Sellise hinnangu annab Tallinna sotsiaal-ja tervishoiuameti ning Soome Oulu Diakooniainstituudi koostöös valminud eeluuringu raport, mis teeb ettepaneku hakata Tallinnas välja arendama rehabilitatsioonisüsteemi.

Rehabilitatsioonisüsteem parandaks Tallinna puuetega inimeste, krooniliste haigete ja vanurite elu, märkis Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti sotsiaalhoolekandeosakonna juhataja Raivo Allev. Tähelepanu pööratakse ka tööealise elanikkonna töövõime hoidmisele.

Pool aastat kestnud eeluuringu käigus koguti andmeid Tallinna elanikkonna haigestumise ja invaliidistumise kohta. Eksperdid püüdsid hinnata, kui palju on abivajajaid ja milliseid sotsiaalteenuseid tuleks neile pakkuda. "Viimane ülesanne oli keeruline, kuna Tallinnas puudub usaldusväärne sotsiaalregister," tõdes Allev.

Et puuetega ja tegutsemisvõime kaotanud inimesi, kroonilisi haigeid ja vanureid ei lükataks aktiivsest elust kõrval, tuleb neile kättesaadavaks teha arstiabi, sotsiaalteenused, haridus, kutseõpetus, psühhoteraapia, kohanemis- ja toimetulekuõpetus ning teised tugiteenused. See on= rehabilitatsioonisüsteemi põhimõte. Eksperdid soovitavad raportis luua Tallinnasse sõltumatu informatsioonikeskus, kus spetsialistid jagaksid rehabilitatsiooniteadmisi ja -oskusi, annaksid teavet abivahendite kohta ja õpetaksid neid kasutama. Spetsialistide koolitus on juba alanud.

Vanur ei pea alati minema hooldekodusse

Rehabilitatsiooni all mõistetakse Allevi ütlusel Eestis sageli üksnes meditsiinilist taastusravi. Ravile pööratakse suuremat tähelepanu kui psühholoogilisele nõustamisele, ametiõppele või toimetulekuõpetusele, rääkimata komplekssest rehabilitatsioonist.

Puuetega inimeste ja vanurite hooldekodusse paigutamise asemel tuleks abistada neid nende oma kodus. "Koduhooldusteenused on aga Tallinnas kehval tasemel," tõdes Allev, "sest nõukogudeaegne sotsiaalhoolekanne ja tervishoid soosisid haiglaid ja hooldekodusid."

Raporti andmetel elab Eestis hoolekandeasutustes praegu 7000 inimest. "Kui avahooldusteenused oleksid rahuldaval tasemel, võiks rahvusvahelistele kogemustele toetudes väita, et umbes 30 protsenti neist inimestest saaks hakkama oma kodus. Võttes arvesse keskmist hooldekodukoha hinda- 35 000 krooni aastas, hoiaks avahoolduse läbi aastas kokku 74 miljonit krooni," kinnitab raport.

Rehabilitatsioonisüsteem aitaks Allevi hinnangul vältida teed hooldekodusse, kui see pole möödapääsmatu. Kuni selline süsteem ehk sotsiaalne võrgustik puudub, liiguvad abivajajad vaid üht kanalit pidi. Psühhiaatriahaiglas heasse toonusesse viidud inimene kaotab paari nädalaga taas pinna jalge alt ning satub uuesti haiglasse. Sealt viib tee edasi erihooldekodusse.

Tõsine probleem on seegi, et Tallinna keskkond ei jäta puuetega inimestele võimalust iseseisvalt toime tulla- raske on ületada kõnnitee äärekive ja sõiduteed või pääseda sisse ustest, ka ühissõidukid pole puuetega inimeste jaoks. "Tasapisi liigume siiski barjäärivaba keskkonna poole," leidis Allev.

Rehabilitatsioon hoiab raha kokku

Rehabilitatsiooniteenuse eest tuleb ka maksta. Riik katab praegu suures osas kulutused proteesidele ja abivahenditele, tasub osaliselt puuetega lastega perede nõustamise ja puuetega inimeste transporditeenuste eest.

Sotsiaalkindlustusameti eelarves on sanatoorsed ravituusikud, haigekassa maksab kinni mõned taastusraviprotseduurid. Sellest aga ei piisa. Ekspertide hinnangul peaksid rehabilitatsioonisüstee= mi rahastama nii sotsiaalministeerium, haigekassa, tööturu-ja sotsiaalkindlustusamet kui kohalik omavalitsus. Allevi hinnangul on praegu põhiprobleem see, kuidas õhutada erinevaid ametkondi koostööle. Kaasata tuleks ka ühiskondlikke organisatsioone, sealhulgas abivajajate endi ühendusi.

Tallinna linnas on suudetud juba luua sotsiaalhoolekandesüsteemi üksikuid jupikesi. Terviku puudumisel annavad aga tühimikud valusalt tunda. Viimase näitena võib tuua Männikäbi lasteaiast välja kasvanud puuetega lapsed, kes on sunnitud nüüd taas koju jääma, sest neile pole veel Tallinnas eakohast päevakeskust.

Allev lootis, et eeluuring õhutab erinevaid ametkondi rehabilitatsiooniprobleeme arutama ning raha leidma. Kuigi rehabilitatsiooniteenused on kallid, ei too need siiski lisakulutusi, kinnitavad eksperdid, vaid aitavad tulevikus raha kokku hoida invaliidsuspensionide ja haigustoetuste pealt. Korralik rehabilitatsioonisüsteem säästab linna raha ja tagab paljudele senisest inimväärsema elu.

PILLE LIIMAL