Ivan Orav – 91!
1. septembril täitus 91 eluaastat Minu Krooni auväärseimal autoril, vanal sepal ja vabadusvõitlejal Ivan Oraval. Paraku ei õnnestunud sünnipäevalapsel seda päeva rahus tähistada, kuna seltskonnaajakirjade äkk- rünnak tegi ta elu põrguks. Kuid anname sõna Oravale endale.
***
Ivan Orav (telefoni teel):
Armsad Minu Krooni lugejad! Tänan teid kõiki arvukate õnnesoovide eest! Selle sünnipäevaga sai mul juba kolmas kingakarp postkaarte täis, ning ma võtsin kasutusele neljanda. Selle täitumist mu silmad küll vaevalt näevad, aga kui jumal tervist annab, siis paar kihti postkaarte loodan ma sinna järgmiste sünnipäevade käigus koguda küll.
Üldiselt mulle minu viimane sünnipäev meeldis, sest tuletas meelde neid kauneid aegu, mil ma päevast päeva tibladega lahingut lõin. Sedapuhku ei rünnanud mind aga punased maduinimesed, vaid seltskonnaajakirjanike ühendatud diviis.
Oh sa taevas, kui ma hommikul aknaluugid lahti tegin, kui palju neid minu aias varitses! Kõik hakkasid mind nähes hurraa hüüdma, fotograafid vinnastasid oma optilise sihikuga riistad ja hiiglaslik särisev tort lükati minu poole veerema, nii et vagu taga. Viimasel hetkel jõudsin akna kinni virutada! Hingasin paar korda sügavalt sisse-välja, et rahuneda. Aga juba klopiti ukse taga ja kiledad naisehääled anusid, et ma lahti teeksin ja lubaksin end intervjueerida.
"Mitte mingil juhul!" vastasin mina ja ronisin seina sisse uuristatud salakäiku pidi pööningule, kuhu mul oli heinte sisse peidetud kuulipilduja. Veidi roostes küll, aga töökorras. Sedasi oli mul juba hoopis kindlam tunne läbirääkimisi pidada. Heitsin valvsa pilgu aeda – ründajad kooserdasid seal läbisegi ja püüdsid majja tungida. Hüüdsin valjult: "Palun otsekohe lahkuda! Vastasel korral avan tule!"
"Härra Orav!" meelitas üks elukas. "Me tahame panna teid kaanele! Palja ülakehaga!"
"Pühi suu puhtaks! Pole veel mul käes see aeg käed risti rinnal kuskil kaanel lamada!" käratasin mina ja lasin ühel valangul tulla. See hirmutas nad ära ja need, kes ellu jäid, kalpsasid kähku üle aia. Kuid ära ei läinud.
"Härra Orav!" luniti edasi. "Palun, ärge tulistage! Te võite vigastada Eesti seksikaimaid inimesi!"
"Vaba Eesti eest!" hüüdsin mina ja käristasin uue linditäie. Nüüd oli plats puhas kah. Läksin alla aeda langenuid lugema. Mõni sissetungija oli veel elus, nagu näiteks seksikaim mees Robert Lepikson ja vana Eve Kivi. Aga nad andsid mind nähes kohe alla ning ma lõin nad raudu ja panin kartulikeldrisse luku taha.
