Kuidas me ise ennast hindame ja kuidas hindavad meid teised? Võib-olla pole juhuslik, et kõnealuse teadustöö algatasid ja vormistasid eesti teadlased. Tartu ülikooli psühholoogia instituudi teadlaste Jüri Alliku, Anu Realo ja René Mõttuse ning nende Belgia, Saksamaa ja Tšehhi kolleegide töö ilmus hiljuti mainekas psühholoogiaajakirjas Journal of Personality and Social Psychology.

„Üks retsensentidest ütles artikli kohta, et see on juba enne ilmumist muutunud klassikaliseks,” kommenteeris TÜ eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik Eesti Päevalehele, „kui hästi läheb, siis põhjustab see väikese teadussõja, kuna üks väga suur seltskond on juba nelikümmend aastat väitnud, et inimese arvamused sõltuvad dramaatiliselt ja isegi fataalselt hindaja vaatekohast. Et see, kuidas inimene näeb ja kirjeldab iseennast, on põhimõtteliselt erinev sellest, kuidas teda kirjeldab keegi teine, kes teda isegi väga hästi tunneb.”

Allik selgitab, et tuhanded sotsiaalpsühholoogid on rajanud selle uurimisele oma kar-jääri ja kirjutanud lugematu hulga artikleid, kus näidatakse, et katses kirjeldab inimene isiku käitumist ja käitumise põhjusi erinevalt sõltuvalt sellest, kas ta on minategelane või kõrvaline vaatleja. „Näiteks kui sa saad mingis ülesandes kehva tulemuse, siis sa ise arvad, et sul on kehv päev või unustasid hommikul kohvi joomata.”

Teisisõnu omistatakse põhjus välistele teguritele. „Juhul kui sedasama tulemust hindab kõrvaline vaatleja, on temal kalduvus põhjendada tulemusi tegutseja sisemiste püsiomaduste kaudu – ilmselt polnud ta küllalt taibukas, et nii keerulist ülesannet lahendada,” toob Allik näite.

Omailm on üks ja ainus

„Meie aga kahtleme selles, kas tegutseja ja vaatleja ikka elavad kahes erinevas omailmas, mida Jakob von Uexküll kirjeldas loomade puhul. Kui paluda inimesel kirjeldada enda isiksuseomadusi, siis langeb see tavaliselt üsna hästi kokku sellega, kuidas teised teda iseloomustavad. Näiteks kõigi isiksusetestide manuaalides on toodud enda ja vaatleja hinnangute keskmised profiilid, mis langevad peaaegu ideaalselt omavahel kokku,” selgitab Allik uuringu motiive.

Teadlastele olid kättesaadavad nelja maa – Eesti, Belgia flaamide, Saksamaa ja Tšehhi – andmed, kus inimest oli iseloomustanud tema ise ja mõni lähedane – sõber, sugulane. Peale selle olid veel võtta 29 väga erineva kultuuritaustaga maa andmed, milles sisalduvad enda ja teise hindaja hinnangute keskmised skoorid.

„Leidsime, et mina-miinus-vaatleja-hinnangute profiil on hämmastavalt stabiilne vaatamata sellele, et erinevused iseenda ja vaatleja hinnangute vahel on väiksed,” ütleb Allik.

Eestlased, flaamid, sakslased ja tšehhid on Euroopa kultuuriruumi liikmed ja ehk on seepärast nende enese ja teise inimese hinnangute ebasümmeetria sarnane? Kuid ei, uuringusse lülitati ka saadaolevad ja asjassepuutuvad andmed 29 riigi kohta alates Burkina Fasost, Indiast, Hongkongist ja Filipiinidest kuni Serbia, Hispaania, Venemaa ja Türgini välja. Ning avastati, et ebasüm-meetria muster on ikka samalaadne.

Kuidas saada teada inimese tegelikku arvamust endast ja teistest? Selleks on kasutusel isiksusetestid. Kõnealuses uuringus kasutati testi, mida selle loojad on nimetanud „parandatud NEO-isiksuse küsimustikuks” ehk NEO-PI-R-iks.

Iga testi täitja hindab kõigepealt ennast ise ja palub hinnata ennast ka kellelgi teisel, kes teda hästi tunneb. Testis on kokku 240 isiksuseomadusi mõõtvat küsimust, millest olulisemaid on viis. Need viis omadust, mida hinnatakse, on neurootilisus (kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone), ekstravertsus (aktiivsus ja positiivne ellusuhtumine), avatus uutele kogemustele, sotsiaalsus ja meelekindlus. Lühend NEO tulenebki ingliskeelsete sõnade neuroticism, extraversion ja openness algustähtedest.

Kui hindajaid on palju, keskmistub võimalik viga välja. Hinnatavate seas aga on nii vanemaid kui ka nooremaid, naisi kui ka mehi, haritumaid kui ka vähem harituid.

Ja kui sellist küsimustikku kasutada eri rahvaste esindajatega, siis satub tulemuste sekka nii põhja kui ka lõuna, ida kui ka lääne rahvaid.

Saadud andmestikku töödeldakse vastavate arvutiprogrammidega ja leitakse uurijaid huvitavad seosed. Näiteks kas või see, mida nimetatakse ülekultuuriliseks sugude erinevuste mustriks ja mis näitab meile, kas mehed ja naised erinevad oma ülal nimetatud viie omaduse poolest. Sõltuvalt eesmärgist saab uurida erinevusi nii rahvuste kui ka aegade lõikes, hariduse või kas või geograafilise elukoha järgi.

Kõnealusest uuringust selgus, et inimesed peavad iseennast neurootilisemaks ja avatumaks kui teisi. Väljastpoolt vaatlejad peavad teisi meelekindlamaks kui iseennast. Tavaliselt arvavad inimesed, et neil endal on teistest rohkem positiivseid emotsioone, ent vähem võimet end maksma panna. Selline seadumus ei sõltu kultuurist, milles inimene elab. „Seega on olemas ülekultuuriline ja võimalik, et inimliigile universaalne erinevus vaatekohas, kuidas inimene kirjeldab ennast ja kuidas ta kirjeldab kedagi, keda ta hästi tunneb,” järeldab Allik.

Eesti psühholoogid Jüri Allik ja Anu Realo on maailma tippteadlaste seltskonnas tegutsedes aastaid püüdnud leida, kuidas isiksuseomadused kujunevad. „Antiikajast tänapäevani on inimesed arvanud, et isiksuseomadused on geograafiliselt jaotunud,” kirjutasid Jüri Allik ja USA riikliku tervishoiuinstituudi psühholoog Robert R. McCrae oma viie aasta eest ilmunud artiklis „Isiksuseomaduste geo-graafia poole”. Sa oled see, kus sa elad. Sellest arvamusest tulenevad ka rahvusliku iseloomu stereotüübid, millest tehakse kiirotsuseid ka kultuuri kohta.

Tegelikult selgus midagi vastupidist. Kogu selle suure ja kõigi maailma piirkondade rahvaid hõlmava töö tulemus on üsna üllatav. „NEO-struktuur, see tähendab kolmekümne alaskaala omavaheline korrelatsioonide muster on üsna universaalne ja sõltub üsna vähe kultuurist, soost ja vanusest,” summeerib Allik. See tähendab, et ole sa hindu või poolakas, oma isiksuse-omadustelt oled ikka kõigest inimene.

„Üllatav on – ja see on vastuolus jälle sellega, milles sotsiaalpsühholoogid on pool sajandit püüdnud teisi veenda –, et inimene ei suhtugi endasse paremini kui teise inimesse, keda ta kirjeldab. Pigem vastupidi: inimesel on kalduvus kirjeldada oma lähedasi veidi positiivsemalt – näiteks vähem närviline ja kohusetundlikum – kui ta kirjeldab iseennast,” võtab Allik kokku.

Kui oled juba kord inimene, siis tead oma nõrkusi ja ka arvestad nendega ning pead teise inimese omadusi tugevamaiks.

Viis isiksuseomadust

Hinnatakse isiksuseomadusi:

mil määral inimene on neurootiline ehk aldis kogema negatiivseid emotsioone, ekstravertne ehk väljapoole pööratud, avatud, sotsiaalne ja meelekindel. Kui hinnanguid ja hinnatuid on palju, keskmistuvad vead välja.

Saadud andmetest on võimalik rehkendada isiksuseomaduste sõltuvus soost, vanusest, haridustasemest ja kultuurist.

Haridus ja isiksus

Haridus isiksuseomadusi suurt ei muuda, välja arvatud avatust. Rõhuvas enamikus kultuurides suureneb avatus hariduse kasvades.

Vanuse mõju

Vananedes muutub inimene meelekindlamaks, kuid vähem riskialtiks ja pöördub rohkem sissepoole. Avatuse tipp on aga umbes kolmekümnenda eluaasta kandis. Siis on inimene kõige avatum. Nooremad ja vanemad on suletumad. See tipp langeb umbkaudu ühte ka loovuse tipuga. Kas ühtelangevus on juhuslik või mitte, pole võimalik üheselt järeldada.

Soolised erinevused

Naised ja mehed kirjeldavad isiksusi erinevalt. Naiste suhtumine on meeste omast positiivsem, eriti teiste naiste suhtes.

Naisi peetakse üldiselt meestest neurootilisemaks. See aga ei pruugi olla tingitud sellest, et nad on emotsionaalselt ebastabiilsemad, vaid asjaolust, et nad tajuvad paremini negatiivset afekti ja ühendavad selle küsitletavaga meelsamini kui mehed.

Neurootilisus ja sotsiaalsus on eri vanustel erinev, kuid eri sugudel mitte. Miks soolised erinevused on tasandunud, vanuselised aga mitte, pole teada.

Isiksuse-omadused ja geograafia

Isiksuseomadustelt jaguneb inimkond laias laastus kaheks: ida ja lääs. Mida ida poole, seda rohkem sissepoole on inimesed suunatud. Selles kontekstis on eestlased üsna rahulik ja väljapoole suunatud rahvas. Euroopa ja Ameerika kultuuridest pärit rahvad ongi suunatud väljapoole, nad on avatud uutele kogemustele. Seevastu Aasia ja Aafrika kultuurid on pööratud sissepoole, traditsioonilised ja järeleandlikud. Euroopa taustaga kultuurid ei väärtusta niivõrd võimuhierarhiat, kuivõrd üksikindiviidi.