Intervjuu: 3Pead tegid kaks plaati ühe aastaga

Loominguline kooslus 3 Pead üllitas tänavu kaks kauamängivat - juulis nägi ilmavalgust debüütplaat "Ilusaim heli" ning detsembris selle järg "Taevaluugid". Jõuliselt debüteerinud 3Pead on tegelikult vanad olijad Eesti indie-maastikul. Rubik 3001 alias Janek Murd mängis üheksakümnendatel anasmblis Borax, Erro ehk Erkki Tero omaaegne punt Öäk! on juba nime poolest legendaarne. Müürilill aga on müürilill - alati olemas. Melu.ee uuris, miks vanameistrid tänavu nii jõuliselt skenesse naasesid ning mis on neil tulevikuks varuks.

Tegite kamba peale kaks plaati ühe aastaga. Kui pikk oli nende albumite tegelik ettevalmistusperiood?

Rubik 3001:

Osad lood ja eosed on olnud varem olemas nö sahtlisse kirjutatud, just Rubik 3001 puhul. Need on nüüd värske kõrvaga üle käidud. Müürilille lood on kõik sellest aastast. Kokku on asjad pandud ikkagi sel ajal, mis plaadil kirjas – 2007 aasta teisel poolel. Aga ega seda aega välja ei saa lõigata muust, eelnevad tegevused on viimaseid tulemisi ette valmistanud.

Erro:

Reaalne tegutsemis-lindistamisperiood oli mõlema plaadi puhul paar kuud kuna oli soov ideed just värskena purki saada, sellele eelnes aastatepikkune ettevalmistusperiood arusaamaks, et pikalt voolides muudab juba aja möödumine voolitava kuju ja nii muudad imesünnitist lõputult. Tahtsime pigem midagi tooremat kui lihvitut.

Kõrvalt vaadates tundub 3Pead mingis mõttes tagasitulekuna. Janek ehk Rubik 3001 on vana Boraxi-mees, Erkki Öäkist räägiti aastaid legende, kuid reaalselt olite skene jaoks kadunud. Mis motiveeris end uuesti kätte võtma?

Rubik 3001:

Jõuad ikka selleni, mis hingel ja mida enam soovid teha. Ilmselt ka ühistegevus ja sellest tulenev jõud. Üldine jõuline voolamine Eesti muusikas. Soov enda paremat poolt teistele näidata. Lugusid tehes tunned ennast õnnelikuna – see näitab, et asi on õige.

Erro:

Päris nii ei saa öelda et me iseenda jaoks olime kadunud, tagasi vaadates võime öelda, et mingit laadi tegutsemine toimus, ainult protsesside kiirus ja meetodid olid ebaefektiivsed. Ja kuna suurem osa legendidest on jutumärkides siis tundus millegi lihtsa ja mängulise tegemine inimlik, mitte lõputu kuldmuna veeretamine.

Kui “Ilusaim heli” oli stabiilne indie-huikumine, siis “Taevaluugid” kisub kohati, näiteks looga “11.11” üsna rokiks kätte. Kui kindlalt tunnete end erinevates zanrites?

Rubik 3001:

Sellist seinast seina poliitikat teadlikult ei rakenda. Tuleb see, mis tulla tahab. Aga eks siin ole ka see, et üksteist täiendades lähebki palett kirkamaks ja kirjumaks. Mulle see väga meeldib, kui tuleb üllatusi ja ootamatusi, millest ise varem teadlik pole. Ja minu jaoks on meie erinevad asjad ikkagi ühe puu viljad.

Erro:

Väga kindlalt ebakindlalt, sest me ei arva, et valdame ühtegi zanri. Pigem mingi hetk avastame, et mõni lugu kisub kuskile zanri ja siis lükkame seda sinnasuunas niipalju kui oskame. See ei ole peataolek ega ka ülim orienteerumine kõiges, ilmselt on selle taga armastus väga erineva hea muusika vastu.

Ärkate hommikul, kerge pohmell – millised päeva lood kirjutate?

Rubik 3001:

Täis peaga ei kirjuta ma midagi. Kuulata võib ja nuppe kruttida, aga luua mitte. Pohmakaga muidugi, mis siis salata võib teinekord päris ootamatuid pirne sadama hakata.

Müürilill:

Algatuseks võiks musta liblika räpi demo 2 sisse laulda koos eelmainitud "pirnidega", see oleks kindlasti ühe päeva lugu.

Erro:

Pohmell võib oma kurnatuses küll olla teatav vajalik nüanss, selgeks saamise soov, et midagi kõrgemat teha, aga see taktika on enne juhus kui reegel.

Meenutage veidi üheksakümnendaid. Mis juhtus tollase bändimeeste põlvkonnaga, kas tõesti võttis töö reklaamiagentuurides ja elektroonilise muusika pealetung igasuguse bänditegemise isu aastateks pealt ära?

Rubik 3001:

Isu ei läinud ära, pigem võimalused, aeg oli selline, mis pidurdas. Ja reklaamiagentuuridesse kadusid nii mõnedki anded – seal oli/on võimalik endale elamiseks raha teenida. Omamoodi Saatana Kultuurkapital. Elektroonika tundus muidugi ka endale huvitav, aga liiga kaua sai arvuti taha passima jäädud.

Erro:

Ei tahaks kogu vastutust enda peale võtta aga ilmselt olid mängus ka ühiskondlikud protsessid, romantilistest kõik-on-võimalik 90'ndate algusest maanduti argisematele radadele. Kindlasti mängis kaasa ka popmuusika lainetus, mis milleeniumi eel vajus nokitsemisse ja soolotamisse et siis uue sajandi teisel poolel jälle pead tõsta, kõik koos tantsuhoos! Kuigi võib ka kindel olla, et kogu vahepealne sahtlimaterjal poleks aastaid tagasi sellist vastukaja ja ajakohasust leidnud kui praegu.

Oleme praegu üsna huvitavas punktis. Vanad tegijad nagu Röövel Ööbik või teie naasevad vaikselt siseemigratsioonist, viimase kolme-nelja aasta jooksul esile kerkinud nimed nagu Ans.Andur on saavutanud teatud küpsuse ning aeg-ajalt ilmub areenile noori kaasajooksikuid. Kuhu läheb Eesti indie?

Rubik 3001:

Mulle tundub, et võiks selle tõkkepuu indie ja muu muusika vahelt eemaldada. Mõlemad võtavad üksteisest parima. Sõltumatust lollides ja labastest asjadest võiks olla rohkem.

Müürilill:

Kõik on üks.

Erro:

Eesti

indie

läheb väga heasse kohta kui visatakse seljast viimasedki välismaised

second-hand

hilbud, mis uue aja alul kodumaale küll värskeid tuuli tõid aga nüüd seljas kopitavad. Ei, see ei tähenda kandlemängu, juuri ega kohustuslikku kodukeeles laulu - tuleb katsetada rohkem, julgem olla ja mitte häbeneda vääratusi.

Üks, mis 3Pead loomingu juures silma torka, on pidev laenamine teistelt – küll põimite oma loomingusse Veljo Tormist, küll Tajo Kadajast, küll Priit Aimlat. On see nostalgiast?

Rubik 3001:

Ei ole nostalgiast. Tajo Kadajase pidime tegema Veiko Õunpuu Tühiranna jaoks. Algselt pidin ma seal ühes osas klassikaliset nõukaaegset restorani klahvkameest mängima ja laulma. Asi filmiti isegi ära, hiljem jäi aga välja. Selle jaoks sai ka töötlus tehtud. Aga laul on nüüd uuesti tehtud. Veljo Tormisega nii, et selle pakkus meile jällegi Aivar Tõnso, kes paneb kokku Tormise töötluste plaati, kuhu ka Sõjakulleri pikem versioon peale läheb.  Viis viimast räägib aga meist nii täpselt, et ei saanud seda omataeada jätta. Lugu omandas uue ja tabavama kuju. Aga selle muusika tegemise ajal ei aimanud ma üldse, et Erkki sõnadega sellise suuna valib.  Nii et, aitäh selliste lahedate suundade ja mõjude eest, mis väljastpoolt tulevad.

Erro:

Vanad kopitanud luulevihikud, jah eks seal ole ka nostalgiat, kuid mitte ainult. Võib-olla on seal veidi teenimatult varju jäänud tekstid, tegijad, seosed millesse tahad uut elu sisse puhuda. Seoste leidmine enda ja teiste loome vahel, töötlemine, remiksimine - kõik ei pea kramplikult enda looming olema. Kui äärmuslikult võtta, siis tegelikult ükski klisheelik kitarririff või trummikäik mida mängin, ei ole minu oma, võibolla ainult esitluslaad ja nurk. Ja koostöö on ka väga hea egolihvimisteraapia.

Tee mis tahad, aga säärast muusika kuulamist, nagu te teete kiputakse “diibiks” pidama. Kust jooksevad “diibi” piirid, mis hetkest on “diip” halb paroodia?

Rubik 3001:

Sügavust peaks olema igas asjas. Pinnapealne vimplemine eksitab ainult meeli ja ei paku pikemas persepektiivis peale kerge kähkuka midagi.

Müürilill:

Deep is the Key.

Erro:

Selle diiplusega on nii, et kõike kus kõlab sama noot üle 2 sekundi järjest kiputakse süvenematult diibiks pidama, igav ju, tähendab diip. Tegelikult on see pinnapealsus ja viitsimatus süveneda. Sügavuses on eelised ise avastada ja endale vajalik maailm ise luua selle asemel, et kõik on ette kirjutatud ja lihtsustatud. Teine äärmus on eesmärgipäratult diipi panna, seal kus seda vaja ei ole ja sellisena, et see üks pikk noot või uigumine on tühi ja ei tähenda midagi. Seda risu on palju.

Olete vihjanud, et tuleval aastal annate välja oma sooloplaadid. Kas on oodata ja loota, et soololooming tungib 3Pead ühisterritooriumilt igasse suunda välja?

Rubik 3001:

Ma ei tea veel päris täpselt, kuhu asjad liiguvad. Peaasi, et nad liiguvad. On mitmeid variante ja kindlasti üllatusi.

Müürilille sooloalbumit kujutame hetkel selgemalt ette. Värviline pop – õhkõrnadest tundepuhangutest äkilisemate plahvatusteni, kindlasti saab see olema emotsionaalne. Rubik 3001 nime alt tahaks väljastada filmimuusikat ja nende töötlusi, mida plaatidelt leida ei ole.

Erro:

Korra soolotada tundub praegu õige jätk, oluline on vaheldus ja areng. Ja tundub, et 3 Pead artistide looming hakkab vaikselt sinna suunda minema, et midagi ühele omast, mahukamat välja anda, see on huvitav. Kindlasti on soolotamiste taga sama meeskond ja loodetavasti ka lisajõude kes pilti avardavad.

Lemmikud aastast 2007?

Rubik 3001:

Sel aastal tekitas muusika, mis keerleb meie/minu sünniaegade ümber rohkem huvi ja pakkus ka rahuldust, kui see mis sünnitati aastal 2007: palju üksikuid lugusid, aga bändidest vast Moody Blues, Paul McCartney & Wings, Jefferson Airplane, Mess, Soft Machine, Jevgeni Doga, Sven Libaek, Ash Ra Tempel, Brendan Perry, Dead Can Dance.

Sellest aastast: Mari Kalkun, Lichens, Panda Bear, Burial, Blue Room Project, Erko Niit, Jan Uuspõld läheb Tartusse OST, Gustavo Santaolalla, Throbbing Gristle.

Müürilill:

Vashty Bunyan, Fleetwood Mac, Cowboy Junkies, Mari Kalkun, A Mountain of One, Windspiel.

Erro:

Lemmik on Eesti popmuusika jätkuv areng ja iseenda välja kaevamine.

Vaata ka

www.myspace.com/3pead

3 Pead esitlevad oma teist kauamängivat "Taevaluugid" reedel 28. detsembril Tartus Genialistide klubis ja laupäeval 29. detsembril Tallinnas baaris Juuksur.