Interneti Wehrmacht on politseiameti kontrolli all
Den za Dnjom avaldas suure ülevaate “Põleva jõe kannatused”, mis on pühendatud Purtse jõele. “Kunagi oli Purtse kõige mustem jõgi Eestis. Kohalikud elanikud mäletavad tänini, kuidas nad jätsid jõe äärde minnes tikud koju, et mitte kogemata süüdata põlevkivijäätmetest tulvil vett,” kirjutab leht, lisades, et kevadised tulvaveed on aastatega viinud osa jäätmetest merre. Mis aga juhtuks, kui demonteerida mõttetult ja kasutult seisvad tammid ja lasta veel vabalt joosta? Nendesse veehoidlatesse on kogunenud tohutul hulgal jäätmeid ja vee vallapäästmine tapaks kõik kalad jõesuudmeni välja. 60. aastate alguses tuli Moskvast kodumaile diplomeeritud ehitusinsener, “grusiini välimusega Ahto Jüri poeg Veltri”, ja läks oma teadmatuses Purtse jõkke ujuma. “Kohalviibijad üritasid kõiki vahendeid kasutades tagastada Ahtole endine väljanägemine, kuid see ei õnnestunud… Ämm ja naine viisid mehe naabruses asuvasse piimatoodete kombinaati, kus teda puhastati nagu piimanõu – kange soodalahuse abil. Nahk muutus taas valgeks, kuid ragises nagu pärgament” – kirjutab leht, selgitades, miks ei saa tammide lõhkumisega muuta Purtse jõge taas tuntud lõhejõeks.
Teisipäevases Molodjož Estoniis ilmus intervjuu professor Mati Grafiga, kes on Eesti-Vene suhete uusima ajaloo asjatundja. Ta esitles hiljuti oma uut raamatut “Eesti–Venemaa: lahkumineku anatoomia”, mis on kirjutatud vene keeles. Mati Graft selgitas: “Eestikeelset varianti pole. Ja praegu on mul raske öelda, kas üldse tulebki. Ma arvasin, et ühiskonnas on olemas sotsiaaltellimus nimelt sellisele vene lugejale adresseeritud raamatule. Paljud lehed kirjutasid sellest, et ei Venemaal ega Eestis pole olemas venekeelset raamatut, mis iseloomustaks antud ajavahemiku Eesti ja Venemaa vahelisi suhteid. Siit ka põhjus kirjutada otse vene keeles.” Ajaloolane lisas, et kirjutas raamatu koostöös toimetaja Larissa Leviniga. “Siin pole küsimus mitte ainult keeles, vaid ka sisus. Larissa soovitas mulle, mida tuleks välja jätta ja mida lisada. Üks asi on kirjutada eesti lugejale, ja hoopis teine asi vene lugeja jaoks,” on autor veendunud. Loodetavasti pole see järjekordne ajalootõe russian club mix.
Molodjož Estonii kolmapäevases numbris ilmus suur intervjuu riigikoguliikme Jaanus Marrandiga, jutt käis ka rahvaliitlaste hiljutisest ettepanekust justiitsminister Rein Langile minna vabatahtlikult erru seoses näidendi “Adolf” ettekandega tema juubelil. “Loomulikult ei pea me Langi mingiks fašistiks. Kuid pidada oma juubelit nii, nagu tegi seda Lang, ei saa mitte kuidagi nimetada targaks teoks,” ütles Marrandi.
Kolmapäevane Vesti Dnja teatas lugejatele, et Eesti internetis tegutseb wehrmacht, ja avaldas väga põhjaliku ülevaate internetileheküljel Wehrmacht.pri.ee toimuvast, märkides ka seda, et 19. augustini kehtib 15-protsendiline hinnaalandus: osta saab “saksa ordeneid ja märke, embleeme, rihmasid, kiivreid, fašistlikul Saksamaal toodetud niidirulle, propagandaplakateid, külmrelvi”. Saab kuulata-vaadata-vahetada natsi-Saksamaa muusikat ja filme, on ette nähtud ka kaasalaulmise võimalus. On ka linke – näiteks Venemaa internetiküljele, kus tutvustatakse Teise maailmasõja aegset Nõukogude sõdurite vormiriietust. Lingi on eestlased pealkirjastanud “tunne oma vaenlast!”. Leht paneb tähele, et foorumis on registreeritud Eesti kohta soliidne arv osalejaid – 510, aktiivsuse eest omistatakse Saksa armee auastmeid. Internetilehekülg on töötanud üle kahe aasta ja külastajaid on olnud ligi veerand miljonit. Nende hulgas, nagu väidab interneti-wehrmacht’i looja Taavi Veiler, on ka politseiameti töötajad, kes külastavad seda lehekülge mitu korda päevas. “Me pole kunagi tegelnud fašismi või natsismi propageerimisega: meie lehekülg on kõigest temaatiline ajalooline internetiressurss,” ütleb Veiler ja lisab: “see, et inimesed tunnevad huvi oma eellaste mineviku vastu või koguvad näiteks Saksa ordeneid, ei tee neist automaatselt fašiste; sest kui inimene kogub loomade topiseid, see ju ei tähenda, et ta on zoofiil.”
MK Estonija avaldas kolmapäeval fotoreportaaži, mis on pealkirjastatud “Õhu- ja dessantvägede päev Narvas 2. augustil”. Omamoodi paraadil eksponeeriti Nõukogude-aegset sõjatehnikat. Kõik on kena, kuid leht võiks täpsustada, et jutt käib ikkagi Vene armee tähtpäevast, või siis tuletada meelde, et Narva linn asub Eesti territooriumil.
