Indrek Ojari: näitleja – see on skisofreeniline elukutse
Kas “Kodu keset linna” on su jaoks pigem lõbu või tõsine töö?
Olen sellele palju mõelnud. Nii üht kui teist. Teisiti ei saa tööd teha, see peab meeldima.
Aga teater on ikka olulisem?
Seriaali tähtsus teatri kõrval on loomulikult väiksem, aga annab väga suure kogemuse ja võimaluse end lahti mängida.
Aga raskem?
Muidugi! Üks asi on vahetus – et ma mängin otse sellele publikule, kes mulle silma vaatab. Teiseks on see meeletu töö – see on ikka ropp töö ja meeletu enesepiinamine. Kui on raske roll, mis lihtsalt ei tule kätte, siis sa käid oma lausega ringi, tuled kodust välja, lause peas, sõidad trolliga teatrisse, lause peas. Ainult nii on lootust. Mõnikord alles 10.–15. etendusel keerad vindi üle ja saad lausele pihta. Ning siis imestad, kui lihtne see oli. See on skisofreeniline elukutse.
##Koolis oli vastutus väiksem. Nüüd, Linnateatris Inimene planeerib ju pikalt: et kuu lõpus lähen teatrisse. Siis tuleb reede kätte, tööpäev lõpeb, ta jõuab “nibin-nabin” töölt koju, teeb ennast ilusaks See on ikka pidulik sündmus. Ja minul on kohustus ja vastutus pakkuda talle lõõgastust ja seda toredat lugu.
Mis teistmoodi on?
Seriaalis pole väga palju aega end ette valmistada – tekstimaht on suur, võte algab ja sa lähed kohe peale. Liikumine ja muu selline on suuresti improvisatsioon, teksti palju muuta ei saa. Aga teatris peab näiteks kõvema häälega rääkima.
Kui palju on Stenis sind, kui palju Kertu Rakket?
Kui mulle seda rolli pakuti, siis ma lugesin Stenist, kes oli punkar, totaalne elumees, täielik boheem. Lugesin ja mõtlesin, et sel kujul ma seda teha ei saa: ma olen liiga noor nii puhta karakteri mängimiseks ja punkarit on mus väga vähe. Pakkusin siis välja, nii palju kui ma seda tüüpi inimesi näinud olen, omalt poolt Steni.
Tegelikult ei tuldagi ju teatrisse vaatama Hamletit, vaid näitlejat, kes teda mängib, seda, kuidas tema selle lahendab. Mina lahendasin Steni niimoodi. Mind on temas hästi palju, see puudutab ka teisi, kes seal mängivad. Võtte vaheajal vahel vaatad ja ehmud, et Martin Veinmann läks kellegagi tülli. Siis saad aru, et ta pole oma rollist välja tulnud ja mängib ikka edasi. See on tegelikult hea, see näitab loomulikkust. Vahel oleme üksteist kogemata ka seriaali nimedega kutsunud – mind on Steniks hüütud ja ma ise olen Kleer Maibaumi Heleniks nimetanud. Aga me reageerime neile nimedele.
Austajaid sealt?
Eriti ei ole. Tüdrukute asemel on pigem probleem tüüpidega. Vahel hüütakse üle tänava “Sten!”, et siis saab palju pulli, kui ma reageerin. Ja ma reageerin!
Aga eks ma varjan end. Tänaval käin, kapuuts peas, ja trollis istun sinna, kus mind eriti ei märgata.
Milliseid staarielu kohustusi seriaal sulle on toonud?
Tajun vaid, et midagi oleks nagu teistmoodi, aga tegelikult pole eriti muutunud. Sõbrad Salong-teatrist ikka küsivad: “Noh, Ojari, oled ülbeks ka läinud või?” Ma ei tea, ma loodan, et ma pole ülbeks läinud. See on tegelikult tore – miks mitte saadetes osaleda või intervjuusid anda? Ma ise küll ei punni, mõtlen, et keda see ikka huvitab, mida ma teen või mõtlen.
Kas näitlemine oligi sul plaanis või tuli kuidagi kogemata?
Nüganen ütles kunagi oma lennu sisseastujaile, et lavakasse tasub tulla siis, kui tunned, et ilma ei saa. Mina tunnen küll, et ega ilma teatrita olla ei saa.
Näitlejaks tahtsin saada ikka päris pisikesest peale, kogu aeg. Aga lavakasse sain sisse alles kolmandal katsel, teadaolevalt ainsana ajaloos. Enne seda õppisin pedas sotsiaaltööd, peaaegu lõpetasin ja juba töötasin kesklinna laste öömajas tänavalastega. Ning aasta aega õppisin majandusõigust. Tegelikult tahtsin ikka kogu aeg näitlejaks saada.
Unistused? Keda mängida, kuhu minna, mida veel teha?
Rolliunistusi ei olegi ausalt öeldes. Kõik rollid on tegelikult samasugused, ega inimesed ju muutu. Kain ja Aabel on tänapäeval samamoodi päevakorras.
Üks unistus siiski on teatris, mis kohe täitumas: teha Nüganeniga koostööd. Minu jaoks on ta üks Eesti parimaid lavastajaid.
Kuidas su vaba aeg möödub?
Vaba aega eriti ei olegi. Kasvatan last, niipalju kui vaba aega on. Poeg saab varsti 11-kuuseks.
Mulle meeldib filosofeerida eksistentsiaalsetel teemadel; mõelda, kes me oleme ja kust tuleme. Loen just Uku Masingut, soovitan kõigile. Meis kõigis on ju olemas see võõrandumise vajadus – minna eemale, astuda argirutiinist välja, leida teistsugust maailma. Teater seda kõike pakub. See on mäng ja näitleja peab alati jääma lapseks, sest lapsed on kõige siiramad ja paremad mängijad.
Seriaalist tuleb ilmselt rohkem tuntust kui teatrist. Kas sa arvestad sellega, et Steni roll võib jääda sind alati saatma?
Kardan ikka. Aga usun, et on võimalik teha oma osa ka nii, et sind eelmisest rollist ära ei tunta. Ning iga seriaal saab lõpuks otsa ja rahval on lühike mälu. Talvel, kui meil seriaaliga paus oli, siis tänaval mingid tüübid vahel tulid ligi, et tšau, ja siis jäid mõtlema: “Kust ma sind üldse tean ”
