Inna Uit 100 % eelarvamusteta
Minust on tehtud kriminaalse imagoga rikas pornostaar. Lesbi ja narkomaan olen nagunii! Mida mina tunnen või mis veel hullem, mida minu ema tunneb, see ei lähe kellelegi korda. Kui inimesed oma tööd korralikult teeks, poleks neil aega oma nina teiste asjadesse toppida. Olen selline, nagu olen ja ei sega kedagi,” räägib Inna Uit vastutustundest, mis mõnel inimesel täielikult puudub. Liiga impulsiivse iseloomuga, ei oska ta end kaitsta. “Hindan tasakaalukust, kuid mu sõnad liiguvad kiiremini kui mu mõtted. Lõpuks lähen närvi ja ütlen seda, mida tegelikult ei mõtlegi.”
Kas lesbi ja pidevalt narkouimas?
“Üks asi on uudishimu, teine tarbimine. Nii rumal ma ei ole, et narkootikumidega tervist rikkuda. Tunnen end täiesti vabalt ka abiaineteta. Narkoprobleem on Eestis muidugi olemas ja selle eest vastutab eelkõige riik.” Inna Uit ei suuda põhjendada, miks teda narkomaani ja lesbi kuulsus saadab. “Olen 100% natural, lihtsalt eelarvamusteta. Igal inimesel on oma fantaasiad. Pole oluline, kas homo või lesbi, peamine on inimese sisu. Minu südames on olemas mees, kellest hoolin, seega meessuhteid ma ei otsi. Sõbrannadega käin pigem tantsimas kui kohvikus lobisemas. Elu ongi üks suur show,” põhjendab Inna oma mõnikord ehk liiga ülemeelikut käitumist.
Umbusaldab naisi
“Minu parimad sõbrad on vastassoost,” ütleb Inna. “Tahan tunda end nõrgemana, ja mitte ainult füüsiliselt. Mees ei pea olema ilueedi, aga oma keha eest võiks natukenegi hoolt kanda. Mõnikord on ööklubide turvatöötajaid isegi hale vaadata – nii kiitsakad,” arvustab Inna pisut meeste väljanägemist. “Aga kui on hea inimene, polegi välimus oluline. Ma ei vali sõpru rahvuse, soo või seksuaalsete eelistuste järgi. Esmatähtis on minu omaga sarnane ellusuhtumine.”
Innale meeldib action
Halva tuju korral – aga naised teatavasti on tujukad – varustab Inna end maiustustega ja istub teleka ette. Magusaisu on tal ohjeldamatu ja vahel on üsna raske stopp-nupp üles leida. “Parem koju kommi mitte osta. Lapsepõlvest saadik olen suure söömaga. Kulturistina sain rangeid dieete pidada vaid tänu oma tugevale iseloomule. Kuna sportlasena närisin kõhutäiteks pidevalt juurikaid, on magu harjunud palju seedima.” Varem armastas Inna küpsetada – ta lausa nautis, kui elukaaslane tema koogikesi maitses. “Minust oleks saanud hea kokk. Aga tüdinen ruttu ega suuda kaua paigal püsida. Elu on liikumine, ühesõnaga – action. Kooli ajal ehk häbenesin oma eluvaateid, enam küll mitte. Tegelen sellega, mis mulle tõesti meeldib.” Inna Uit ei tee midagi lihtsalt sellepärast, et kellegi silmis plusspunkte teenida. “Inimestel on nii tihti maskid ees! Räägitakse üht, tehakse risti vastu. Olen teistega täpselt nii kaua hea, kui nemad minuga. Liigse usalduse tõttu olen päris valusaid tagasilööke saanud.”
Lapsena peeti poisiks
Inna pilkupüüdev välimus tekitab vastakaid arvamusi. Kes kadestab, kes tunneb kaasa. Inna Uit võõraste arvamusest ei sõltu. Oma maitsele vastavad rõivad laseb ta enesele spetsiaalselt õmmelda. Üheltpoolt nõuab seda vormikas figuur, teisalt vajadus kokku hoida. Tagasihoidlik treeneripalk kulubki peamiselt riietusele. “See on kompleks lapsepõlvest. Me ei elanud just eriti jõukalt. Olin kolmene, kui isa surma sai. Ema ja tädi tegid kõik, et minul ja kahel vanemal vennal millestki puudus ei oleks. Kandsin vendadele väikseks jäänud rõivaid. Aga ma ei häbenenud poisteriideid, pigem tundsin uhkust. Kuna olin paras kraade, peeti mind sageli poisiks,” meenutab Inna oma pisut keerukat lapsepõlve.
Pangaarve on nullis
Iseseisva naisena majandab Inna end ise. Maksab korteri, mobiili, bensiini eest, ja raha ongi otsas. Tuleb kombineerida, sest nagu enamik naisterahvaid soovib ka Inna luksuslikult elada. Atraktiivse välimusega, oleks tal lihtne end mõne rikkuri käevangu sokutada. See on variant, mida Inna Uit jälestab. “Ma vihkan kellestki sõltumist. Ja ainult raha pärast kellegagi suhelda – no seda minuga ei ole juhtunud ja ei saa kunagi juhtuma,” on ta endas kindel. “Muidugi on raske. Pean alati arvestama oma võimalusi. Katsemeetodil olen selgeks teinud, et odav asi ei ole alati halvem. On ju vahe, kas teenistus on 3000 või 30000 krooni.”
Ei ole Eesti Vabariigi patrioot
Kulturism on kallis spordiala ja rahapuudus on endist tippsportlast pidevalt kimbutanud. Inna teenistus kulus peamiselt toidule. “Mul on tulnud ise hakkama saada, vaid korra on reisi- ja elamiskulud sponsorite poolt kinni makstud. (Suur tänu Tallinna TREVile! – I. U.) Tõepoolest, hormoone ei ole ma kunagi tarbinud. Mul ei olnud raha isegi vajalike toidulisandite ostmiseks. Kui tagantjärele mõtlen siis enne nöör kaela, aga korrata minevikku ei suudaks. Füüsiliselt suudaksin, vaimselt mitte. Mille nimel oma tervist tappaõ”
Inna Uit ei häbene öelda, et Eesti Vabariik ei ole tema heaks suurt midagi teinud. “Maad ja rahvast armastan, aga mingisugune riigi patrioot ma ei ole.” Selline mõtteviis on sündinud läbi valu. “Mul on palju erinevaid meistritiitleid. Naiivne, nagu ma olin, lootsin valitsuselt toetust! Pärast maailmameistri tiitlit tegin veel 3 aastat profisporti, siis kannatus katkes. Kuna kulturism ei ole olümpiaala, ei oleks riik minu abistamisest kübetki kasu saanud. Riigimeestel on spordist üldse naljakas ettekujutus. Näiteks iseseisvumise aegu tühistati jõutõstmises kõik varasemad Eesti rekordid. Ka minu vennalt võeti meistritiitlid ära. Valitsus võtab vastu endale soodsaid seadusi, lihtinimeste mured jäävad neile kaugeks.”
Ebaõiglusest rääkides lööb Innas välja slaavi temperament. Isa poolt küll eestlane, on ta rohkem vene hingega. Kui juba kellelegi-millelegi pühenduda, siis kogu südamega. Inna on realist ja teab, et eelkõige tuleb iseendale loota, ja lõppude lõpuks soovib ta oma töö eest rahagi saada. “Tahan uskuda, et mingisugune õiglus on olemas. Kes teistele ülekohut teevad, saavad ise valu tunda.”
Parim lohutaja on koer
Ema, perekond ja koer on Innale kõige tähtsamad. Eelkõige neile mõeldes on ta nii mõnestki ahvatlusest loobunud. Koer, 14aastane Musti on elukaaslase pärandus. Vaatamata kõrgele eale on Musti tragi ja käib perenaisega jõusaaliski kaasas. “Kui loom on võetud, tuleb tema eest ka hoolitseda. Oleks raha, ehitaksin korraliku koerte varjupaiga. Olen seal käinud – jube! Valitsus ainult lubab, eriti enne valimisi. Loomad ju ei räägi, nendega on hea manipuleerida. Aga nendelgi on hing. Ja taimedel.” Inna ei saa aru inimestest, kes tähtsalt seletavad, kui ebamoodne on mitte armastada loodust. Samal ajal aga viskavad elusad, kuid üleliigseks muutunud taimed ja loomad prügikasti. “Hiljuti otsisin ise tänavalt leitud õnnetukesele uue kodu,” muretseb Inna Uit meid ümbritseva hoolimatuse pärast. Koertest ja kulturismist võiks ta rääkida tunde. See on teema, millest kärsitu iseloomuga Inna ei tüdine.
Kadi VILJAK
