Inimese naaber linnas lendab või siblib põrandal
Haruldased pole ka keldris talveund magavad nahkhiired, raamatute vahelt süüa otsivad skorpionid ning arusaamatuses luiged, kes ei suuda otsustada, millal peaks lõunasse lendama.
Zoosemiootik Aleksei Turovski räägib, et linnas elavad sünantroopsed liigid – need, kes oma elu inimese kõrvale sätivad ja temaga koos elavad. Sellised, kellele sobivad linna pakutavad pesitsuspaigad ning kes söövad kõike. Sellised, kes kasutavad ära meie ressursse: prügikaste ja toidujäätmeid, rõdusid ja lahtisi aknaid.
Näiteks hõbekajakas seedib vabalt küpsiseid, leiba, raipeid, kala Hiired-rotid söövad samuti seda, mida inimeste kõrvalt võtta annab – ning on omakorda toiduks rebastele. Ka Tallinnas elav kodutuvi tunneb end siin suurepäraselt: ehkki putuktoiduline, vajab see kaljutuvi pesitsemiseks just kõrgete kiviseintega maju.
Röövlinnud vajavad küll pesitsuspaigas vaikust ja rahu, aga vahel leiab linnas neidki. Juuniöödel võib näiteks näha tuvijahil pistrikku. Tuvi on ainus lind, kes suudab vaadata päikese poole, juunikuus hommikul kella 3–4 paiku on aga päike nii madalal, et pistrikki saab vabalt manööverdada ning püüab oma väga osavast lendajast saagi kergemini kinni kui muul ajal.
Varblasi on vähemaks jäänud
Väikestest värvulistest on linnas varblasi praegu vähem kui aastakümnete eest. Turovski räägib, et ilma hobusteta linnas on neil toitumisega probleeme, varem nokkisid nad näiteks hobusesõnnikust kaerateri. Hästi saab siin praegugi hakkama aga rasvatihane, kes on julge ja osav, sööb lisaks taimsele toidule putukaid, tehes seda ka talvel. “Igaks juhuks käib koputamas ka akendele – küsija suu pihta ju ei lööda, äkki antakse midagi,” muigab Turovski ja meenutab üht kohtumist rasvatihasega Tallinnas:
“Tegin omal ajal ENEKE-sse illustratsioone. Joonistasin ühe männivaablase, seal oli teisi putukaid ka, ja paar kiletiivalist oli veel teha, et pilt valmis oleks. Käisin korraks toast ära ning kui kümne minuti pärast tagasi tulin, leidsin lahtisest aknast sisenenud rasvatihase, kes mu musta-oranivärvilist neljasentimeetrist joonistust usinasti nokkis. Joonistuse pidin muidugi uue tegema, seal olid suured augud sees, aga tunne oli hea. Kust sa parema komplimendi saad kui putukatoiduliselt hea nägemisega linnult!”
Pealinna putukafaunat hindab Turovski Põhja-Eesti kohta väga ilusaks ja omapäraseks näiteks. Tema hinnangul on siin vähemalt 25 mesilase- ja kuus kimalaseliiki. Alati on linnades herilasi, sest siin on lõputult materjali, millest pesa teha – vana puitu, paberit, kartongi, tselluloosmaterjalid; samuti lihaollust, millega poegi toita.
Ämblik elab kõikjal
Kimalased ja mesilased on muidugi seotud parkide ja õistaimedega, kust nektarit saab. Teisalt on mesilased seotud mesilashuntidega, kes püüavad mesilase kinni, imevad nektari välja ja ülejäänu tükeldavad ja toidavad poegadele. Nagu vapsikudki. Viimaseid on linnas siiski vähe, sest nemad tahavad rahu. “Nad on väga suured ja keegi neid ei puutu. Kui nende pesa on aias, näiteks äärelinnas, võib seal 100– 150 üüratu suurt herilast olla. Inimest nad ei puutu ning pesast 100–200 meetri raadiuses tavalisi herilasi pole,” räägib Turovski vapsikutest.
Tallinnas on hoopis hästi palju ämblikke. Majadel – ka väga suurte majade peal, ka kõige kõrgematel korrustel. Need on hüpikämblikud – mõnemillimeetrised triibulised kaheksajalgsed. “Õudselt asjalikud väiksed loomakesed, püüavad sääski ja kärbseid, kiired ja nutikad, meile midagi ei tee. Aga hüppavad kihvtilt,” kiidab Turovski. Need putukad kinnitavad oma niidi vahetult enne, kui ennast seinalt ära tõukavad, ning teevad hiigelkõrgeid hüppeid, nagu inimesed benji’t. Hüpikämblikud elavad kõikjal – kesk- ja äärelinnas, suurtel ja väikestel majadel, kuid neid pole ka liiga palju. Igaühel on mõni ruutmeeter territooriumi, kuhu teine ei tiku.
On ka koduämblikud, kes mõnes Nõmme või Kopli keldris võivad kasvada tohutu suureks. Turovski räägib muiates, et aeg-ajalt tuleb päästeametilt loomaaeda kõne järjekordsest hiigelämblikust, kes lähemal uurimisel osutub tavaliseks koduämblikuks. Keha on neil poolteist-kaks sentimeetrit suur ja kui hõredate karvadega kaheksa jalga kasvavad kolmesentimeetristeks ja pikematekski ning selline elukas ringi kõnnib, avaldab muljet küll, ehkki loom on täiesti ohutu.
Igas linnas elab kindlasti ka sipelgaid. Enamasti on need pisikesed mustad murulased, kes elavad asfaldi all ning kui ilmad kevadel soojenevad, avavad uksed ja hakkavad väljas käima. Vihmaga näeb asfaldil ka mullast välja pugenud vihmausse, kes märjas mullas hingata ei saa ja uppumise vältimiseks välja tulevad. Murulased käivad aga kõikjal ja kellelegi viga ei tee.
Hoopis teine asi on vaaraosipelgatega, kes on väga sünantroopsed, elavad inimese kõrval ning taluvad kõike peale külma – pärinevad Aafrikast ning on väga soojalembesed. Nad on väga väikesed, lähevad igale poole ja söövad kõike, eriti magusat. “Ta ise võib väga tülikas olla, aga prussakat ta sellesse majja ei jäta, kus ise elama kavatseb hakata,” räägib Turovski.
Tubasematest putukatest on linnas – suurtes raamatukogudes, eelkõige isiklikes – koid. Ja väikesed ämblikulaadsed raamatulestad, kes toituvad hallituse rikutud tselluloosist. Neid ja teisi kahjureid omakorda söövad raamatuskorpionid – paarimillimeetrise keha ja sama pikkade sõrgadega loomad, sõrad nagu päris skorpionil.
Kõikvõimalikke putukaid söövad siin elavad nahkhiired. Varasuvel võib neid näha kesklinna suuremate hoovide õhuruumis just putukaid püüdmas, jaanipäeva paiku maiustavad nad tänavalaternate vihkudes suurte rasvaste juunipõrnikate kallal, kes just siis, oma pulmalendude ajal, kedagi ei karda. Nahkhiiri pole vaja karta ega neile paha teha, kinnitab Turovski. Talvituma lähevad nad ruumidesse, kus inimesed eriti ei käi, kuid kus on kena ventilatsioon ja parajalt külm – laohoonesse, panipaika, tagavaratubadesse – ning ripuvad seal vaikselt kevadeni.
Kaval kajakas saab tuvi toidu
Linnas elavad liigid kohanduvad nii inimese elu kui ka linnas toimuvate muutustega – nii pesitsesid tihased Radissoni hotellis kaugelt enne, kui maja valmis sai.
Kõik liigid jälgivad enda ümber elavate teiste liikide käitumist ja arvestavad sellega. Muidugi, kui võimalik,
kasutavad teiste käitumist enda huvides ära. Kui üksi ei saa, siis kamba peale ikka saab.
Näiteks paneb kajakas väga hästi tähele, kui inimene pargis toidab tuvisid, jaole tikkuvad kajakad ajab aga minema.
Kui kajakal on isu tuviroast siiski osa saada, lendab ta ligemale. Nokib veidi, võib-olla lausa ähvardab mõnd tuvi oma kiusliku nokalöögiga. Inimene ajab ta muidugi ära. Lind naaseb, inimene ajab jälle ära. Lind jääb nüüd veidi eemale. Mida teeb inimene?
Sageli tõuseb püsti ja kõnnib selle vastiku kajaka juurde, et ta ikka korralikult eemale peletada. Naastes muidugi leiab, et teised kajakad on kõik tuvid laiali ajanud ja neile mõeldud toidu ära nokkinud.
