Isekate meemide türannia

See on nagu viirus, mis teie meele nakatab ning selle kaudu tahab tungida ka teiste inimeste meeltesse. Teie ainus lohutus on, et kui te ise oma meelt ideedega ei nakata, tulevad teised ja nakatavad oma ideedega.

Kui üks nüüdisaja tuntumaid teaduskirjanikke Richard Dawkins avaldas 1976. aastal raamatu "Isekas geen", lõpetas ta selle peatükiga uudse nimega imeloomadest – meemidest.

Geenimasin inimene

Isekaks nimetas Dawkins geene, kuna tema meelest tahavad need meid ära kasutada. Dawkins püüdis tõestada, et meie keha on masin, mida asustavad geenid, et nõnda saavutada surematust. Edukamad pärilikkusaine jupid kanduvad edasi meie järglastele ja nõnda ei kao nemad maamuna pealt, misvastu nende kandjad – olgu sipelgad, orhideed või inimene – võivad isendite, asurkondade ja ehk isegi liikide kaupa surra. Just isekas geen on see, kes sunnib meid tegutsema, nõnda et meil oleks võimalikult väikese vaevaga võimalikult rohkem järglasi. Just isekas geen pressib loomariigile peale teatavad isetuse ilmingud, nagu järglaste eest hoolitsemine ja sugulaste nahka pistmine viimases järjekorras.

Iseka geeni kujund on haruldaselt hästi töötanud ning selle abil on ära seletatud nii mõnigi eluslooduse evolutsiooni keerdkäik. Räägime inimene – mõtleme geen. Kui meil on võtta muutlikkus, valik ja pärilikkus, siis saame evolutsiooni. Ja selle kandjaks on geen, mis on ühtlasi muutlik – olgu või juhuslike mutatsioonide läbi –, mis kannab edasi pärilikkust ja mis on aldis valikule. Kui näiteks pikaninalised naised millegipärast lähevad moest, nii et keegi nendega ei taha ühte heita, siis kaob pikaninalisuse geen olematusse ja lühininalisuse geen võidab. Ning kannab end edasi kaugesse ja helgesse tulevikku.

Meemi kodu on ajus

Kuid pikaninalisuse külgetõmmet suunab miski, mida nimetame moeks, ja mis ise esmapilgul ei oma mingit materiaalset kandjat. Või siiski – meie ajus, meie mõistuses, meeles ju ometi moe mallid pesitsevad, ja sealt peakorterist ka meie käitumist suunavad.

Selge see, et meie mõtteid, tundeid, mälu, meelt ja mõistust suunab veel miski, mis on justkui lahus materiaalsest maailmast, hõljudes selle pealispinnal. Usk ja uskmatus, teadus ja posimine, kommunism ja kapitalism, kümnevõistlus ja Tour de France – need on mingid ideed või kujutlused, mis on vallutanud sadade, tuhandete ja miljonite inimeste päid.

Dawkins nimetas neid meemideks ning visandas iseka geeni kujundi analoogina iseka meemi kuvandi. Iga asi, mida te olete õppinud, kopeerides selle kelleltki teiselt, on meem. Meemide hulka kuulub teie komme süüa hapupiima sees kama või siduda teatrisse minnes ette lips. Meem on Eesti hümn, aga ka seda kuuldes püsti tõusmine. Meem on Hea Eesti Asi, aga ka vene värk või rootsi aeg. Kui keegi teine poleks tuttavat nähes kergitanud mütsi, ei tuleks te selle pealegi, et mõnel rõskel sügispäeval sellist tobedust teha. Kuid te olete mütsikergitamise meemist nakatunud. Sest meemid on nagu viirused, mis võitlevad koha eest teie peas.

Punamütsikese memeetika

Iga maailmas esinev meem teie meelde ei mahu. Kuid nii nagu geene, nii on edukamaid ja edutumaid meeme. Laulupeo meem näiteks on Eestis edukas meem, ja vaidlus selle üle, miks inimesed lauluväljakule kokku tulevad, on sama hea kui vaielda, miks elevant elab siiani, aga mammutit pole enam ammu näha. Kuid talgute meemil pole nii hästi läinud, selle on välja tõrjunud edukuse meem. Isegi ELO, kunagine Eesti Laste Organisatsioon, nimetab end nüüd Edukate Laste Organisatsiooniks, kandes edasi edukuse meemi.

Eriti edukas meem on usk. See on vallutanud miljardeid ajusid, nõnda et Dawkins nimetab usku suisa meeleviiruseks. See meenutab Marxi, kes usku nimetas oopiumiks rahvale, ning Leninit, kes omakorda tutvustas usku kui puskarit talupojale. Ent olgu viirus, oopium või puskar, usu meem on haaranud endaga kaasa nii palju töökindlaid meeme ja loonud sellise ähvarduste, lubaduste ja võimaluste süsteemi, et sellega saab kõrvutada vaid neid geene, mis on ühised nii inimesel kui õllepärmil ning mis seega on meieni rännanud kolme miljardi aasta tagusest ajast. Meieisapalve on üks trikke, misläbi ristiusu meem end paljundab.

Ent inimaju pole ainus meemide kandja. Mõtelge näiteks ahelkirjadele. Nagu viirused laotavad need end puhanguti laiali mööda inimasurkondi. Nagu geenid, mis töötavad koos neid avaldavate ja teisi alla suruvate geenidega, nii manipuleerib ahelkirja meem saajatega, sundides inimesi teda üha ja üha paljundama.

Nüüdseks on paljud meemid üle kolinud virtuaalsesse maailma ning nende kandjateks on muutunud arvutimälud, videolindid ja laserplaadid. Edukas arvutiviirus pole midagi muud kui nüüdisaegne Punamütsikese muinasjutt, kes laste päid vallutab ja nõnda läbi meie ajude igavikku reisib.

Nii nagu geenid, nii muudavad ka meemid oma kuju. Juhuslikud muudatused võivad tulla neile kahjuks, ja siis nad hääbuvad, ent ka kasuks, ja siis elavad nad kauem. Kui prantslane Charles Perrault pani 300 aasta eest kirja muinasjutu Punamütsikesest, siis lõppes see lausega: "Nende sõnade peale kargas hunt Punamütsikese kallale ja sõi ta ära." Nii kurb meem laste meeltes eriti hästi levida ei tahtnud. Möödus sada aastat, ning vennad Grimmid vahetasid Punamütsikese korvis veinipudeli piimapudeli vastu ja tõid finaalis mängu puuraidurid, kes hundi kõhu lõhki lõikasid ja protagonisti vabastasid. Ning Punamütsikese meem elab edasi!

Inimene ilma iseta

Enne kui kaval rehepapp Vanapaganale sulatina silma valas, tutvustas ta end kui Iset. Ja Vanapagan kargas ringi, pink selga seotud, ning karjus: "Ise tegi, Ise tegi!" Vaadake nüüd korraks oma paremat kätt ja suruge selle sõrmed rusikasse. Tehke nii veel teist ja kolmandatki korda, et olla kindel, et ikka teie ise olete tahtnud nõnda teha. Arvatavasti tunnete, et olete teinud mingi otsuse. Kuid küsige nüüd endalt, kust algas see protsess, mis teid selle otsuseni viis?

Närviteadlased on teinud katseid, kus vabatahtlikel just nõnda toimida lasti. Ning järeldasid, et otsus tegutseda saabus alles pärast valmisoleku potentsiaali registreerimist. Viimast saab mõõta kolba külge kinnitatud elektroodidega – see on eriline ajulainete kuju. Tundub, justkui poleks mingit teadlikku "iset", mis hüppab närviseostele ja paneb asjad liikuma.

Inglismaa Bristoli ülikooli psühholoog Susan Blackmore kinnitab oma sel kevadel ilmunud raamatus "Meemimasin", et "ise" on illusioon. "Te pole midagi muud kui geenide ja meemide sigitis erilaadses keskkonnas," kuulutab Blackmore. Meemid kasutavad inimese aju kui kopeermasinat. Milleks muidu on evolutsiooni käigus kujunenud välja kummaline olukord, et aju, mis kaalub vaid kaks sajandikku inimkehast, kulutab kakskümmend sajandikku kogu kehaenergiast? Inimaju ja inimkeel on tekkinud vaid selleks, et levitada meeme.

Ning meeme levitatakse kõige edukamalt imiteerides. Seega on kõige edukamad need geenid, mis sünnitavad häid ahvijaid ja imiteerijaid, kellega kõige meelsamini ühte heideti, nõnda ahvimise geeni edasi kandes ja meemide levikut soodustades.

Edukad ahvijad

Aga asjata pole inimkultuur, see meemide sünnitis, väärtustanud järeleaimamist. Näitlejad, rokitähed ja jalgpallurid nii nagu muudki meelelahutustööstuse töölised on kõige hinnatumad just seetõttu, et on nõnda head imiteerijad ning seega ka edukad meemide paljundajad.

Kui ühiskond muutub üha keerukamaks, levivad meemid üha kiiremini ja kaugemale. Ning meie "ised" muutuvad üha komplitseeritumaks. Keskaja inimene töötas keskmiselt vähem tunde ööpäevas kui praegune arvutite ja telekommunikatsiooniga relvastatud tehnokraat. Mida enam maailm aheneb, seda edukamalt levivad meemid ning seda enam meeme ründab igal ajahetkel meie ajusid, et seal leida endale uus elupaik.

See on üheks põhjuseks, miks inimestel õnnetunne üha väheneb ja lootusetus maad võtab.

Susan Blackmore soovitab meemide rünnaku vastu võidelda meditatsiooniga. See on iseenesest samuti meem, kuid meeme kustutav meem. Meditatsiooni eesmärk on puhastada meie aju tarbetutest meemidest. "Ainult meie üksi maamunal suudame üles tõusta isekate paljunejate türannia vastu," kuulutas Dawkins oma "Iseka geeni" lõpulauses.

Ent kui võtta meemide ideed tõsiselt, siis loogiliselt arutledes pole ju kedagi, kes ülestõusnute poolele jääks. Võrdsuse, vendluse ja vabaduse idee on meem, mis vaid ootab oma aega, et jälle kord maailma vallutada. Sellepärast tuleb tervitada puid, putukaid ja päikest kui meemivaba maailma.

Meemikandjal inimesel pole sinna maailma palju asja. "Inimene on looduse kroon," kõlas 50. aastate meem. See meem pole kaugeltki kadunud, vaid ootab oma aega meie meele tagasoppides.