Indrek Tarand: Ühegi otsuse tegemisel pole kunagi piisavalt aega
Mida teeb Välisministeeriumi kantsler?
Töötab selleks, et valitsuse välispoliitilised ülesanded saaksid täidetud selles aspektis, et õiges ajal ja õiges kohas oleks õige palju ressurssi. Ühegi otsuse tegemisel pole kunagi piisavalt aega ja ammugi mitte ressurssi – mingis mõttes on minu töö optimaalse kesktee otsimine.
Kui palju on Eestis selliseid poliitikuid, kes on tegevpoliitikasse jäänud pelgalt soovist võimu ohjata?
Kindlasti on meil arvestatav hulk poliitikas kaasalööjaid, kes teevad seda kitsalt võimuambitsioonist kuid õnneks on meil küllalt palju ka poliitikuid, kes on omal kohal kohusetundest ja veendumusest.
Välisministeeriumit peetakse üldiselt üheks paremini funktsioneerivaks ministeeriumiks. Mis on selle taga?
Üheks hea funktsioneerimise põhjuseks on kindlasti asjaolu, et Välisministeeriumil pole olnud nn Nõukogude pärandit – see on ehitatud nullist oma vajadusi arvestades. Muidugi on meil õnnestunud ka küllalt häid spetsialiste tööle värvata. On tore, et me oleme maailma tasemel ministeeriumi struktuuri mõttes, omaette väärtuseks on ka järjepideva töörutiini alguses saavutamine ja hiljem tagamine.
Kuidas teil õnnestub riigitööle värvata tippspetsialiste? Nagu Harri Tiido?
Inimesi ei motiveerita siiski mitte ainult rahaga. Motiveerida saab ka töö huvitavusega ja töökeskkonnaga, mis meil on alates arvutivõrgust lõpetades kollektiiviga küllalt heal tasemel. Tiidole tegin ma selle ettepaneku juba kolm aastat tagasi, vastu võttis ta selle alles hiljuti.
Kas praeguses poliitikkonnas on veel alles tegelasi, kes hoolitsesid Teie Ülikoolist eemaldamise eest, mil Te käisite Kuperjanovi hauale lilli viimas, ja kui, siis kes?
Koop on surnud, Seppel on väikeettevõtja ja ühestki Keskkomitee toonasest tegelasest praegu aktiivset tegijat ei ole. Mina kellegi vastu kauna ei kanna, sest omatmoodi tehti mulle väljaviskamisega teene – oleksin lõpetanud ülikooli1987, läinud hoopis teisele tööle ja võibolla mitte kohanud oma praegust abikaasat. Iseasi, kui mõni endine tulihingeline tuleb praegu välja juttudega, et tegelikult me hoopis aitasime teda ja tegelikult sai pimeduseaastatel agaralt põrandaalustes sektsioonides kaasa löödud. Ajaloolase haridus paneb mind fakti väärtustama – mis oli, see oli.
Kui reaalne on jutt, et päris mitmed inimesed astusid komparteisse õõnestustegevuseks, salaja “Eesti asja” ajamiseks?
Ei usu. Kui, siis väga üksikud. Astuti parteisse muidugi väga erinevatel põhjustel, tihti kitsalt isiklikel ja majanduslikel, mõnel ei jätkunud usku, et vene kord kunagi kaob.
Mida tegite noorsavisaarlaste kingitud hullusärgiga?
Hullusärgi, mis mitmes Euroopa närvikliinikus humaansetel kaalutlustel keelatud, võtsin ma Välsiministeeriumi inventarina arvele, muidu oleks mind süüdistatud korruptsioonis ja ametliku kingituse omastamises. Skandaalseid võtteid olen vahel kasutanud ja ma valetaks, kui ütleks, et alati kaalutletult. Skandaal on mõnikord vahendina vajalik.
Lennart Meri on küllalt palju segadust tekitanud oma ootamatute sõnavõttudega ja väljaütlemistega. Kui tihti Teil VM kantslerina on tulnud lahendada selleteemalisi probleeme?
Tundmatu see töö mulle pole, kuid siinkohal pean ma küll vastama, et meil pole probleeme. Arvestades 90ndate aastate konteksti ja Eesti positsiooni maailmas on Eestile olnud Lennart Meri ekstravagantsest käitumisest ja ootamatutest sõnavõttudest kindlasti kasu. Kas see on ka nii tuleval dekaadil, ma ei tea.
Teie isast Andres Tarandist on räägitud üha tõsisemalt kui järgmisest võimalikust presidendist. Kui reaalseks hindate tema kui poliitiku shansse ja millise emotsiooni tekitab mõte olla presidendi poeg?
Arvan, et kui ta vähegi tahab, siis ta presidendiks ka saab. Minul kui pojal on alati hea meel, kui isal läheb hästi ja ta saab teha seda, mida ta peab huvitavaks ja kasulikuks. Arvan, et ta oleks küllalt võimekas seda tööd hästi tegema.
Ühe Teaduste Akadeemia professori hinnangul on Juhan Aare oma fosforiidisõja mälestustes kõvasti bluffinud. Olite üks kampaania “Fosforiit – tänan ei” aktiivseid eestvedajaid. Kui nüüd lugeda Juhan Aare selleteemalisi memuaare – mis ja kas on seal vale?
Iga ajalooraamatu viga ongi ju selles, et ta tuleb läbi jutustaja silmade. Aare raamat sai väga detailirohke ja minu arvates on selle peamine viga vast see, et sel puudub narratiivne jutustus.
Lasete oma noorema sugulase Jaagup Kreemi välisministeeriumi katusele korra aastas laamendama. Niisiis – igaastane kontsert. Kuidas kommenteerida?
Meie oleme mõelnud nii, et kolm on kohtuseadus ja kaks kontserti on juba olnud. Siiani on kontserdid publikule suhteliselt hästi peale läinud.
