas pä­ris ta­su­ta või mi­ni­maal­se hin­na eest. Prob­leem on aga proo­vi­ri­ba­des, mi­da dia­bee­ti­kud ka­su­ta­vad oma ve­re­suhk­ru­ta­se­me mõõtmi­seks. 50 ri­ba­ga karp mak­sab 400–450 kroo­ni.

“Hai­ge­kas­sa teeb küll soo­dus­tu­si nen­de ost­mi­sel (90%), aga see ei ole prae­gu­sel het­kel pii­sav. Ai­nu­ke rühm, kel­le ele­men­taar­ne va­ja­dus on kae­tud, on lap­sed ja ra­se­dad. Aga näi­teks II tüüpi dia­bee­ti­ku­tel, kes ai­nult tab­let­te võta­vad, on soo­dus­hin­na­ga ri­ba­de ko­gus mi­ni­maal­ne – poo­les aas­tas üks karp ehk 50 test­rit. Aga ini­mes­tel peaks ole­ma ene­se­kont­rol­li või-ma­lus, ve­re­suhk­rut peaks mõõt-ma iga päev, aeg-ajalt ise­gi mi­tu kor­da päe­vas. Nii saab ra­vi pa­re­mi­ni re­gu­lee­ri­da ja eluk­va­li­teet säi­lib. Ka töövõime säi­lib ja nii hoiab ko­gu ühis­kon­na ra­ha kok­ku,” sel­gi­tab Tam­mer.

Tei­ne hä­da on riik­li­kul ta­se­mel see, et kui­gi uu­si dia­bee­di­ra­vi­meid (mis võimal­da­vad in­su­lii­ni­ra­vi ehk süsti­mist veel­gi kau­ge­ma­le tu­le­vik­ku lüka­ta) tu­leb maail­mas jär­jest juur­de, jõua­vad need Ees­tis­se hi­li­ne­mi­se­ga – ra­ha­puu­du­sel. Uued ra­vi­mid on kal­lid, aga kui meie hai­ge­kas­sa po­le nei­le soo­dus­tust mää­ra­nud, ei jak­sa­ta neid os­ta. Nii va­li­tak­se­gi mit­te pa­rim, vaid oda­vaim ro­hi.

Süsti­mi­se eda­silükka­mi­ne on aga Tam­me­ri mee­lest ülio­lu­li­ne. “Süsti­mi­ne te­ki­tab ini­mes­tes st­res­si. Va­ne­mad ini­me­sed pel­ga­vad se­da eri­ti ja tih­ti jääb­ki üksi ela­va 70-aas­ta­se dia­beet ra­vi­ma­ta, ku­na ta kar­dab en­da­le süsti te­ha. Ja ta ei kar­da mit­te tor­ka­mist, vaid õige in­su­lii­ni­ko­gu­se mää­ra­mist. Li­saks ki­pu­vad va­ne­mad ini­me­sed süsti­mist liht­salt unus­ta­ma.

Kui nüüd veel ra­ha juur­de ta­ga­si tul­la, siis ra­vi­ma­ta dia­bee­di tõttu tek­ki­nud tüsis­tu­se ra­vi on aga nii kal­lis, et ise­gi USA-s pee­tak­se se­da üheks kal­li­maks ra­viks üld­se.”

II tüüpi diabeet on suhteliselt salakaval haigus

•• Kui I tüüpi diabeet on insuliinsõltuv diabeet (haige ei saa hakkama ilma, et süstiks endale insuliini asendamaks organismi toodetava insuliini puudjääki), siis II tüüpi diabeet tekib nii: inimesel on endal insuliini palju, vahel rohkemgi kui peaks olema, aga see insuliin ei ole kvaliteetne.

•• II tüüpi diabeet on suhteliselt salakaval: veresuhkru tase tõuseb aeglaselt ning inimene ise ei pruugi seda tähelegi panna. Nii avastatakse II tüüpi diabeet tihti siis, kui see on juba aastaid organismi kahjustanud.

•• I tüüpi diabeet ei lähe kunagi üle II tüüpi diabeediks ja vastupidi.

•• Laste puhul on küll I tüüpi diabeet enim levinud, aga üha enam maad võtva rasvumise ja istuva eluviisi tõttu on laste ja noorukite seas levima hakanud ka II tüüpi diabeet. Mõnel maal (nt Jaapanis) on II tüüpi diabeet muutunud selles vanuserühmas enim levinud vormiks.

•• II tüüpi diabeeti on diagnoositud isegi juba kaheksa-aastastel lastel ning uuringutest nähtub, et haigestuvad ka lapsed, kelle puhul ei ole haigestumist peetud tõenäoliseks.

•• Ülemaailmsed uuringud on näidanud, et II tüüpi diabeeti saab vältida, kui langetada kehakaalu 7–10% ja hakata mõõdukalt tegelema füüsilise koormusega.

•• Kui eluviiside muutmisega ei saavutata soovitud tulemusi poole kuni ühe aasta jooksul, läheb lisaks vaja ravimeid. Atsetüülsalitsüülhappega pärsitakse vere hüübimist, vererõhuravimitega mõjutatakse vererõhku, rasvaravimitega vere rasvanäitajaid ning tablettide ja insuliiniga või mõlemaga veresuhkrut.

•• Vt kodulehte: www.diabetes.ee