1977 – Tallinnasse hakatakse ehitama koonduslaagrit. Hiljem selgub siiski, et okastraati pole piisavalt saadaval, ning ka valvekoerad on armeenlaste shashlõkibaarides otsa leidnud. Hiiglaslik Lasnamäe jääbki pideva valveta. Mõnel õnnestub sealt ära kolida.

1978 – Vatikanis on müürseppadel tööd – vaevalt on üks paavst valitud, kui ta värske õhu kätte sattudes kokku kukub. Kardinalid müüritakse taas kabelisse ja – näljased ning tigedad nagu nad on – valivad nad paavstiks poolaka.

Ka Tallinnas valitakse uut parteibossi. Selleks müüritakse tiblade ninamehed Toompea katakombidesse. Sealt kostab lõrinat ja koledat kisa. Viimaks väljub üks mees võitjana – see on Karl Vaino.

Käbinile jääb siiski hing sisse, kuid ta on elu lõpuni invaliid.

1979 – Tiblad viivad oma väed Afganistani. Tekkinud olukorda ära kasutades ilmub poodi müügile pepsi ning põrandaalustes trükikodades hakatakse valmistama seni keelatud nätsu. Seda tehakse õhukeste liistakutena, mida on lihtne julgeoleku eest peita. Viimases hädas on võimalik näts alla neelata. KGB on siiski valvel ja Enn Tarto supitaldriku ääre alt leitakse mitu kivistunud nätsujunni. Tarto pannakse vangi.

1980 – Tallinna all on võõras laevastik! Paljud inimesed loodavad, et taanlased on tagasi ning toovad Eestisse jälle ristiusu, kuid paraku selgub – tegemist on vaid rumalate purjesportlastega.

Moskvast saadetakse Ameerika poole teele hiiglaslik karu Mishka, kes ripneb õhupallide otsas. President Reagan käivitab tähesõdade programmi ja kiskja lõhatakse kosmoses.

1981 – Tiblad avastavad, et Eestist on kadunud Arvo Pärt ja Neeme Järvi. Pärt on teinud oma voodisse linadest nuku ja pannud musta läkiläki habemeks lõua otsa, ise aga salamahti jalga lasknud. Neeme Järvi on aga teeselnud surnud looma ja lasknud end seakere pähe Soome laeva kambüüsi kanda. Tiblad on marus, aga midagi pole enam teha – mõlemad mehed on juba nende haardest pääsenud.

1982 – Moskvas on arstid hoolikalt uurinud Leonid Brezhnevit ja otsustavad, et kui varem oli Brezhnev ikkagi pigem elus kui surnud, siis nüüdseks on lood vastupidi – Brezhnev on pigem surnud kui elus. Ta kantakse Kremlist välja ning maetakse müüri taha. Kuna koos Brezhneviga viiakse Kremlist minema ka tema ordenid, kerkib tohutust raskusest vabanenud Kreml pool meetrit.

1983 – Tartus on joomine läinud üle igasuguse piiri. Toomemäele pannakse üles noorelt surnud Kristjan Jaak Petersoni kuju, mille alusele kirjutatakse: "Vaadake, mis viin minuga tegi!" Petersoni kuju on tõesti kole ja kere suurest pummeldamisest kõver, kuid tudengid õppust ei võta, vaid kirjutavad hoopis kuju jalamile: "Kas siis selle maa keel ei võigi viinas liguneda?" Joomine jätkub.

1984 – Moskvas surevad üksteise järel Andropov ja Tshernenko. Rahvas sosistab, et sellel kummalisel vanapaaril oli aids. Ka nemad maetakse Kremli müüri äärde. Viimasel ajal rohket väetamist saanud müüriäär kasvatab suvel mehekõrgusi võililli.

1985 – Venemaal toimub reformatsioon, Mihhail Gorbatshovi käsul kehtestatakse uus usk – karskus. Paljud vagamehed jäävad siiski truuks isade usule, nad lähevad elama metsa ja joovad edasi. Neile järgneb arvukalt pooldajaid. Kui sõjavägi neid kinni võtma tuleb, eelistavad "alkohoolikud" end pigem lauldes surnuks juua, kuid ei alistu ega võta vastu morsikannu. Öeldakse – morsikann pole muud kui klaasist pärak! Aga kes käsib pärakust juua? Teadagi kes – Antikristus!

1986 – Gorbatshovi usumäratsemine kestab. Venemaal leidub juba piirkondi, kust pole leida tilkagi piiritust. Vanausulisi toetav Tshernobõli tuumaelektrijaam pannakse elektri asemel tootma samagonni. Armee ründab, "viinausulised" panevad vastu. Viimaks Tsher- nobõl plahvatab, usumärtrite mälestuseks kerkib leekide kohale hiiglaslik valge seen – viimne sakusment.

1987 – Viletsus kasvab. Ülikooli sööklas hakatakse tudengeid jootma vedela fosforiidiga. Näljased noored käivad mööda tänavaid, seljas särgid kirjaga: "Fosforiiti? Tänan, ei!"

Tallinna saabub Gorbatshov ja pitseerib oma käega kinni Ararati poe. Pahased ostjad lähevad Hirveparki ja joovad seal paar pudelit Valtu veini. Trivimi Velliste asutab muinsuskaitse seltsi, mis korraldab põrandaaluse näituse müügilt kadunud õllesiltidest. Kõikjal käärib midagi – inimesed ajavad koduveini.

1988 – Kohutavalt kuum suvi. Janus rahvas murrab kõik Moskva poolt peale surutud tõkked. Palavas tele-

stuudios asutab üleni higine Edgar Savisaar Rahvarinde ning juhib rünnakut Saku ladudele. Jälle juuakse õlut! Inimesed laulavad ööd läbi ja löövad kokku.

Siberi metsadest väljub üks joodikute juhte Boriss Jeltsin ning tuleb Moskvasse. Gorbatshovi reformatsioon on läbi kukkunud. Püha kolmainsus – pudel, klaas ja sakusment – tõuseb taas ausse.

1989 – Berliinis lõhutakse ära müür ja leitakse selle tagant veel sakslasi, kelle olemasolust seni keegi midagi ei teadnud. Eestisse ehitatakse inimestest kett ning üheskoos hakatakse põranda alt välja tõmbama dissidente. Päevavalgele ilmub Tunne Sink, kes on küll oma maitseomadused pikkade aastatega kaotanud. Teda hakatakse hüüdma Kelamiks.

1990 – Eestis on tiblade võim peaaegu murtud. Pruuni jõupaberisse keeratud Karl Vaino on juba ammu tagasi Moskvasse saadetud, Pika Hermanni otsast võeti maha punase lipu pesa. Arnold Rüütel viiakse õue, klopitakse, ning laotatakse juba sootuks eestimeelsemana Kadrioru lossi, oma vanale kohale, tagasi.

1991 – Tiblad teevad viimase katse oma võimu taastada. Nad sõidavad tankiga teletorni juurde ja vallutavad selle, kuulutades välja Teletorni Sotsialistliku Vabariigi. Kuid söönud ära kõik teletorni puhvetis leiduva moona, mõistavad nad, et nii kõrgel õhus ei ole võimalik põldu harida ja maavarasid pole neil ka. Teletorni Sotsialistlik Vabariik likvideerub ja taasühineb Eestiga. Eesti on viimaks täiesti vaba!

1992 – Hävitatakse eestlaste taskuid kõntsana täitvad Vene rublad ning võetakse kasutusele ilus ja tervislik Eesti kroon. Paljud sovhoosnikud, kes on harjunud elama paksus rublakihis ja hingama lõpustega, jäävad nüüd kuivale ja visklevad abitult ringi, otsides teed Narva jõkke, mille taga algab üüratu rublasoo.

1993 – Tartu Ülikooli rektoriks saab Peeter Tulviste. Sellega on rikutud Rootsi kuninga poolt k-tähega loomadele antud iidset ainuõigust rektoriametile. Konn, kass, koer ja kärbes tõstavad mässu, Rebane vabastatakse kaitseministri koha pealt.

1994 – Vene väed lahkuvad Eestist ja alguse saab jõulurahu. Kasutatakse Iisraelist ostetud Petlemma püsse "Neitsi Maarja", mis tulistavad ilma püssirohuta ning Ameerikast abi korras saadud vana kindralit Aleksandrit, kellelt on ohutuse huvides maha monteeritud hambad ja küüned.

1995 – Looduseuurija Fred Jüssi palvel kannab Edgar Savisaar püksis diktofoni ja lindistab "keskealise tüseda mehe kõhuhääli". Need hääled on nii kummalised, et puhkeb skandaal ning Savisaar peab minema maapakku. Sundinud kõhu vaikima, naaseb ta hiljem suurde poliitikasse.

1996 – Jaan Kross ootab jätkuvalt dünamiidikuningas Alfred Nobeli pärandust. Iga päev käib ta postkontoris ahnelt pärimas: kas pommid on juba kohal? Igor Mang ennustab, et päeval, mil Kross Nobeli päranduse kätte saab, läheb Harju 1 maja põlema ja jõuab kätte maailma lõpp.

1997 – Börsile viidud kroonid haigestuvad tatitõppe ning kuivavad kokku sentideks. Linna peal on näha jalutamas õnnetuid rahaomanikke, kelle tohutu suurtest nahkkottidest, mis omal ajal rasvaste kroonide jaoks õmmeldi, vaatavad välja väikesed kondised sendid.

1998 – Eesti kutsutakse Euroopa Liitu. Brüsselis alalõpmata pissivasse poisikesse valatakse ka eesti pissi, mis voolab seal nüüdsest koos teiste vabade rahvaste omaga.

1999 – Mõned arvavad, et käes on 20. sajandi viimane aasta, teised usuvad, et üks aasta tuleb veel. Suured kaklused ja kismad. Minu vanaonu pojapojale, kes toetab viimast ideed, lüüakse kirvega pähe. Kohus tema mõrtsukate üle on veel ees.