Iraagi operatsioon – kas vigade parandus või fataalne eksisamm?
Kuigi sõjaliselt võib operatsiooni Cobra II õnnestunuks pidada, ei muutnud operatsiooni järelmid maailma sugugi turvalisemaks, vaid andsid veel ühe hoiatussignaali neile, kes arvavad, et kriise on võimalik lahendada üksnes sõjalise jõuga, ja alahindavad konfliktijärgse riigiehituse tähtsust.
Eesti Entsüklopeediakirjastuse sõjateaduslikus sarjas „Mõte ja mõõk” ilmus hiljuti eestikeelses tõlkes New York Timesi sõjalise korrespondendi Michael Gordoni ja merejalaväe erukindralleitnandi Bernard Trainori 2006. aasta raamat „Cobra II. Iraagi sõda ja okupatsioon”. Kolmeaastase uurimistöö viljana arutleb raamat kriitiliselt, kuidas strateegia, mis tugines uusimatele täppisrelvadele ning tänapäevastele luure- ja juhtimissüsteemidele, ei suutnud algedust hoolimata konflikti süvenemist ära hoida ning kiire sõjalise võidu asemel seisid Ühendriigid ja tema liitlased vastamisi pikaajalise kurnava vastasseisuga. Gordon ja Trainor jõuavad arusaamisele, et Iraagi konfliktiga seotud probleemid lähtusid Ameerika Ühendriikide administratsiooni viiest põhilisest ebaõnnestumisest: raskused vastase mõistmisel; liigne usk tehnilistesse uuendustesse; suutmatus kohaneda arengutega lahinguväljal; Ühendriikide sõjaliste struktuuride koordineerimatus; Bushi administratsiooni üleolev suhtumine riigiehitamisse.
Iraagi operatsioon näitas, kuidas vankumatu usk tehnika võidukäiku ja inimteguri mittearvestamine sai saatuslikuks president Bushile, kaitseminister Rumsfeldile ja nende nõunikele, kes olid valmis küll võitma lahinguid, kuid mitte lahendama inimtsivilisatsiooni vastuolusid. Gordon ja Trainor kirjutavad: „Bushi sõnul on sõjaväe olemasolu eesmärk Ameerika eest sõdida ja sõdasid võita, mitte aga loodud riikide stabiilsuse tagamise eesmärgil kohal viibida” (lk 6). Selles peegeldub ilmekalt Ühendriikide tollase administratsiooni arusaam, mis tugines nende postmarksistlikest neokonservatiividest nõunike („Vulcanuste”) unelmatele „demokraatlikust maailmarevolutsioonist”.
Revanšismi kibedad viljad
Ühendriikide ajaloolist mälu koormas lõpule viimata Lahesõja pärand. Lahesõja ajal andsid Ühendriikide välis- ja julgeolekupoliitikas tooni jõudude tasakaalust lähtuvad realistid. Iraani kartev Ühendriikide juhtkonna pragmaatiline tiib eelistas geopoliitilistel põhjustel sunniitidele toetuva Saddami režiimi säilitamist vastukaaluks Teherani mõju võimalikule kasvule Iraagis šiiitide võimuletuleku korral. Pärast 11. septembrit 2001 suurenes jõulist liini pooldavate neokonservatiivide mõju Ühendriikide administratsioonile. Neokonservatiividele lähedane asekaitseminister Paul Wolfowitz oli üks tulihingelisemaid Iraagi ründamise toetajaid. Esile tõusid kaitseminister Donald Rumsfeldi isiklikud ambitsioonid, kes tahtis võiduka sõjakäigu najal saada riigi ajaloo edukaimaks kaitseministriks. Hiina mõttetark Sun Zi on öelnud, et „sõda võetakse ette alles siis, kui mitte midagi muud enam üle ei jää. Parem on aga kindlasti läbi ajada sõjata kui sõjaga”1 . Tahtes ajaloo kulgu parandada, lähtusid Ühendriikide võimuringkonnad hoopis Dick Cheney 2 Lahesõja järel sõnastatud postulaadist „Ühendriigid peavad suutma pidada kodumaast kaugel korraga kahte suuremat sõda” (lk 10). Kuid suur tükk ajab suu lõhki. Iraagi operatsioon hõlbustas Talibani vastupanu Afganistanis ja lõi eelduse läänevaenulike jõudude koondumiseks.
Poliitilisi valearvestusi ei teinud ainult ameeriklased. Kuveidi ründamisega 1991. aastal rahvusvahelisse isolatsiooni sattunud Iraak ei suutnud orienteeruda rahvusvaheliste suhete mitmepalgelises rägastikus. Loodi illusioon, et Iraani saab massihävitusrelvadega taltsutada, ja arvati, et Ühendriigid hoiduvad ohvriterohkest konfliktist, tuginedes Lahesõjas 1991., Muqdishos 1995. ja Kosovos 1999. aastal saadud kogemustele. See oli mäng tulega. 2001. aastal alanud üleilmne terrorismivastane sõda oli idealistlik, mitte ratsionaalne poliitiline käitumine, kus ideed kippusid domineerima mõistuspäraste otsuste üle. Zbigniew Brzezinski on täheldanud, et terrorismivastane sõda muutus Ameerika Ühendriikide poliitika tagajärjel hirmukultuuri väljendajaks, kus hirm „varjab põhjuseid, intensiivistab emotsioone ja kergendab demagoogilistel poliitikutel mobiliseerida avalikku arvamust nende poliitilisi ettevõtmisi toetama” 3. Iraagi operatsioon oli täis hirmu ajendil sündinud ebaratsionaalseid poliitilisi otsuseid, mis avaldusid konflikti eri tasanditel.
Hoop koostööjulgeolekule
Gordon ja Trainor on, võib-olla küll liiga Ühendriikide-keskselt, lahti harutanud Iraagi konflikti kogu traagika. Alustades sõjalist rünnakut ja kehtestades riigis okupatsioonireÏiimi, muutsid Ameerika Ühendriigid Iraagi tsivilisatsioonidevahelise konflikti keskmeks ja demokraatia jõuga kehtestamise katsepolügooniks, heites kõrvale 1990-ndatel jõudsalt arenema hakanud koostööjulgeoleku ja üritades maailmarevolutsioonilisel kombel unipolaarset maailmasüsteemi kehtestada. Selle tarvis suunduti koostöömaailmast õnne otsima konfliktimaailma, mida neokonservatiivne ideoloog Robert Kagan on söandanud nimetada „normaalseks”.
Ratsionaalse käitumise hülgamisest sai lõpuks üks üleilmse majanduskriisi stimulaatoreid. Sun Zi on juba tuhandeid aastaid tagasi välja arvutanud, et „pikaleveninud ja kahju toonud sõjakäigu tagajärjel võib rahvas kaotada kuni 70%, vürsti majapidamine, s.t riigikassa aga kuni 60% rahuaegsest jõukusest” 4. New York Timesi teateil hindab Ühendriikide valitsuse 2008. a detsembris tehtud raport Iraagi taasülesehitamise hinnaks 117 miljardit dollarit ja jõuab järelduseni, et Ühendriigid ei suutnud välja töötada juriidiliselt kehtivat doktriini ega raamistikku operatsiooniga kaasneva diplomaatilise, sõjalise ja ülesehitava tegevuse planeerimiseks, ettevalmistamiseks ja täideviimiseks.5 See ei erine just palju Gordoni ja Trainori järeldustest. Praegu on meil raske hinnata, milline oleks olnud tulemus, kui sõjaline operatsioon oleks olnud ühendatud riigiehitusliku arenguplaaniga ja Iraagi riikluse loomupäraseid osiseid, nagu relvajõude ja politseid, poleks kergekäeliselt laiali saadetud.
Jaanuaris 2009 teatas Eesti, et lõpetab lahinguüksusega osalemise Iraagi operatsioonis, kus viibiti alates 2003. aasta juunist ja mis on läinud meile maksma kaks inimelu. Eesti on olnud üks järjekindlamaid Bushi administratsiooni Iraagi-poliitika toetajaid. Maarjamaa paesel pinnasel levib idealistlik usk tammsaareliku tõest ja õigusest lähtuva maailma ülesehitamisse. Loodetavasti on Eesti ühiskond piisavalt demokraatlik, et olla valmis Iraagi operatsioonist saadud kasu ja kahju kriitiliselt hindama. Kindlasti oleks sellist enesepuhastust vaja, et edaspidiseid poliitilisi otsuseid enne põhjalikult kaaluda, sest eksisammude hind on kõrge.
1 Sun Zi, Sun Bin. „Sõja seadused”, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused 2001, lk 242
2 1989–1993 kaitseminister,
2001–2009 asepresident
3 Zbigniew Brzezinski „Terrorized by War on Terror”, Washington Post, 25.03.2007
4 Sun Zi, Sun Bin. „Sõja seadused”, lk 131
5 „Hard Lessons: The Iraq Reconstruction Experience”, New York Times, 13.12.2008
