Inna Uit alustab lauljakarjääri
23.–30. märtsini toimus Miami Beachil ülemaailmne Miami Winter Music Conference. See on juba seitsmendat aastat tippsündmuseks muusikaäri tõsistele tegijatele. USAsse sõidavad kokku meelelahutusbisnessiga raha teenivad inimesed: DJd, lauljad, klubide promootorid, plaadifirmade esindajad jne. Tuntud staaride keskel tundis end üsna koduselt ka Inna, kes seal peamiselt kahe mehe, DJ Meelis Meri ja mänedzher Kuno Tehva saatel ringi liikus. Viimane on ka DJ Meri mänedzher ning tänu Tehva kontaktidele sõit teoks tehtigi. Et reis edukas oli, see paistab kolmiku nägudelt küsimatagi välja. Meelis ja Inna jäävad tagasihoidlikuks, kuulavad vaid rahulolevalt, kuidas mänedzher Kuno muheledes oma kaupa kiidab: “Müüa saapaid või artiste – ega väga suurt vahet ole. Kuna olen müügimees, saan ka omalt poolt nii-öelda mahlakust lisada. Selles äris loevad isiklikud sidemed. Olen USAs elanud ja tean, kuidas ameeriklaste mõttemaailm töötab. Oskan kaasa mõelda ja öelda täpselt seda, mida kuulda tahetakse.”
Kuidas teie, väikse Eesti esindajad, siis nii suurele üritusele sattusite?
Kuno: “Tänu Vibe’idele on meid väljaspool hästi palju märgatud. Samuti on kõrvale kasvamas selline projekt nagu agentuur, mis vahendab Eesti artiste ja DJsid välja ning Ameerika artiste Euroopasse ja Venemaale, kuhu iganes. Konverents oligi üks suur pidu, mille eesmärk eelkõige uute kontaktide loomine.”
Kuno, oled nüüd Inna mänedzher. Millised on teie tulevikuplaanid?
Kuno: “Inna on põnev inimene, juba oma olemuselt atraktsioon. Konverentsil oli ta tähelepanu keskpunktis! Visiitkaarte, logodega särke ega muud nänni me ei vajanud – meil oli Inna. Toimis ülihästi: kus ta ka ei käinud, 150 inimest oli kohe kannul! See oli nagu lisaboonus... Eelkõige oli meie eesmärk talle väljaspool Eestit töölepinguid sõlmida. Midagi võimatut ei ole, Inna välimus on niivõrd unikaalne. Pealegi on ta juba kulturistina maailmas nime teinud. Selline kombinatsioon on atraktiivne paljude plaadifirmade silmis, kes “skaudivad” uusi ning põnevaid persoone. On paar täiesti reaalset võimalust: kaks eri firmat tahavad teda oma muusikavideodesse. Ja muidugi igasugused muud etteasted klubides jne. Läbirääkimised käivad, loomulikult on siin kannatust vaja.”
Inna: “Minust saab laulja! Ootangi saadetist – CDd, millelt mul tuleb kaks endale sobivat muusikapala selgeks õppida. Noh, siis laulan, tantsin ja .Päris ooperit laulda muidugi ei suuda, aga viisi ma pean. Olen muusikakoolis õppinud, laulsin 10 aastat kooris teist ja kolmandat häält.”
Kuno: “Klubimuusika luuakse: sisse loetud hääl miksitakse stuudios kokku. Praegu on in just selline, diivalik ja madal sound. Kui Inna laulab ja tantsib, on see rohkem nagu performance. Arvatavasti teeb DJ Meelis Meri Uidiga koostööd ning võtab kontrolli enda peale.”
Inna: “Mina ainult ootan käsku. Tahaksin näha, kuidas me Meelisega oma peo maha peame Oleks ju vägev!”
Meelis: “Järgmine aasta tuleb töine. Tegin tuntud plaadifirma, Strictly Rhythm Recordsiga esimese lepingu, remiks on juba välja tulnud. See tähendab: uks maailma ei ole paokil, vaid lausa avatud.”
Nagu aru võib saada, oli Miamis üsna suurejooneline üritus. Milline oli konverentsi programm?
Kuno: “7 päeva nädalas, 24 tundi päevas käis üks suur pidu. Uskumatu – kogu melu toimus hotellis, täpselt, nagu MTVs näidatakse: suur-suur bassein, ümberringi tuhanded inimesed. Samal ajal peavad plaadifirmad tubadedes privaatpidusid, valitud külalistele muidugi. Tavaline päev nägi välja nii: hommiku kella 10 ajal koguneti basseini äärde, söödi-joodi meeleolukalt ning tehti kontakte vahetades järgmiseks aastaks plaane Kes millega parasjagu tegeles.”
Inna: “Mõnel oli eelmisest õhtust pea haige.”
Kuno: “Kell kuus hakkas põhipidu, kümnest avati ööklubid. Punkti pani kell viis hommikul algav after hours party . Näiteks plaadifirma Ovum Records kutsus rahva tasuta pannkooke sööma, samas kõrval keerutas plaate ei keegi muu kui Josh Wink! Edasi tulid juba rannapeod. Kõigi meeleolu oli viidud viimase piirini. Üks mis kindel: puhata seal küll ei saanud!”
Meelis: “Konverentsi võiks võrrelda Oscarite jagamisega: eri kategooriates anti välja võimatult palju auhindu. Aasta parima remix’ija tiitlile kandideeris ka Vibe’l esinenud “Johnny Vicious”. Ühesõnaga: terve Miami oli täis staare!”
Kuno: “Esialgu lubasin nädal aega kätt mitte pesta, mõtlesin kilekoti peale tõmmata. Aga kolmandaks päevaks harjus ära. Kui mingit kuulsat staari nägid, Whitney Houstonit näiteks, ei viitsinudki reageerida, teretasid teda nii nagu näeks Tallinnas vana tuttavat.”
Eesti on Ameerikaga võrreldes tibatilluke, kuidas teisse suhtuti?
Kuno: “Vaevalt olime kohale jõudnud, kui juba andsime MTVle intervjuu!
Tõsiselt! Selles osas on loomulikult põhisüü Inna välimusel – ta paistis kuidagi eriliselt silma. Et tänaval normaalselt kõndida saaks, tulnuks meil Meelisega Innast mitu sammu tagapool käia. Alguses tundus võimatu, hiljem muidugi harjusime.”
Inna: “Playboy party’l (teised seal ei käinud, mina pidin minema) filmiti mind terve õhtu. Kui oma tantsudega hoogu satun, siis ma väsimust ei tunne.”
Kuno: “Need, kes meid konverentsile kutsusid, olid suhteliselt tuntud inimesed. Nemad omakorda tutvustasid meid “õigetele” inimestele. Veetsime aega Harry Romero, Sandy Rivera, Deep Dish’i, Danny Tenaglia ja mitmete teiste kuulsustega.Üritusele registreerinud osalejad said muu materjali hulgas kohaliku ajakirja Mixer, milles kaheleheküljeline, glamuursete piltidega artikkel Vibe’ist (meid võrreldi legendaarse klubi - Studio 54ga!).Seega kontvõõrad ei olnud me kaugeltki mitte.”
Kui kulukaks reis läks? Sõidu- ja elamiskulud, sissepääsud klubidesse jne - ei olnud vist odav lõbu?
Kuno: “Üsna kulukas oli, selleks ajaks olid hinnad ju lakke kruvitud. Aga teisiti ei olnud võimalik ja kokkuvõttes peaks reis ikkagi kasu tooma. Innaga on meil oma kokkulepe, praegu ei olnud tal vaja midagi ise kinni maksta. Seevastu klubidesse õnnestus meil alati kutsete või VIP-kaartidega sisse pääseda. Tundub uskumatuna, aga New Yorgi ühe kuulsama DJ ja produtsendi Jonathan Petersi eliidile mõeldud privaatpeo staariks tõusis Inna! Lõpuks pöörduti minu kui mänedzheri poole palvega kasutada Innat firma reklaamfotodel. Tegime tükk aega tähtsat nägu, enne kui nõusse jäime!”
Inna: “Mulle tehti esimest korda body peiting’ut. Petersi plaadifirma Deeper Records logo joonistati suurelt rinnale. Poolteist tundi maaliti, esialgu ei julgenud liigutadagi.”
Kas teil peale pidude muudeks tegemisteks ka aega jäi?
Meelis: “Olin esimest korda Ameerikas, hotell oli rannikust 50 m kaugusel, ja ma ei käinud kordagi ookeanis ujumas! Petersi peol vaatasin: nii, ookean, sellega on nüüd korras, olen vähemalt ära näinud.”
Inna: “Mina ühe korra käisin põlvini vees (ujumisriideid ei olnud kaasas). Nii tihe graafik oli, et ei olnud aega magadagi. Kell 5 jõudsime hotelli, 7 liikusime edasi. Hommikud olidki kõige hullemad, vähemalt minul. Jalad olid lausa paistes, kuna terve nädala jooksul kandsin ainult kõrgeid kontsi. Tantsides ei tunne valu, hiljem koju minnes aga ei jaksanud käiagi! Tallanahk oli nii kõva, et seda tuli soodaveega leotada.”
Meelis: “Meenutas pigem krokodillinahka! Üleüldse jääb arusaamatuks, kuidas Inna käia suutis. Isegi meil Kunoga olid jalad villis, kuigi kandsime mugavaid tossusid.”
Kuno: “Mul on jälle see probleem, et klubist väljudes tekib must masendus. Astud välja ja päike särab lagipähe! USAs eriti – 30 kraadi sooja, inimesed jalutavad, kotid näpus, päikest võtma. Ja niimoodi need ööd vahele jäidki. Ei raatsinud magada!”
Oli seega üsna väsitav reis?
Kuno: “Tagasi jõudnud, jäime kõik haigeks – kes vähem, kes rohkem. Olin ikka täitsa laip! Mitu päeva kõndisin ringi, endal 40 kraadi palavik. Aga põdeda ei olnud aega, uued üritused tulid peale.”
Meelis: “USAs on ju igal pool konditsioneerid: külm ja kuum vahelduva eduga, sealt see algas. Organism oli ka magamatusest nõrk, pluss veel aja- ja kliimavahe. Olin pärast paar nädalat haige.”
Inna: “Mina põdesin ilma palavikuta, köhisin. Lisaks läksid mu kohvrid kõigi riietega kaduma, saabusid päev hiljem. Tulime läbi Londoni ja Soome, kuhugi nad maha jäid, mina aga pidin samal päeval erootikamessil esinema. Mingisugused saapad olid mul olemas, aga sekspesu tuli uus osta.”
Kas midagi negatiivset ka meenub?
Meelis: “No ei meenu! Tavaliselt, kui kuskil sõidus olen, tuleb mul kolmandal päeval koduigatsus. USAs ei tulnud kordagi sellist mõtetki pähe” Vastupidi, üks lisanädal (puhkuseks) olnuks hädavajalik”
Kuno: “Oli vaja ära tulla, et järgmine aasta jälle minna. Tagasiteed enam ei ole – julge hundi rind on rasvane. Reis ületas igasugused ootused 10kordselt.”
Inna: “Mina jäin reisiga nii rahule! Uusi tutvusi on meeletult palju. Laulja Byron Stingilyga (tõmmu mees, kellega Innat hiljuti Tallinnas pidutsemas nähti) tutvusin juba Miamis, seega oleme vanad sõbrad. Naljakas, sest Eestis esines ta nii-öelda konkurentide üritusel. USAsse lähen ma nii või teisiti tagasi, see on päris kindel!”
Kadi VILJAK
