Imik hoolib endast ja emast

Kas äsjasündinud imik kiirustab ema rinnale ainult sellepärast, et süüa? Päris nii see pole. Enda eest hoolitsedes aitab ta ka ema.

Enamasti sünnib laps siia ilma, nutukisa suul. Vastsündinu pannakse ema kõhule ja kaetakse sooja tekiga. Seal ootab ta ligikaudu 10 minutit ning hakkab siis aegamisi roomama ema rinna suunas. Rinnale jõuab ta umbes 40 minutit hiljem.

Last tõmbab rinnale ema lõhn. Kõigist teistest lõhnadest eelistab vastsündinu just ema rinna loomulikku lõhna. Rinnale jõudes katsub imik seda käe ja huultega. Pooled vastsündinutest hakkavad seejärel ahnelt imema, mis sest, et toitu toonud nabaväät on alles äsja läbi lõigatud ning nälga ei tohiks veel olla. Miks nad nii teevad?

Omal käel ellu ei jää

Ema ja beebi esimesed kehakontaktid mõjutavad ema käitumist veel pikka aega pärast lapse sündi. Sellel on mõju vastastikuse kiindumuse tugevusele, rinnaga toitmise aja pikkusele ja kvaliteedile. Kuid on’s vastsündinu egoist, kes mõtleb kõigepealt endale, või hoopis altruist, kes hoolib rohkem emast? Et sellele küsimusele vastust leida, otsime paralleele imetajate juurest ja teeme rännaku ajalukku.

Inimene on imetajatega tihedas suguluses. Meie geenikava sarnaneb ðimpansidega 98% ulatuses. Imetajatele on omane, et emased hoolitsevad oma laste eest ja toidavad neid rinnaga, sest nende vastsündinud ei jää iseseisvalt ellu.

Juba miljoneid aastaid tagasi on loodus andnud igale loomaliigile just talle iseloomuliku piima. Näiteks kaelkirjakute piim on väga kaloririkas, sest oma suure keha toitmiseks peavad nad tihti terve päeva toitu otsima, mistõttu pole võimalik vastsündinutega pidevalt koos olla. Nii saab kaelkirjakuema imetada last vaid korra päevas. Sündides ainult 5 grammi kaaluv kängurupoeg aga ronib ema kukrusse, “nööbib” end seal tema nisa otsa ning imeb peaaegu vahet pidamata lahjat, kuid talle sobivat piima.

Ka inimese piim sisaldab küllalt vähe kaloreid ning rikkalikult, kuid lühikest aega mõjuvaid energiaallikaid. Seepärast tahab laps süüa mitu korda päevas. Inimene on aga imetajatest ainus, kes püüab oma liigi iseärasusi maha salata.

Nii palju kui meil on võimalik ajaloos tagasi vaadata, on inimsoo emad olnud ainsad, kes on juba tuhandeid aastaid leidnud erinevaid põhjusi, miks mitte imetada. Keegi pole kunagi veenvalt tõestanud, miks seda tehtud on. Ka meditsiin on soovitanud pärast sündi ema ja lapse eraldada, ja kahjuks on sellel üsna kurvad tagajärjed olnud. Ema kaisutustest ja rinnapiimast ilma jäänud imikute suremus oli alati suurem kui rinnalastel.

Amm tuleb appi

Juba Vana-Kreekas kasutasid ühiskonna kõrgemate klasside pered ammesid, kui ema ei tahtnud või ei saanud oma last toita. Niimoodi jäid lapsed vähemalt ellu. Ühiskonna madalamates kihtides oli üsna tavaline, et lapsed aeti kodust välja, anti leidlaste kodusse või mõrvati. Tol ajal ei osatud rasedust ära hoida ning soovimatu lapse sünd seadis naise väga raskesse olukorda.

Suurtes linnades – Roomas, Pariisis, Viinis, Peterburis ja mujalgi – olid anonüümsed hüljatute varjupaigad ja leidlaste kodud. Seal toitsid lapsi ammed, vallalised naised, kes võisid selle töö eest sünnitusmajas oma lapse tasuta ilmale tuua. Tihti pidi üks amm toitma ja hoolitsema kolme lapse eest, mistõttu kõigile ei jätkunud süüa ega hoolt.

Varjupaikades, mis olid asutatud kuningate, piiskoppide, imperaatorite või heategevusgruppide poolt, oli vastsündinute suremus alati kõrge. Põhjuseks just söötmisega seotud probleemid. Kuid need lapsed olid ilma jäänud ka ema hoolitsusest, ja kehakontaktist temaga.

Loomapiim inimlapsele ei sobi

Juba üsna ammusel ajal püüti vastsündinut toita ka loomapiimaga, isegi otse udarast. Usutakse, et Rooma linna rajajaid Romulust ja Remust toitis emahunt, seda kujutab ka kuulus skulptuur. Leidlaste varjupaikade ajastul kasutati vastsündinute toitmiseks eesleid ja kitsi. On teada, et kits kiindus vastsündinusse, kes imes piima otse tema udarast. Kitsi lubati laste toitmiseks elutuppa, mis sest, et nad olevat “paha haisu levitanud”. Kõik katsed imikut loomapiimaga toita kukkusid aga läbi sel lihtsal põhjusel, et loomapiim pole inimlapsele sobiv.

Teadus on küll viimase 50–70 aasta jooksul püüdnud lehmapiima imikule kohandada ning luua vastavaid piimasegusid. Kunstliku toidu kasutamisega lootsid emad saada rohkem vabadust. Arenenud maades, kus piimasegud olid kättesaadavad, vähenes seetõttu rinnaga toitmine.

Eesmärk: ellu jääda

Jõudes tagasi vastsündinu sünnijärgse käitumise juurde – roomamine ema rinnale –, võiks taas küsida: miks ta nii teeb? Kas seda põhjustab tõesti ainult soov kiiresti süüa saada?

Päris nii see pole. Vastsündinu käitumist ei juhi tõenäoliselt mitte näljatunne, vaid geneetilised käsklused. Tema tegevuse eesmärk on ellu jääda. Pole kahtlustki, et samamoodi nagu primaatidel, on ka inimlapsel ellujäämiseks geneetiline programm, mis eeldab ema ja lapse koosolemist.

Ema suhted lapsega põhinevad hormonaalsete, sotsiaalsete ja geneetiliste mõjude kogumil. Neid on paraku vähe uuritud, sest ema ja lapse varane kehakontakt on liiga intiimne, et seda segada. Ainuüksi lapse suu või käe puudutus vastu rinda kutsub emas esile terve rea reageeringuid – nii käitumuslikke kui ka hormonaalseid.

Imiku puudutus vallandab ema organismis oksütotsiini nimelise hormooni, mis mitte ainult ei põhjusta rinnapiima teket, vaid tekitab emas ka kiindumuse lapse vastu. Sellepärast nimetataksegi

oksütotsiini “kaisutushormooniks”. Kui ema ei ole vastsündinuga kehakontaktis, jääb oksütotsiini tase üsna madalaks.

Oksütotsiinil on veel kolmaski oluline ülesanne. Selle toimel tõmbub emakas kokku ja väheneb sünnitusjärgse verejooksu oht. Nii võiks arvata, et esimene asi, mida vastsündinu siin ilmas teeb, on see, et ta aitab oma emal ellu jääda ja tekitab temas hoolitsustundne, ilma milleta ei saa laps ise areneda ega kasvada.

Seega on imik altruist, kes ootab teisele tehtud heateo pöördumist iseenda kasuks.

Ema ja vastsündinu vastastikune elupäästev tegevus moodustab neist kahest ainulaadse ühenduse, mida võiks väljendada lihtsa valemiga 1+1=1.

Anne Ormisson