Integratsioon: hullud päevad forever
Esmaspäevane Molodjož Estonii avaldas arvamusartikli “Hullud päevad forever”, kus räägitakse meeletutest ostuaktsioonidest Tallinnas. “Ostjad ei vaata, kuhu astuvad, põrandal aga vedelevad juba lõhkised kompotipurgid, lömastatud tomatid, džemprid ja kampsunid, mida pannakse suurtesse kastidesse, nagu oleks see prügi, ja külastajad tuhnivad nendes nagu kodutud prügimäel,” kirjutab Igor Kalakauskas, kes paneb tähele, et varastatakse üsna palju, kuna kogu kaupa ei jõuta turvaelementidega varustada.
“On raske ette kujutada, mis tulu saavad poed, korraldades selliseid väljamüüke. On ju selge, et paljud hinnaalandused on tühised, kuna keegi ei taha riskida. Imelik, et me iga kord neelame alla sööda, ostes seda, mida veel eile polnud üldse vaja. Kogu selles hulluses on midagi metsikut, ebainimlikku. Viibisin hiljaaegu ühel Kristiines toimunud traditsioonilisel laadal. Loomulikult oli valik tunduvalt tagasihoidlikum, kuid iga külaline tundis ennast palju hubasemalt. Mängis sõjaväeorkester ja talunikud müüsid juurvilja ja mett. Keegi ei trüginud ega püüdnud järjekorrast läbi murda. See andis laadale mingi kohaliku koloriidi,” arvab autor, väites, et kõik need vaimuvaesed reklaamid, odavad väljamüügid ja üksteise mahatallamisel rajanevad tõsielusõud löövad meid üsna varsti bumerangina, sest tarbimisväärtuste ülistamine surub maha inimlikud väärtused. “Võib-olla hakatakse meid vanast peast maha kriipsutama nagu “nõrka lüli”, saatma vanadekodudesse või jätma surema üksinduses. Seda juhtub ka praegu, kuid tragöödia seisneb selles, et varsti ei peeta seda enam häbiasjaks.”
Esmaspäevane Vesti Dnja kirjutas vene keele päevadest Tallinnas ja Tartus. “Vene keele päevade üks eesmärke on aidata eestlastel integreeruda,” teatab artikli alapealkiri. Selles väidetakse sotsioloogilistele uurimustele viidates, et eestlased ise tahavad õppida vene keelt, ajalugu ja kultuuri. “Vene keele õppimine on Eestis järjest populaarsem: võõrkeelena omandavad seda 70% õpilastest, antud rollis jääb ta maha vaid inglise keelest. Vähe sellest, tööandjad huvituvad aina tihedamini töötajatest, kes valdavad vene keelt. Seetõttu on eesti ajakirjandus viimasel ajal korduvalt rõhutanud, et vene tööotsijad on antud kontekstis eelistatud seisus,” kirjutab Vesti Dnja, tulles selgele järeldusele, et eestlasi on vaja integreerida.
Venekeelses Delfis ilmus esmaspäeval Anton Aleksejevi artikkel “Integratsiooni redel”, kus räägitakse sellest, et rahvusvähemuste identiteedi säilitamiseks on vajalikud ka teatud isiklikud jõupingutused. Kuid mõnele selleks, et tunda end venelasena, piisab telesõu “Tähtede vabrik” ja “Jäätantsud tähtedega” vaatamisest ning sellisest sõnavarast, mis lubab osta lähimas Selveris “oma õlut”. Selliseid on palju. Teine läheb Vene draamateatrisse, igale Venemaa külalisesineja etendusele, sõidab Ermitaaži, toob Venemaalt palju uusi raamatuid ja ikka kurvastab, et tema side vene kultuuriga nõrgeneb. Selliseid on tunduvalt vähem. “Tõsiasi, et Venemaal on välja kujunenud samasugune “redel”, räägib meile sellest, et katastroofi põhimõtteliselt pole,” kirjutab Aleksejev integratsioonist veenvalt ja humoorikalt. “Ehitada üles oma rahvuslik identiteet teatud rahva hulka kuulumise eitamise kaudu oleks veidi imelik. Ei tule ju mitte kellelegi pähe rääkida loomaaiast kui näiteks karude ja mittekarude elukohast,” kirjutab autor.
Kolmapäevane Molodjož Estonii kirjutas Narvas tegutsevast Tartu ärimehe Jaak Võsu kalakasvandusest. Vene tsaari kala – tuur – võtab Narva elektrijaamade soojas vees kaalus juurde ka siis, kui väljas on 30-kraadine pakane. Sel suvel suurendati veerandi võrra vene ja siberi tuura sumpade pinda, aasta lõpuni suureneb see veel neljandiku võrra. Sel aastal saadab majand Eesti kaubandusse 25 tonni seda delikatesskala, 2010. aastal tahetakse kasvatada 200 tonni tuura, mille isend kaalub kuni 15 kilogrammi. Firma Störfish kavatseb viia tuura ka Venemaa turule, mis oleks selle väljasureva liigi comeback oma ajaloolisel kodumaal. Pildil hoiab kalakasvanduse direktor Anatoli Kokarev pirakat tuura, kuid nad kasvatavad ka vikerforelli, mida on otstarbekas teha vaid oktoobrist maini, kuna forell ei kasva hästi soojas vees.
Kolmapäevane MK Estonia köitis tähelepanu esikülje pealkirjaga “Eesti raamatutes on venelased loomad”. Jutt käib eesti koolide seitsmendate klasside ametlikult soovitatud kirjandusest, kogumikest “Elevant külmkapis”, “Banaanil on nohu” ja “Neeger päevitab” (maailma rahvad eesti laste naljades). Pedagoog Anatoli Kuprijanovitš pöördus selgituste saamiseks haridusministeeriumi poole, kust tuli üsna ebamäärane vastus. Õpetaja loodab, et olukorda arutatakse eesti meedias. Ja arutlusainet on. Väide, et levinumad loomad Eestis on venelased, ei tohiks olla lastele päheõppimiseks, nagu ka vihjed armeenlaste totaalsele homoseksuaalsusele, mis ei ole ka minu arvates hariv.
“Mis on kollane ja roomab? Hiinlane otsib miini. Mis on kollane ja lendab? Hiinlane leidis miini. Miks venelased õlgkübaraid kannavad? Sõnniku peale pannakse alati õled,” on kirjas lasteraamatutes, kus naljatletakse, et neegri surnukirstul on kaks käepidet, sest prügikast peab olema kahe sangaga. On soolaseid nalju ka naiste müüdavuse ja “pandavuse” kohta. Jah, anekdoote on igasuguseid, kuid küsimus on selles, kas neid tasub soovitada lastele, olgu nad eestlased või mitte.
