On ju nii, et poega kohtleb isa algusest peale kamraadina: patsutab väikemehele sõbralikult õlale ja teeb silma – lähme, teeme midagi. Tütart vaatab ta aga imetlevalt ja õrnalt ning mõtleb hellitlevalt – oh sa mu väike printsess! Paraku saab ühel hetkel väikesest printsessist uksi paugutav olend, kellega mõni isa ei oska enam midagi peale hakata.

Mis paharet see kena armsa tütarlapse sisse poeb, kes seda teab. Murdeealine elab tihtilugu enda meelest koledate probleemide puntras: kas ma saan ikka samasugused teksad ja koti nagu sõbrannal, kas see poiss pani mind tähele, miks vanemad mul iga päev peol käia ei lase. Tunne, et kogu maailm on minu vastu ning samas on kõik minu päralt – kas pole raske?

“Läksin ühel hetkel ikka täiesti pööraseks,” tunnistab 16aastane Helena, mõistlik ja arukas neiu. “Mingis vanuses püüad tõestada, et oled suur, et suudad ja tohid kõike. Käisin läbi väga langenud inimestega ja selle juurde käis muidugi ka suits ja alkohol.”

Helena isa Vello Väljaste, kes hindab oma läbisaamist tütrega ideaalilähedaseks, ütleb, et see kaks aastat oli nende suhetes absoluutne taandareng. “Me oleme Helenaga rääkinud elust ja asjadest juba sellest ajast, kui ta oli 2-3aastane. Ta oskas niivõrd mõistlikku juttu ajada, et seda imelikum oli, kui rabedaks ja ebamõistlikuks ta järsku muutus.”

Usk sellesse, et ei saa toimuda täielikku kannapööret, oli nii tugev, et vanemad andsid Helenale vabad käed. Vello on kindel, et kui laps saab aru, et kõike, mida ta teeb, teeb ta endale, tuleb ta ühel hetkel endise elu juurde tagasi. Helena tuli. Praegu tunnistab ta, et tegelikult ta ju armastas oma vanemaid… kuid sõbrad oli tol hetkel niiiiii tähtsad. Õnneks näitasid vanemad, et usaldavad oma tütart.

Peeglike, peeglike

Kui kõigil tüdrukutel oleks samasugune mõistev ja toetav isa nagu Margeril (12), jääks palju pisaraid valamata. “Kui tüdrukul umbes aasta tagasi silmade värvimise huvi tuli, olime seda meelt, et las ta teeb. Ostsime värvid ja ta võis kõvasti plätserdada,” meenutab isa Andres Ottis. Margeri ise mäletab, et esimene kord tegi ta oma silmad ikka täitsa siniseks. Läks siis isale enne kooliminekut head aega ütlema ja pidi värvi kõvasti maha võtma.

Andres ütleb, et iga isa tahab, et tema tütar hea välja näeks. “Näitasin siis talle pilte, kuidas värvitakse ja tegin ise paar korda ette. Rääkisin, et sina ei saa ju värvida ja riides käia nii nagu naabritüdruk. Pead vaatama, mis sinule sobib. Nüüd teab ta juba ise, mida ja kuidas rõhutada,” räägib Andres. Margeri ise arvab, et ilma isata oleks elu hoopis teistsugune. “Ma värviksin ennast väga koledasti, käiksin teistmoodi riides, õpiksin halvemini ja üldse poleks meil nii tore perekond.”

Võib minna ka teisiti. Kena noor naine, ütleme Margit, mäletab oma teismeliseaastatest, et kui ta hommikuti kooli minekuks silmi värvis või juukseid koolutas, mörises isa tigedalt voodist: mis sa seal jälle vurhvid ennast üles. Igahommikune “kompliment” annab tunda siiani. “Üks, mis sellest kindlasti kannatada sai, oli kindlustunne vastassooga suheldes. Ma ei suuda siiani päris hästi uskuda, et keegi võiks mind armastada.”

Vahel võivad isad tütardega käituda aga hoopis vastikult: no vahi, missugune seelik sul on, kuidas sa niimoodi käid. Või avastab isa järsku: kuule, sa hakkad mul ju nagu pärmi peal kerkima. Psühholoog Endel Talvik ütleb, et selliste märkuste peale hakkab tütar kohe kindlasti oma keha häbenema. Kui siis veel mõni poiss õelalt salvab, tekivad tõsised probleemid. Näiteks hakkab tüdruk end näljutama ja see lõpeb anoreksiaga.

Endel Talvik ütleb, et tütar vajab just isa kiitust ja imetlust, sest nii õpib ta ka ise oma keha hindama. Kui isa ütleb, et näe, sinust saab varsti kena naine, tekitab see tütres küll veidi kimbatust, kuid annab talle ka enesekindlust.

Punamütsike ja hunt

Emme, kui sa ära sured, siis abiellun ma issiga, teatab teie 4-5aastane tütar. Issi on tema jaoks maailma kõige ilusam ja parem mees. Umbes 8. eluaastast kaotab teie tütar aga igasuguse huvi meesküsimuse vastu. Uued fantaasiad algavad murdeeaga. 14aastane tahaks vahel veel nii väga isa sülle pugeda, kuid miski tema sees ütleb, et see ei lähe kohe mitte.

Margit mäletab oma teismeeast, et ühel hetkel hakkas ta isaga kahekesiolemist vältima. “Mingit põhjust polnud, aga millegipärast ma kartsin, et äkki ta hakkab mulle füüsiliselt lähenema.” Sellised tunded on täiesti normaalsed, rahustab Endel Talvik ja ütleb, et tegelikult on hirm vastastikune. Ka paljud isad hakkavad oma noort arenevat tütart pelgama.

Vello meenutab, et kui Helena oli 13-14, tõmbus ta tõepoolest veidike tagasi, kuid mitte oma tunnete pärast. “Hakkasin päris palju juurdlema selle üle, et äkki talle ei meeldi, kui ma teda kallistan. Sellepärast ma omalt poolt initsiatiivi üles ei näidanud, aga kui tütar tuli, siis muidugi kallistasin.”

Andres ja Margeri on praeguseni veel kõvad kallistajad, kuigi Andres on märganud, et tütar on juba veidi tagasihoidlikum. Kui palju tohib kallistada? “Ma arvan, et teatud kontakt võib olla,” ütleb Endel Talvik, “kuid on hea tajuda, et kusagil on piirid. Isa on tütrele esimene ja kõige ohutum meeskontakt, kelle käest ta vastassooga suhtlemist õpib. Selle kaudu tajub ta, mismoodi mehed võivad temasse suhtuda. See on nagu Punamütsikese muinasjutus: mees on hunt – natuke hirmutav, aga ka põnev, ja tüdrukutele meeldivad sihukesed põnevad hundid.”

Aga isa tunneb mehi. Ta ju mäletab, mis mõtted temal endal selles vanuses peas mõlkusid. Just sellepärast on isa see, kes valvab kiivalt, kus, kellega ja kaua tema tütar väljas on.

Tõrksa taltsutamine

Kui palju võib oma murdeealist tütart usaldada? Kui palju õpetada ja sõnu peale lugeda? Endel Talvik on veendunud, et kui alustada kasvatamisega pubekaeas, siis on lootusetult hiljaks jäädud. Isa Vello teab oma kogemusest, et kooliminekuks on laps juba väljakujunenud isiksus.

Helena arvates sõltub just vanematest, kas vastastikune arusaamine ja edaspidine hea kontakt jääb või ei. “Pubekas ootab mõistvat suhtumist. Vanemad võiksid üritada ära kuulata ja aidata, mitte ainult käsutada ja keelata. Kui nendel on sinu vastu inimlikkust, siis on sinul ka.”

Aga kuidas oma tütart mõista, kui ta ukse kinni virutab ja sind üldse jutule ei võta? Isa Vello võrdleb pubekaga suhtlemist kalapüügiga: “Sul on hea söödaga õng kogu aeg vees, istud ja ootad, ja kui lapsel tekib soov ja tahtmine rääkida, tõmbad kala välja. Kui aga õpetama ja rääkima hakata valel ajal, umbes nii, et tule siia ja istu, siis võid päris kindel olla, et ta sind kuulda ei võta.”

Kui palju mässumeelse teismelisega rääkimisest üldse kasu on? Enamasti tundub see olevat küll nagu hane selga vesi, kurdavad lapsevanemad. Helena ütleb selle peale, et on ju tore, kui vanemad soovitavad, mida teha, aga otsus jäägu ikka lapse enda langetada. Alles siis saab kogemuse võrra rikkamaks.

Põgene, vaba laps!

Reeglid reegliteks, aga ükskord läheb ta kodust. “Mida suurem on tütar, seda rohkem tuleb talle psühholoogilist ruumi anda,” ütleb psühholoog Endel Talvik.

Tütre eemaldumine ja esimene boyfriend võivad tekitada isas hirmu ja isegi armukadedust: mis, selline nolk, see ei tea ju elust veel midagi! Aga tütrele ei lähe see üldse korda: tema on ju niiii tark, niiii tore!

“Vaat sel ajal võivad isa-tütre suhted minna väga halvaks ja tihti ei saa neid enam üldse kokku lappida,” hoiatab Endel Talvik. “Me võime ainult välja näidata, et oleme mures, aga tütart kinni hoida ei tohi. Igal noorel tüdrukul on arenguline ülesanne – kohaneda oma uue kehaga, tulla toime seksuaalsusega selles uues kehas ja vabaneda vanematest. Tal on vaja psühholoogiline nabaväät katki tõmmata.”

Vahel läheb vabanemine väga valulikult. “Mingis eas, kus ma vanematest eemalduma hakkasin, käis lihtsalt prõks,” räägib Margit. “Ma täpselt ei mäleta, millal see juhtus või mis toimus. Kui emaga säilisid suhted raskustele vaatamata, siis isaga mitte. Ja ega ta ise ei tundnud minu vastu huvi ka. Tegelikult oli mul kõigest sellest hästi kahju. Mäletan, kuidas ma kadestasin pinginaabrit, kes oma isaga lõpp hästi läbi sai.”

Kuidas olla tark ja killud uuesti kokku kleepida? Endel Talvik ütleb, et tavaliselt ei hakka isa purunenud suhteid lappima, vaid see peaks olema täiskasvanud tütar. Margit, väikese poja ema, on alles nüüd asjad enda jaoks selgeks mõelnud. “Tegelikult olen päris pikalt süüdistanud isa selles, et me omavahel läbi ei saanud. Nüüd püüan andestada ja ise suhted normaalsena hoida. Suuresti õnnestub see tänu mu pojale, kes annab võimaluse vanaisaga distantsi vähendada.”

Eva Mere

fotod: Priit Grepp