"Tere tulemast kadunud maailma," lausub peakokk pastelses valges rahus ja diskreetses muusikas trooniva restorani uksel. Lämmatava antiigi asemel, mis sama suurusjärgu paikades troonib, on siinses eklektikas valdavaks siiski valge minimaalne euroopalikkus.

"Less is more" (Vähem on juba küllalt) kõlab uudse LArtiste lipukiri. "See on üks väheseid restorane, kus menüü ümber on loodud õhustik ja sisekujundus," lausub Imre Kose, kelle prantslaslik temperament suisa kiirgab sarmi.

Ta ei pea paljuks oma klientitega suhelda, käia muusikat valimas, panna kindad kätte ja serveerida. Ta on ise seisnud keraamikaahjude juures, kui valmivad valgustid, aidanud sisekujundajatel realiseerida ideed õhkõrnast õhus rippuvast vaasist ja lihvitud marmorpõrandast, aidanud otsida kelneritele kindaid, et uued minimalistlikud lauanõud kaunilt kiirgaksid.

"Austrite jaoks on parim hooaeg praegu," leiab ta rahulolevalt. Iga paari päeva tagant tuleb lennuk Prantsusmaalt, kes toob talle värske vitskorvi täie adrusse pakitud austreid. Kahe esimese avamispäeva jooksul söödi restoran austritest tühjaks ja samuti sai otsa vana calvados, mille pudelisse on sisse kasvatatud õun.

Imre Kose kokakunst on efektne, emotsionaalne ja loov. Ta on kunstnik selle parimas tähenduses. Ta ühendab maailma köögi trendid meie materjalidega ja pöörab retseptides kuuma külmaks. Põhiline on elamus.

Piret Tali