Oktoobris avaldas teadusajakiri Science USA-s Pittsburghis asuva Carnegie Melloni ülikooli teadlase Anita Williams Woolley ja tema kolleegide artikli, milles seda nähtust analüüsitakse. Teadlased uurisid kahte kuni viide töörühma jaotatud 699 vabatahtliku tegevust ja on oma sõnul leidnud kindla tõenduse kollektiivse intelligentsuse faktori esinemisest, mis seletab rühma edukust mitmesuguste ülesannete lahendamisel. See nn c-faktor pole üldsegi mitte tugevalt seotud rühma liikmete keskmise või suurima intelligentsusega. See on seotud ehk korrelatsioonis rühma liikmete sotsiaalse tundlikkusega, keskusteluvõime ühtlase jaotumisega ja naiste osakaaluga rühmas.

Rühmatöö osatähtsus suureneb nii teaduses, juhtimises kui ka paljudes teistes eluvaldkondades. Pole enam sugugi haruldane, et geenitehnika alase teadusartikli kirjutamises osaleb mitte kümneid, vaid sadu teadlasi. Kunagi oli nõnda vaid alg-osakeste füüsika valdkonnas. Nii näiteks avaldas teadusajakiri Nature hiljuti artikli, milles on toodud töö tulemused, kuidas inimese pikkus sõltub geenidest. Artikli kirjutamises osales ka vähemalt neli Tartus asuva Eesti geenikeskuse teadlast: Tõnu Esko, Helene Alavere, Mari Nelis ja Andres Metspalu. Kokku on artiklil kuni nelisada autorit üle maailma paiknevatest teadus-asutustest. Artiklis tõestatakse, et inimese pikkus on määratud genoomi (vähemalt) 180 lookuse poolt ning uuritakse nende lookuste ehk paikade üksikasjalikumat asukohta ja mõju. Kuid kuidas saada nõnda suur rühm edukalt tööle, kui liikmetevahelised kontaktid ei ole enamjaolt näost näkku, vaid virtuaalsed?

Viimase sajandiga on psühholoogid edenenud indiviidi intelligentsuse mõõtmises ja määratlemises. See on toonud kaasa ka tuliseid vaidlusi – põhiliselt nn poliitilise korrektsuse pinnal, kui hakatakse võrdlema eri sugude ja rasside intelligentsust.

Woolley ja tema kolleegid lähenesid rühmade intelligentsuse mõõtmisele statistiliste meetoditega. Kuigi psühholoogid on rühmade edukust eri ülesannete lahendamise uurinud ennegi, pole nad rühma intelligentsust mõõtnud samamoodi nagu indiviidi intelligentsust, ja nimelt hinnates, kui hästi rühm eri ülesandeid lahendab, ning pole ka ennustatud, kuidas sama rühm teist laadi ülesandeid lahendaks.

Uurimistöö eesmärk oli tõestada hüpotees, et rühmal nagu indiviidilgi on kindel intelligentsus, mida võib mõõta ja sellel põhjal siis rühma tulevast edukust ennustada. Kuigi intelligentsuse üle vaieldakse siiani, pole selle olemus muutunud alates aastast 1904, mil inglise psühholoog Charles Edward Spearman kuulutas, et inimesed, kes lahendavad vaimseid ülesandeid ühel alal, edenevad edukalt ka teistel aladel. Seda arvamust on kinnitanud suur hulk mitmesuguseid katseid.

Edu peitub silmades

Inimese intelligentsust saab mõõta tunnikese jooksul ning on tõestatud, et sellest sõltub edasijõudmine koolis, edu mitmetes ametites ja isegi eluiga. Rühma kollektiivset intelligentsi saab määratleda kui üldist suutlikkust täita mitmesuguseid ülesandeid. Selgub, et see on rühma kui terviku omadus, mitte vaid indiviidide oma. Kuid kas selle abil saab ka ennustada rüh-ma edasist edukust? Rühmadele anti erinevaid ülesandeid – näiteks ajurünnak, visuaalsete mõistatuste lahendamine, kollektiivsete moraalsete otsuste tegemine ja läbirääkimised piiratud ressursside üle –, millega tegeldi kuni viis tundi. Iga ülesande algul mõõdeti rühma liikmete intelligentsust ja edukuse kriteeriumi selgitamiseks pandi rühm mängima standardse arvutivastasega.

„Tulemused toetavad hüpoteesi, et kollektiivne intelligentsifaktor c eksisteerib,” järeldatakse artiklis. Ülesande lahendamise edukus on igal rühmal suuresti korreleeritud. Mõningase üllatusega tuvastati, et rühma liikmete keskmine või maksimaalne intelligents ei ole kollektiivse intelligentsiga märkimisväärses korrelatsioonis.

Uuriti ka tulemuste kehtivust eri suurusega rühmades ja jõuti veendumusele, et rühma edukust võib üsna usutavalt kirjeldada üheainsa mõjusa c-faktoriga. Kuid kui selline c esineb, mis selle siis ikkagi põhjustab? Selgus, et paljud mõjurid, mida esmapilgul võib seostada rühma eduga, nagu motivatsioon ja rahuldus tööst, rühma edukusele oluliselt ei mõju.

Leidus siiski kolm mõjurit, mis seostuvad kollektiivse intelligentsusega. Esiteks on selleks rühma sotsiaalne tundlikkus, mida saab mõõta kui „silmadest lugemise oskust”. Edukus oli seda kehvem, mida enam kõnekordi rühma liikmed omavahel pidasid. Rühmad, kus vestluses domineerisid üksikud liikmed, olid vähem edukad. Ning kol-mandaks – rühma edukus sõltus naiste osakaalust selles. Mida suurem, seda parem. Võib-olla on see seotud sotsiaalse tundlikkusega, oletavad teadlased. Nõnda siis on rühm sotsiaalselt seda edukam, mida paremini rühma liikmed üksteisega suhtlevad.

Tartu ülikooli psühholoogia-professor Jüri Allik juhtis mu tähelepanu ühele asjakohasele raamatule, mille autor on loomade käitumise uurija Thomas E. Seeley ja mis pajatab mesilastest. Tema „Mesilasdemokraatia” („Honeybee democracy”) kirjeldab nende ühiskondlike putukate käitumisnorme. Mesilased otsustavad kollektiivselt ja demokraatlikult, väidab ta. Seda kas või selleks, et igal aastal muutuvate keskkonnaoludega kohaneda ja tarru tagasi jõuda. Nõnda on neil inimesele palju õpetada. Iga aasta kevadel peab tarust rõhuv osa mesilasi lahkuma. Mis töötab hästi mesilaste puhul, töötab ka inimese puhul.

Iga otsuseid tegev rühm peab koosnema indiviididest, kel on ühised huvid ja vastastikune lugupidamine ning juhi osa peab olema minimaalne. „Otsuseid tegevad rühmad, olgu inimese või mesilase omad, võivad olla nupukamad kui neis osalevad nupukaimad liikmed,” järeldab Seeley.